Eesti ratturid peavad kehastuma valvekoerteks

Peep Pahv
, sporditoimetuse juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Grete Treier
Grete Treier Foto: Tairo Lutter / SL Õhtuleht

Eesti maanteeratturid Grete Treier ja Rene Mandri on grupisõidus keerulises olukorras – mõlemad peavad üksi hakkama vastu suurtele tiimidele. See tähendab, et kellegi teise abile pole võimalik loota ja pidevalt peab olema positsioonil, mis võimaldab õige äraminekuga kaasa minna.

Treieri sõnul on võistlusrada talle sobiv, ent kokkuvõttes tuleb sõidust paras loterii. «Pean püsima heal valvepositsioonil, et õigel hetkel rünnakuga kaasa minna. Kui jään tõusul grupi keskele, võin vaid tagant vaadata, kuidas soosikud eest lähevad,» sõnas ta. «Olen tänavu võidelnud probleemidega, ent nüüd on tervis korras ja ma ei tunne end sugugi nõrgana! Ootan sõidu ajal päikest, mis annaks energiat.»

Mandri oli Treieriga sama meelt, märkides, et otsustavaks saab positsioonivõitlus. «Selge on see, et enne tõusu, tehakse liidrite taga omale küünarnukkidega ruumi,» ennustas ta. «Grupi keskele või lõppu ei tohi jääda – tõusu eel on väga kitsas pööre ning kui tagumised mehed pööravad, on grupi pea juba 500 meetri kaugusel.»

Mandri vaagis ka võimalust kohe alguses mõne jooksikute grupiga eest ära minna. Nii oleks võimalik suures grupis sõitmisega kaasnevaid probleeme vältida.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles