REEDE, 10. AUGUST: kuidas vabatahtlikud endal elu põnevamaks teevad

Inimesed London Bridge'i jaamas rongi ootamas.

FOTO: SCANPIX

REEDE, 10. AUGUST

Maarja Värv: kuidas vabatahtlikud endal elu põnevamaks teevad

Igasugustest transpordijamadest on siin blogis juba varem juttu olnud, aga kahjuks ei saa neist lihtsalt üle ega ümber. Viimaste päevade kõige «lõbusam» uuendus on see, et mõned päevad enne olümpia lõppu on otsustatud hakata kontrollima, kas olümpiakülas liiklevad bussid ja autod ikka kiirusepiirangutest kinni peavad.

Üldiselt on kiirusepiiranguks 20 miili tunnis (32 km/h), aga mõningates kohtades on piirang 5 miili tunnis (8 km/h). Ühel hilisõhtul olümpiastaadionilt rongijaama poole sõites oli meie buss puupüsti täis, aga bussijuht käis kohusetundlikult ka veekeskuse ja veepallihalli juurest läbi, seejuures just veekeskuse ja veepallihalli vahele jääval teelõigul oli piirang 5 miili tunnis ja bussijuht pidas sellest kuulekalt kinni. Võite vaid ette kujutada, kuidas sellele reageeris bussitäis hommikust saadik tööd rabanud ja nüüd magama ihanud ajakirjanikke ja fotograafe.

USA väljaande New York Timesi ajakirjanikud teadsid rääkida, et mõned päevad tagasi paigaldati olümpiaparki kiiruskaameraid, ise olen näinud, kuidas velodroomi kõrvalt mineval pikal sirgel politseinikud radariga kiirus mõõdavad.

Absurdseks muudab olukorra see, et varem suhtuti nendesse piirangutesse loominguliselt ja õhtusel ajal olid bussijuhid mõistlikud ning said aru, et kõik tahavad kiiresti «koju» saada ja seetõttu on raske mõista, miks otsustati olümpia viimastel päevadel kiirusepiirangutest kinnipidamist kontrollima hakata.

Teine asi, mis nii mõnigi kord on närvi mustaks ajanud, on vabatahtlike liikluse reguleerimine. Vahepeal tundub, et nad on kuskilt suuremas koguses tasuta ajutisi aedu ja linte saanud ning kui neil igav hakkab, mõtlevad nad kambakesi, kuidas neid ära saaks kasutada.

Kergejõustiku esimesel võistluspäeval staadionile minnes pani buss meid ettenähtud kohas maha, kõnnitee oli täiesti tühi. Pärast võistluste lõppu bussipeatuse suunas jalutades tabas meid aga üllatus – vabatahtlikud olid aedadest ehitanud mitu koridori, kuid neil polnud endal ka täpselt aimu, kuidas see süsteem toimima peaks.

Nende aedadega mängitakse ka raudteejaamas. Ma saan aru, kui tehakse sik-sakke, sest see tõepoolest muudab järjekorras seismise lihtsamaks, aga siin tõstavad vabatahtlikud neid aedu või linte täiesti oma suva järgi ja nii on igal õhtul üllatus, kuidas seekord rongile pääseb. Ja sama on linnas rongilt väljumisega – kunagi ei või teada, kuhu sind suunatakse. Näiteks eile ei lubatud meil sellest trepist alla minna, kust metroosse ja tänavale pääseb, vaid suunati jaama teise otsa. Ja see polnud isegi tipptunnil, inimesi oli võrdlemisi vähe, seega oli tegemist täiesti tarbetu lükkega. Aga neile tundus, et oli vaja nii teha.

NELJAPÄEV, 9. AUGUST

Peep Pahv: hõbemedal on jama

Eile õhtul sattusin kergejõustikustaadioni intervjuude tsoonis rääkima ühe tuttava Venemaa ajakirjanikuga. Jutt läks medalite peale ja mees märkis, et olümpia lõpus on palju selliseid alasid, kust nad loodavad kulda. Lisaks kergejõustiklastele loetles ta veel hulga sportlasi, kõiksugu kujundujujaid, võimlejaid ja viievõistlejaid.

