Nelikümmend aastat pärast Müncheni olümpiamängude tõstepõrandal saadud olümpiakulda riputati Eesti ja maailma tõstmise suurmehe Jaan Taltsi kaela veel üks medal – Euroopa Tõstespordi Liit andis talle kõrgeima võimaliku autasu nimega Golden Collar.
Jaan Talts pärjati 40 aastat pärast olümpiavõitu kõrge aumedaliga
8. september 2012, 09:09
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Elus on olnud rõõmsaid ja ka valusaid hetki. Jaani elu valusaim hetk oli kindlasti see, kui surusime Toomas Leiuse juures laua taga kätt ja mina võitsin. Küll ta siis käis pärast ja pakkus igal võimalikul juhul, et kui äkki suruks uuesti, aga mina ei tahtnud,» meenutas Taltsi lapsepõlvesõber maestro Eri Klas naerulsui austamisõhtul Tallinna raekojas.
Taltsi kompromissitut ja allaandmatut meelt, ent ka sihikindlust tõstis esile enamik kõnelejaid. Seesama visadus viis 68-aastase Taltsi karjääri jooksul olümpiamängudel kuld- ja hõbemedalini, tõi lisaks kaks MM-kulda ja kaks hõbedat, neli EM-kulda ning aitas püstitada aastatel 1967–72 koguni 41 maailmarekordit.
Euroopa uhkus
«Nelikümmend aastat pole ju pikk aeg ja ajalugu,» lausus Talts ise. «Aga kui olid asjad, mis said tehtud, siis võib neid ju korraks meelde tuletada. Tegin kõike hingega ja kui ka hästi välja tuli, siis miks mitte meenutada. Kuid number üks oli seekord siiski mulle antud autasu, mille puhul tuli kõrgeid külalisi väärikalt võõrustada,» sõnas ta.
Auhinda üle andma saabunud Euroopa Tõstespordi Liidu president Antonio Urso nimetas Taltsi mitte ainult Eesti, vaid terve Euroopa uhkuseks. «Mulle on Jaan Taltsi olümpiakuld väga erilise tähendusega, sest olin 12-aastane ja just alustanud tõstmisega, kui teda telerist olümpiamängudel võistlemas nägin. Talts pole võitja mitte seetõttu, et ta võitis olümpiamedaleid, vaid seepärast, et tema näol on tegemist olümpiakultuuri ja spordieetika edasikandjaga,» tunnustas Urso.
Kiitus medalimeestele
Korra ka riigikogu liikme ametit proovinud ning aastaid Eesti Olümpiakomitee töös suurel määral tegev olnud Talts pole viimastel aastatel väga rambivalgusesse pürginud, jagades küll näpunäiteid Eesti noortele tõstjatele, kuid endale omast teravalt otsekohest kriitikameelt ta enam avalikkusele ei demonstreeri.
«Ma ei ole spordist teadlikult eemale tõmbunud, aga… Võib-olla meedias olen tõesti vähevõitu,» sõnas Talts ise. «Sporti jälgin küll, tänagi (eile – toim.) mängivad ju jalgpallikoondis ja võrkpallikoondis, eks ma ikka vaatan. Ma olen rohkem võrkpallisõber, vanasti vaatasin ka kõvasti korvpalli, aga neil läksid tulemused alla,» nentis Talts.
Eestile Londoni olümpiamängudelt medali toonud Heiki Nabi ja Gerd Kanteri esinemise hindas vanameister aga tubliks. Eriti rõõmustas teda Nabi hõbemedal. «Nabile ma lootsin. Võib-olla see medal oli väike üllatus, teda ma tunnen hästi ja olen temaga kõrvuti treeninud, nii et mulle see ootamatu polnud,» sõnas Talts.
«Gerd Kanter sai, mis ta pidi saama, aga oleks muidugi võinud ka natuke paremini. Ega seda ei mõõdeta ega mäletata, palju sul kullast puudu jäi, vaadatakse ikka medali värvi,» ilmutas Talts olümpiameeste tegemisi hinnates jätkuvalt endale omast maksimalismi. «Aga mees tuli rongi alt välja – päris ilma medalita jäämine oleks ju hoopis katastroof olnud,» ütles ta.