Kaitsevägi aitab vaid väheseid sportlasi

Sõudmise olümpiahõbe Tõnu Endrekson on üks väheseid Eesti tippsportlasi, kes kaitseväest palka saab. Foto: Raigo Pajula

Kui vehkleja Irina Embrich oleks vaba ja vallaline neiu, kes pühendanud kogu oma nooruse spordile, poleks tal vähimaidki sotsiaalseid tagatisi, isegi mitte haigekassakaarti. Õnneks on Embrich abielus ning kindlustuse tagab kaasa töökoht.

Tiitlivõistlustelt ohtralt medaleid võitnud Embrich on vaid üks näide maa ja taeva vahel hõljuvatest Eesti sportlastest. Paljud alaliidu ja riigi makstavatest stipendiumidest ning sponsorite toetustest elatuvad atleedid peavad haigestumise või muude probleemide tekkimisel lootma vaid iseendale.

Hästitoimiva süsteemi puudumine sunnib alles tippsportlase tee alguses olevaid noori ning juba heal tasemel, ent suurte sponsorite vaateväljast eemale jäävaid sportlasi tegelema treenimise asemel elatumise võimaluste otsimisega. Nii mõnegi jaoks lõppeb see tööle minekuga ning suurest spordist taandumisega.

Tähelepanu noortele

Hiljuti kirjutas Eesti suusakoondise peatreener Mati Alaver ühes päevalehes, et Eestis tuleks võtta kasutusele paljude Euroopa riikidega sarnane süsteem, kus sportlased kuuluksid jõu­struktuuride ridadesse ja palgalehele. Samasuguse mõttekäiguga on esinenud ka Eesti Kergejõustikuliidu president Erich Teigamägi.

«Keegi ei räägi ju sellest, et sportlasi tuleks kaitsejõudude rahaga saata pikkadeks kuudeks keskmäestikusse või Lõuna-Aafrikasse treeningulaagrisse,» sõnas Teigamägi. «Noored sportlased võivad esialgu elada kas või kasarmutes, ent nad saaksid võimaluse korralikult treenida ning spordile pühenduda. See annaks võimaluse hoida noort sportlast tegevuses. Paraku pole praegu sellist süsteemi loodud.»

Kui Teigamägi viitas peamiselt noortele sportlastele, juhtis Alaver tähelepanu, et näiteks Tšehhis, Itaalias, Saksamaal ja mujalgi töötavad jõustruktuurides ka oma ala absoluutsed tipud. Ta tõi näiteks Tšehhimaa, kus suusatamise ja laskesuusatamise koondisse kuuluvad mehed saavad palka armeest, naised politseist – lisaks püsivale sissetulekule on sellega tagatud ka sotsiaalsed garantiid.

Eesti Vehklemisliidu peasekretäri Nikolai Novosjolovi sõnul kuulub kogu Itaalia vehklemiskoondis sõjaväe koosseisu. «Sarnane süsteem on ka Venemaal, Ukrainas, Valgevenes… Meil on küll toimiv spordirood, kuid nende riikidega võrdväärne asjade korraldus puudub,» nentis ta. «Raske öelda, miks. Äkki ei võimalda seda siinsed seadused.»

Samas oli Novosjolov veendunud, et riiklikust süsteemist oleks tublisti abi. Just Eesti parima naisvehkleja Irina Embri­chi näide tõestab, et Eestis võivad isegi tipud jääda nelja tuule kätte.

Palka ning sellelt tasutavate maksudega kaasnevaid hüvesid pole sportlasele lihtne organiseerida, kuna stipendiumide ja sponsorite toetused ei aita tavalisele inimesele harjumuspäraseid garantiisid tagada. 

«Esialgu oli Irinal haigekassakaart tänu väikesele lapsele, nüüd, kui tütar juba suurem, sai ta kaardi abikaasa töökoha kaudu. Vehklemisliidul pole võimalust ise kõike vajalikku tagada,» selgitas Novosjolov.

Teigamäe juhitav kergejõustikuliit utsitab seevastu oma klubisid, et need vormistaksid sportlastele garantiisid tagavad dokumendid. «Eeldame, et sportlane on nende jaoks piisavalt oluline,» märkis ta. «Tublimad klubid on sellega ka tegelenud, ent samas mõistame, et see eeldab neilt täiendavaid väljaminekuid.»

Viisteist tippsportlast

Kergejõustiklaste juht lisas, et kui alaliit maksab sportlasele stipendiumi, ei saa ta maksta palka, seega ka võimaldada tagatiste sümboliks olevat haigekassakaarti.

Sarnaselt Alaveriga näeb ka Teigamägi head väljapääsu just koostöös jõustruktuuridega. «Võiks ju võtta sada või paarsada sportlast, pakkuda neile sportlastee alustamiseks elamispaika, toitlustamist ning võimalust korralikult treenida,» viskas ta palli kaitseväelaste poolele.

Kaitsejõudude peastaabi kehakultuuri ja spordigrupi ülem Heino Märks on pisut teist meelt. Tema sõnul toetavad kaitsejõud praegu 15 tippsportlast ning väga palju pikemaks ei soovi nad seda nimekirja paisutada.

«Eesti riigi lagi oleks 25 sportlast, kuid praegu pole põhjust seda arvu nii suureks ajada,» arutles Märks. «Enne meie palgale tulekut peaksid sportlased läbima kohustusliku armeeteenistuse, ent paraku ei taheta sinna minna. Kui noored istuvad kodus ja ei julge välja tulla, ei saa ka meie midagi teha.»

Sõjaväe spordijuht lisas, et ka kohustuslikus ajateenistuses viibides jääb spordimeestel võimalus tipptasemel edasi treenida.

Märksi sõnul toimib praegu lihtne süsteem – ajateenistuse läbinud sportlane peab tegema avalduse kaitseväe palgale pääsemiseks ning koostöös Eesti Olümpiakomiteega koostatakse pingerivi, kes pääsevad 15 toetatava sportlase hulka.

Nimekiri vaadatakse iga aasta uuesti üle ning need, kes pole suutnud piisavalt häid tulemusi näidata, langevad seltskonnast välja, uued soovijad pääsevad aga nende asemele. Oma võimalus on ka naissportlastel, nemad ei pea loomulikult eelnevalt ajateenistust läbima.

Seega ei panusta kaitsejõud üleminekuearaskustes vaevlevatele noortele, vaid spordimaailmas tegusid tegevatele meestele ja naistele. Näiteks Pekingi olümpial käis koguni seitse armeega seotud Eesti sportlast.

Kuigi Eesti kaitsevägi pakub Alaveri ja Teigamäe soovitust kitsamat mudelit, tundub kriitika Märksile arusaamatu. «Uks on lahti ning sportlased astugu sellest vaid sisse,» sõnas ta. «Kui näiteks Aivar Rehemaa tuleks ja avaldaks soovi meiega liituda, siis vaevalt me ta oma nimekirjast välja jätaksime.»