Samal ajal oli staadionil käimas naiste kaugushüppe finaal ja juhtisin tähelepanu, et Jelena Sokolova asub seal parajasti teisel kohal ning kiitsin, et teil sealt ju ka medal tulemas. «Ah see… ainult hõbe ju,» ei pidanud kolleeg saavutust märkimisväärseks. Venemaa spordis maksab ainult kuldmedal – nii oli, on ja vist ka jääb.  

TEISIPÄEV, 7. AUGUST

Peep Pahv: aktiivse lamamise võidukäik

Heiki Nabi hiilgavad etteasted sundisid tähelepanelikumalt jälgima maadlusvõistlusi. Paraku on vanast ajast tuntud heitlus – kus kogu mäng käib selle peale, kes teeb vastasel selja prügiseks – muutunud lihtsalt parteris aktiivseks lamamiseks. Kui suudad parterit kaitsta, enamus kordadel saadakse ka sellega hakkama, on punkt käes.

Kuna matši võitmiseks tuleb võita kaks perioodi, siis on seesama aktiivne lamamine võrdsustatud ilusate heidete ja tõelise maadlusega. Sa võid esimesel perioodil teha kaks ilusat võtet ja võita selle 6:0, ent kokkuvõttes ei tähenda see veel mingit erilist edu. Kui teisel perioodil võtteid ei tehta ja vastane pannakse parterisse, piisabki tal seal lamamisest, et saada punkt kätte ja seis ongi viigis! Loevad perioodid, mitte ilusate võtete eest saadud punktid.

Eriti absurdseks muutub asi aga kolmandal perioodil. Kui 30 sekundit enne lõppu on seis viigis, loositakse pool, kes läheb parterisse. Kui vastane ei suuda teda sealt üles tõsta ja võtet teha, ongi taas aktiivselt lamaja võitnud.

Seega on võimalik võita maadlusmatš, tegemata seejuures ühtegi võtet. Õigupoolest on nii võimalik võita terve turniir…

Siinkohal tahan öelda, et kogu eelnev jutt ei kahanda kuidagi Nabi hõbemedali väärtust.

PÜHAPÄEV, 5. AUGUST

Maarja Värv: Murray-maania vol 2

Enne Londonisse sõitmist avaldasin olümpiaga seoses kaks lootust: esiteks, et eestlastel läheb hästi ning teiseks, et meeste tennises võidab kuldmedali Roger Federer. Eestlaste osas ma veel seisukohta võtma ei hakka, aga tennises on täna meeste üksikmängu finaal, kus Federer mängib kodupubliku lemmiku Andy Murrayga ehk kullalootus veel püsib.

Pärast Federeri pingelist poolfinaali argentiinlase Juan Martin Del Potroga ning Murray võitu Novak Djokovici üle nägin end juba vaimusilmis Wimbledoni peaväljaku pressitribüünil istumas ja finaalmängu vaatamas. Aga võta näpust.

Üldiselt on meedial üsna vaba voli erinevaid võistlusi vaatama minna, aga mõningad võistlused on kõrge nõudlusega ja sinna pääseb vaid piletiga. Seni on kõrge nõudlusega ehk piletiga olnud ujumise õhtused programmid ja kaks USA korvpallikoondise mängu, piletiga on mõistagi ka ava- ja lõputseremoonia. Eile päeval kergejõustikustaadionil võistlusi jälgides ilmus arvutiekraanile märge, et kõrge nõudluse tõttu on ka tennise meesüksikmängu finaal piletiga.

