Londoni olümpiamängudel Eestile esimese medali toonud Heiki Nabi tunnistas pärast kreeka-rooma maadluse raskekaalu finaalis saadud kaotust, et pettumuseks pole põhjust.
Heiki Nabi: tubli olin
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ta oli ikka natuke parem. Ta on olnud pikka aega maailma esinumber. Aga maha ma ennast ei tee ning tegin nii palju, kui olen võimeline,» sõnas Nabi.
Kui kolm esimest matši suutis eestlane täna võita, siis finaalis tuli tunnistada selle ala valitseja kuubalase Mijan Lopez Nunezi paremust.
«Võitlesin nii palju kui suutsin. Kindlasti olen rahul, kuna sain kuue aasta pikkuse pausi järel esimese medali. Tubli olin!» lisas Nabi. «Nüüd saab puhata, väsitav päev oli.»
Nabi sõnas, et ei tundnud enne finaali liigset pinget. «Teadsin, et tema on ikkagi favoriit, aga samas mõtlesin, et minul on kõige tähtsam lõpuni maadelda, mitte lasta ennast lihtsalt välja lükata, kindlasti ei läinud ma mütsiga lööma, vaid ikka võitlema,» rääkis kuus aastat tagasi poolraskekaalus maailmameistriks tulnud Nabi. «Mul on selline huvitav asi, et ärevus tuleb mul tavaliselt sisse pärast kaalumist, kui olen loosi teada saanud, ja umbes pool tundi hiljem kaob ära. Uuesti tuleb kerge närv natuke enne esimest matši.»
Viimased kaheksa kuud on Nabi üldfüüsilise ettevalmistuse juures abistanud Aleksander Jairus ning see on tema sõnul kõvasti aidanud just kiiruse osas. «Ma ei julge öelda, et olen läbi aegade kõige kergem mees, kes olümpial raskekaalus medali võitnud, aga üks kergemaid kindlasti,» mõtiskles täna hommikul 111 kg kaalunud Nabi. «Pean kuidagi oma kergemat kaalu kompenseerima ja sellepärast ongi vaja kiirust ja vastupidavust arendada.»
Muutusena tõi Nabi välja ka tugevama vaimu. «Kindlasti on see ajapikku paranenud. Kui ma kuus aastat tagasi MM-kulla võitsin, ei osanud ma selle survega kuidagi toime tulla, aga nüüd oli hea olla, vaba tunne,» tõdes Nabi.
Kuigi enne olümpiat julgesid Nabilt medalit oodata vähesed, tuli ta enda sõnul Londonisse ikkagi võitma. «Sisimas ikka teadsin, et olen favoriit, sest kui ma juba enne mõtleksin, et ma ei suuda kümmet meest võita, siis ei suudagi,» arutles ta. «Olümpial ei määra varasemad tulemused või medalid, siin on otsustav ikkagi psühholoogiline valmisolek. Pärast poolfinaali oli täiesti uskumatu tunne, nii väga tahtsin finaali jõuda ja jõudsingi! Kui kuus aastat pole ühtegi medalit võitnud, on ikka hea tunne küll jõuda kõige suuremal spordivõistlusel finaali.»