Naisajakirjanik teeb lähitutvust MMAga: saigi läbi

Maarja Värv

FOTO: Liis Treimann

Postimehe spordireporter Maarja Värv läbib osaluseksperimendina kolme kuu jooksul 3D Treeningu sportliku vabavõitluse MMA ühe alaosa, maasvõitluse baaskursuse. Oma muljetest kirjutab ta iganädalaselt siinses blogis.

Pühapäev, 23. detsember:

Kolm kuud läks nagu lennates, baaskursus ongi läbi, jäänud on vaid atesteerimine, mis toimub millalgi jaanuaris. Aga neljapäeval oli meil siis kuulus lõputrenn koos põhigrupi rahvaga.

Alustuseks tegime kolm leborulli (minu meelest erakordselt vahva sõna!), mis siis sisuliselt tähendas rahulikku rullimist ja alistada ei tohtinud, kõik kolm rulli olid erineva partneriga. Ja siis tulid sparringud. Süsteem oli niimoodi, et iga partneriga tuli teha kaks korda, kord siis üks peal ja seejärel teine. Ja igaks sparriringiks oli mingi konkreetne koht, kust alustada ja sisuliselt ka, kuhu jõuda.

Vale oleks öelda, et need sparrid tõid mind maa peale tagasi, sest kes on mu blogi usinalt lugenud, on ilmselt juba ammu aru saanud, et ega ma sinna pilvedesse polegi tõusnud :) Ehk et ma sain väga hästi aru, et võrreldes põhigrupi omadega on mul veel ikka päris kasinad oskused, aga see on ju täiesti loogiline, sest ma olen alles nii vähe õppinud. Ja kõige parem oli just see, et sai tagasisidet – mida teed valesti, mida parandada, kuidas parandada, millele tähelepanu pöörata, sekka ka pisut kiitust :) Küll siis ükskord tulema hakkab, kus ta pääseb.

See neljapäevane oli üks ütlemata lahe ja samas ülimalt väsitav trenn, aga ikkagi oli pärast tuju laes ja mind ei heidutanud isegi see, et selg lõpuks jälle pisut valutama hakkas. Nimelt käisin neljapäeva hommikul füsioterapeudi juures, kes jagas mulle õpetusi, kuidas saan hakata selja eest hoolitsema, et edaspidi selliseid valusid vältida. Aitäh kooliõele Katrele selle eest :)

Reede hommikul tegin ka väikese sinikate loenduse, aga kuskil 15 juures andsin alla. Tänaseks on suurem osa neist juba vaikselt kadumas. Ja üldsegi, kuni mul näos pole ühtegi, suhtun ma sinikatesse üsna rahulikult, neid võib ka niisama kodus toimetades saada, see ei tähenda kohe, et meie trenn kuidagi jõhker oleks.

Nüüd teen kirjutamises väikese pausi ja naudin paari vaba päeva pere seltsis, uuesti kirjutan uuel aastal, kui atesteerimine tuleb ja pärast selle (loodetavasti) läbimist tuleb ka pisut pikem kokkuvõte selle eksperimendi kohta.

Rõõmsaid pühi kõigile ja... matil näeme! :)

Kolmapäev, 19. detsember: lõpp juba paistab

Nüüd ongi seis nii kaugel, et meil on kõik teemad läbi võetud ja jäänud on vaid homne drillitrenn ja jaanuarikuine atesteerimine. Ma ei saa endiselt aru, kuidas see aeg küll nii kiiresti läinud on! Eile täitus täpselt kolm kuud esimesest trennist, tundub täiesti uskumatu.

Eile oli viimane ehk 25. teema, õppisime kinnises kaitses peal olles jalgade avamist. Päris väsitav oli! Minu ja Kadi puhul oli aga kõige raskem osa see, et seal tuleb käed vastasele kaenla alla panna ja kuna Kadi on üsna kõdikartlik, tuli ka sellega tegeleda, mis tähendas, et naermist oli omajagu :) Jalgade avamine iseenesest oli parajalt keerukas ettevõtmine, eriti just õige tasakaalu leidmine, tuli ikka mitu korda ette, et see, kes pidi jalgu avama, ei suutnud tasakaalu hoida ja kukkus tagumikule, kaotades sellega oma eelise. Aga, noh, õppimise asi :) Sparriring oli päris tore, mõned asjad tulid täitsa hästi välja ja sain ikka paar alistust ka peale panna, aga samas on ka neid hetki, kus ma ei saa absoluutselt aru, kus ma olen ja mida ma teen, siis tuleb selline omalooming sisse, et ajab ennastki naerma. Üldiselt pean end ikka rohkem kokku võtma, et omaloomingust hoiduda.