Pileteid jagatakse olümpiakomiteedele ning meediale annab need edasi pressiatašee. Eesti koondise pressiatašee on Sven Sommer, kes selle teate saabumise ajal parasjagu minu kõrval istus ja kasutasin kohe võimalust ning palusin tal uurida, kas oleks võimalik piletit saada. Võite arvata, mis vastuse ta sai.

Kuna kuu aega tagasi jõudis Murray esimest korda Wimbledonis finaali ja tekitas tõelise Murray-maania, on tema järjekordne edu britid taas elevile ajanud ning kohalike ajakirjanike huvi finaali vastu on üüratu. Murray-maania vol 2. Vastus oli selline, et riik, kellel ühtegi tennisisti olümpiaturniiril osalemas polnud, võib oma suu finaalipiletitest puhtaks pühkida. Erandiks on vaid uudisteagentuurid, kes samuti mängu vaatama pääsevad.

Seega pean leppima sellega, et tribüünilt ma seda mängu vaadata ei saa. Aga ma loodan endiselt, et kulla saab kaela Federer.

REEDE, 3. AUGUST

Peep Pahv: neljas koht, lukus kõrvad ja kõrge vererõhk

Klassikud on öelnud, et neljas koht on jama. Sellele väitele on raske vastu vaielda – esimesena medalist ilma. Töö, mida on olümpia nimel aastaid tehtud, pole tulemust andnud. Samas ei paindu keel sugugi alati nimetamast neljanda koha omanikke ebaõnnestujateks.

Kõik oleneb ikkagi sellest, kui palju suutsid sportlased endast võistluses välja pigistada.

Londoni olümpia neljapaadi meeskond suutis endast pigistada kõik. Ja kui sellest piisas vaid neljandaks kohaks, siis tuleb seda saavutust hinnata ja spordimeestele austust avaldada.

Kõik neli meest – Kaspar Taimsoo, Allar Raja, Tõnud Endrekson ja Andrei Jämsä kinnitasid kui ühest suust, et sõitsid end tühjaks. Olles näinud, kuidas mehed pärast finišit paadis lõõtsutavaid, ei jää nende sõnade suhtes vähimatki kahtlust.

Kõige müstilisem pingutaja oli aga paadi eessõudja Kaspar Taimsoo, kes veel paarkümmend minutit pärast sõitu intervjuude alasse saabudes teatas esmalt, et kõrvad on lukus ja vererõhk ilmselt 200. Tavalise inimese jaoks tähendaks selline number ränka tervisekahjustust.

Mitu korda katkestas ta intervjuu, et nina kinni surudes kõrvu lahti saada… või pudelist vett pähe valada. Ilmselgelt oli mehel raske. Kui raske, seda teab vaid Taimsoo ise ja need, kes temaga koos paadis istusid. Meie, tavalised inimesed, ei oska seda endale ettegi kujutada.    

NELJAPÄEV, 2. AUGUST

Liis Treimann: pildistamine kastist

Eile käisin pildistamas Eesti vibulaskja Reena Pärnati võistlust. Väljakule jõudes teatas fotoabiline, et soovi korral on võimalik ühte seeriat pildistada ka väljaku peal olevast muruga kaetud kastist. Muidu on need kastid agentuuridele mõeldud, aga kui ruumi on, saavad sealt ka teised pildistada.

Muidugi otsustasin proovida ja ronisin sisse, aga see oli täis agentuuride fotograafide sülearvuteid ja muud tehnikat, mistõttu oli seal üsna kitsas, aga pildi sain kätte. Üsna omapärane pildistamiskoht.

Lisasin ka kaks pilti, kus on seda kasti näha.

ESMASPÄEV, 30. JUULI

Peep Pahv: riiklik ajakirjandus ja salavideod

Täna hommikul Nikolai Novosjolovi treeningule sõites, sattusin bussis kõrvuti istuma pikakasvulise vanahärraga. Nagu peagi selgus, oli tegemist Usbeki uudisteagentuuri ja ajalehe Uzbekistan Today spordireporteri ja… peadirektoriga. Tõepoolest, ka selline omapärane ametite ühendamine on võimalik.

Ajakirjaniku töö eripäradest rääkides selgus, et Usbekist on Londoni olümpial oma sportlaste tegemisi kajastamas kõigest kaks kirjutavat ajakirjanikku ja üks fotograaf, kes teeb vahepeal salaja videoid.  Mis aga veel omapärasem – nad kõik lähetati Londonisse valitsuse käskkirjaga ja riigi kulul.

Meediaväljaanded olevat Usbekis nii vaesed, et pole võimelised ise nii suuri projekte rahastama. Palkade maksmisekski olevat raha õige napilt – ajakirjaniku ja peadirektori ametit pidava mehe kuupalk olevat kõigest 300 USA dollarit. Korralikuks äraelamiseks pidi sellest piisama.

See, keda üldse Londonisse saadetakse, olevat aga selgunud kõigest kolm päeva enne väljasõitu. Kogu seda juttu rääkinud vanahärra jaoks on tegemist esimese olümpiaga – varem polevat 2009. aastal Usbeki parimaks spordiajakirjanikus valitud mees nimekirja mahtunud.

Ajakirjanike riikliku lähetamisega üllatused ei piirdunud. Enda sõnul peatselt 65. sünnipäeva tähistav Sergei Danilov, kes oli nooruses Nõukogude Liidu tasemel korvpallur, teadis hästi meie Priit Tomsonit ja meenutas, et Tallinna Kalevis mängis nende oma mees Rašid Abeljanov.

Kuid see oli vaid väike kõrvalepõige – Danilov tunnistas, et kuigi on kogu elu veetnud Taškendis, ei räägi ta sisuliselt sõnagi kohalikku keelt. Ja kuigi tema väljaanne on inglisekeelne, ei valda ta ka seda. Kõik oma lood kirjutab ta valmis vene keeles ja seejärel tõlgitakse need vastavalt vajadusele inglise või usbeki keelde.  

LAUPÄEV, 28.JUULI

Peep Pahv: pole tuld, pole olümpiat…

Kuigi eile toimus Londonis olümpiamängude avatseremoonia, pole arusaadav, kas olümpia on ikka avatud ja kas võistlused on ikka ametlikud. Arusaamatuse põhjuseks on olümpiatule puudumine.

Olümpiamängudel on tavaks, et tuli süüdatakse peaareeni külge ehitatud torni tipus ja see põleb seal kõigile nähtavalt kuni mängude lõpuni. Olümpiatuli on ju mängude suur sümbol, mis ei tohi võistluste ajal kustuda.

Londoni olümpia avamisel süüdatud tuli jäi aga põlema keset staadionit. Mõistagi ei saa umbes 15-meetri kõrgune torn ja tuli sinna jääda, sest samas peetakse ka olümpia kergejõustikuvõistlus. Pärast avatseremoonia lõppu arvasid paljud inimesed, et tuli viiakse vähemalt hommikuks staadioni kõrval asuva torni tippu, kuid seda ei juhtunud. Seega kerkivad küsimused – kus tuli põleb ja kas ta üldse põleb?

Üks võimalus on see, et tuli langetatakse olümpiastaadioni alla. Kuid seal ei näe ju teda keegi… või kustutati tuli sootuks ja pannakse uuesti erilise tseremooniata põlema lõpupeo ajaks, et see siis suure pidulikkusega kustutada…

Mõlemad variandid tunduvad parasjagu totrad. Selge on aga see, et olümpiapargis liikudes pole tuld märgata ja seega polekski nelja aasta tähtsaim võistlust justkui alanud.

REEDE, 27.JUULI

Maarja Värv: segadus transpordiga ja kummalisi tähelepanekuid

Enne Londonisse sõitmist lugesin, kuidas üks Iirimaa riistvõimleja ei jõudnud treeningule, kuna bussijuht eksis ära. Mõned päevad hiljem ehk täna tabas sama saatus ka Postimehe olümpialasi – vibulaskja Reena Pärnati kvalifikatsioonivõistluselt naastes sattusid sekeldusse nii sporditoimetuse juhataja Peep Pahv kui meie fotograaf Liis Treimann.

Kuna Liis sai pildid kiiresti üleslaetud, asus ta pressikeskuse poole sõitma varem kui Peep. Esmalt tegi buss, kus Liis ja veel mitmed ajakirjanikud-fotograafid peal olid, väikese avarii, jäädes ühest peeglist ilma, pisut hiljem aga kaotas bussijuht õige teeotsa ja pidi natuke seiklema, mistõttu venis bussisõit lubatust pikemaks.

Kui avarii välja arvata, kulges sama rada pidi ka Peebu ja Õhtulehe ajakirjaniku Jaan Martinsoni tagasisõit – 50 minutit kestma pidanud reis kujunes lõpuks suisa 30 minutit pikemaks. Arvestades ajavahet Eesti ja Suurbritannia vahel, olid need väga väärtuslikud 30 minutit, mis bussijuhi eksimuse tõttu kaotsi läksid. Aga võib-olla on need vaid esimeste päevade sekeldused ja kui mängud täie hooga käima lähevad, kulgeb ka transport sujuvalt? Ma igatahes väga loodan.

Aga tegelikult tahtsin ma üldse meie õhtustest tähelepanekutest kirjutada. Kõigepealt selline lugu – esimesel õhtul jõudsime hotelli nii hilja, et lähedalasuvas pubis enam süüa ei pakutud. Kuna ka hotelli esimesel korrusel on restoran, otsustasime seal süüa. Menüü tundus natuke naljakas – valikus olid erinevad India road, kebab ning traditsiooniline fish&chips. Meie kõigi liisk langes seekord India toidule. Ooteaeg kujunes üsna pikaks, aga mingeid söögilõhnu me ei tundnud. Vahepeal käis Liis administraatori juures ning temaga juttu rääkides nägi, kuidas meid teenindanud meesterahvas uksest sisse astus, käes kilekotid toidukarpidega. Ja siis levis üle ruumi ka kauaoodatud toidulõhn. Ja kui söök lauale toodi, siis riis oli täpselt sellise kujuga, nagu oleks see just kandilisest karbist taldrikule kummutatud.

Järgmisel hommikul hotellist lahkudes jäid silma järgnevatel majadel olevad sildid: «Fish&Chips», «Indian Food Takeaway» ja «Turkish Kebab»...

Teine lugu – eile käisime samuti hotelli lähedal paiknevas söögikohas. Kui olime tellimuse esitanud, hakkas mõne aja pärast levima toidulõhna, see rahustas meid maha, et vähemalt seekord ei tooda sööki kuskilt kõrvalmajast, vaid tehakse ikka kohapeal. Aga naljakas lugu oli jookidega – teenindaja kuulas meie soovid ära ja siis nägime, kuidas ta uksest välja läks ning mõne hetke pärast kilekotiga naasis ja seejärel meile joogid lauda tõi. Ja nii mitu korda. Pärast nägime, et kõrvalmajas oli pood, ühtlasi saime teada, et selle naisterahva jalavaev kolmekordistas joogihinna.

Aga tänaseks kõik, aeg on asjad kokku panna ja hakata olümpiastaadionile liikuma, siinse aja järgi kell 19 läheb viimane buss, mis ajakirjanikud staadionile viib. Ja siis ei jäägi muud üle, kui oodata avamistseremooniat, mis kuulu järgi olevat väga vinge.

Tuletan veelkord meelde, et kui teil on meie olümpiatiimile mingeid küsimusi, ettepanekuid või soovitusi, kirjutage kommentaariumis või saatke e-kiri. 

Peep Pahv: ajakirjanike suur huvi üllatas korraldajaid

Lisaks juba kaks päeva kestnud jalgpalliturniirile asusid enne olümpia ametlikku avamist võistlustulle ka vibulaskurid. Lord`s Cricket Groundi soojendusväljakul peetakse maha kvalifikatsioonivõistlus.

Vibulaskevõistluse meediakeskus pole ülemäära suur ja ilmselt ootasid olümpia korraldajad selle täitumist alles duellide ajaks, kui laskurid võitlevad väljalangemise süsteemis. Tegelikkus oli aga teistsugune – juba varahommikul vooris vibuareenile nii palju ajakirjanikke ja fotograafe, et meediakeskus jäi neile kitsaks – nii tekkiski improviseeritud tööruum ka tillukeses kohvikus, kus söökide asemel katavad laudu arvutid. Püstijalabaari sarnaseks kiireks fotode üleslaadimise või jutukatke kirjutamise kohaks sai ka ümara infolaua serv.

Oma huvi on vibulaske vastu ka eestlastel – oma olümpiadebüüdi teeb 18-aastane Reena Pärnat.   

KOLMAPÄEV, 25. JUULI

Maarja Värv: natuke esmamuljetest

Londoni olümpiamängud algavad küll ametlikult alles reedel, aga juba täna tehti algust naiste jalgpalliturniiriga. Täna jõudis Londonisse ka Postimehe esindus – kohapeal toimuvat vahendavad lugejatele sporditoimetuse juhataja Peep Pahv, Maarja Värv ning fotograaf Liis Treimann.

Londonis tervitas meid lõunamaine leitsak, mis aga kuuldavasti juba reedel taas vihmaga asendub. Kui jätta kõrvale see kadalipp, mis meil lennujaamast hotelli ning seejärel ööbimispaigast olümpiakülla jõudmiseks läbida tuli, on siiani kõik väga sujuvalt läinud. Alles mõned päevad tagasi lugesin, millised jamad on siin turvalisusega ning seetõttu pidavat turvakontrolli läbimine olema üks suur nuhtlus.

Nagu alati, osutus see vähemalt täna kogetu põhjal pelgalt ülepaisutatud kuulujutuks. Teatavasti olid korraldajad lisaks turvameestele sunnitud appi kutsuma ka tuhandeid sõdureid, kuna mänge turvama pidanud turvafirma G4S jäi omadega jänni. Meie tänane kokkupuude oligi just sõduritega.

Esmalt kontrolliti meie akrediteeringukaartide triipkoodi, seejärel tuli kogu oma varandus laduda lindile ning ise turvaväravast läbi astuda. Ei midagi erilist, täpselt nagu lennujaamas. Aga eriliseks tegi selle ülim sõbralikkus – kui oma arvutit ja kotti lindile hakkasin asetama, vaatas mulle teiselt poolt linti vastu naeratav noormees, kes uuris, kuidas mu päev seni kulgenud on ja vähemalt tundus, et teda siiralt huvitas. Või siis oli ta hea näitleja. Samas, see võis tulla ka sellest, et olümpia on alles algamas ja praegu ta jaksab nii sõbralik olla.

Igatahes, kui turvaväravatest läbi läksin, teostas sõdur ühele mehele parasjagu läbiotsimist. Seejärel pööras ta oma tähelepanu minule: «Piiksu ei teinud, õnnelik päev.» Ja nii lihtsalt oligi turvakontroll läbitud.

Meist varem siia jõudnud Liis küll katsuti läbi, aga eelnevalt küsis naissõdur temalt: «Ega sa pahanda kui ma sind läbi otsin?» Huvitav, kas keegi julgeks vastata, et pahandab?

Olümpiakülas pole me veel jõudnud ringi vaadata, seni on aega olnud vaid pressikeskuse jaoks ning esmamulje on, et see on üüratu ja roosa.

Kui teil on meie olümpiatiimile mingeid küsimusi, ettepanekuid või soovitusi, kirjutage kommentaariumis või saatke e-kiri.

Aga nüüd – olümpialainele!

Tagasi üles