Homme on meil siis baaskursuse viimane treening, kus saame ennast proovile panna, sest treener kutsus meiega rullima põhikursusel käijad. Leppisin endaga kokku, et ei hakka endale juba ette mingit mõttetut hirmu tekitama või üle mõtlema, vaid pigem vaatan videoid, tuletan asju meelde ja võtan rahulikult. Siiani on õnnestunud plaanist kinni pidada.

Ühelt poolt on mul ikka tohutult kahju, et nüüd saabki läbi, aga tegelikult saab ju läbi ainult baaskursus, ainult üks etapp. Ja siis tuleb jätkukursus. Ainus, mis saab päriselt läbi, on see blogi. Olen mõelnud, et kui huvi on, siis võib-olla jätkan sellega mingis muus kanalis, mitte enam siin lehel, tuleks ehk pisut vabam ka :) Seega kui on selle vastu huvi, võite mulle kuidagi märku anda.

Esmaspäev, 17. detsember: nagu skorpion

Vahepeal oli nii palju tegemist, et blogi jäi pisut unarusse, palun ustavate lugejate ees vabandust!

Eelmisel nädalal õppisime teisipäevases trennis kinnises kaitses kaht alistust, jalgadega kolmnurkkägistust (triangel) ja käelukku (nendest asjadest võib siit pisut aimu saada) ning neljapäevases trennis seda, kuidas kinnises kaitses peal olles kaitsta. Minu jaoks oli see alistustetrenn seni vist üks raskemaid, sest jälle oli nii-nii palju asju, mida meelde pidi jätma ja ikka kippus see järjekord sassi minema või mingi asi ära ununema. Aga siis lõpuks sain kuidagi selle nipi kätte ja tundus, et tuli välja küll. Triangli aitas veel meeldejäävaks teha meie teine treener Kristjan. Nimelt ei saanud me Kadiga ühest osast täpselt aru ja harjutamise ajal palusime Kristjani appi, et ta meid natuke juhendaks. Kui käte asendist saime enam-vähem aru, siis jalgade liikumine tekitas natuke küsimusi, Kristjan juhendas niimoodi: «Sa pead mõlemad jalad korraga panema, noh, hüppad nagu skorpion!» Asendi saime küll lõpuks paika, aga seda ei tea ma siiani, kuidas üks skorpion hüppab :) Aga see oli lõbus selgitus, aitäh, Kristjan! :)

Neljapäevases trennis tegime Liisiga pilvekäsi harjutades ka natuke huumorit ja kui ma nüüd nimega ei eksi, siis vist Sander (on mul õigus?) sai ka sellest osa ning korralikult naerda :) Et siis… võta heaks! :)

Eelmise nädala sparringutest mul väga midagi rääkida pole, sest sain endale mingisuguse seljapõletiku ja tegelikult tegin trenni valu kiuste. Teisipäeval sparrisin, aga kuna ma koju jõudes sain end vaevalt liigutada, siis neljapäeval enam väga ei julgenud. Aga nüüd olen enam-vähem korras, sel nädalal peaksin saama küll :) Aga vahepeal täheldasin seda, et alistustest olen kõige rohkem suutnud rakendada põhi-lõuna kägistust, sellega olen vist neli-viis korda võitnud.

Eile oli ka üks naljakas olukord, kui minult uuriti selle baaskursuse kohta ja üks küsimus oligi, et millega ma kõige rohkem vastaseid alistanud olen, vastasin silmade särades: «Kägistustega!» Endal oli tõeliselt hea tunne, aga teised tundusid olevat üsna kohkunud :) Ja üldse kui olen tuttavatele või kolleegidele rääkinud sparrimisest või kellegi alistamisest, kuulatakse mind üldjuhul õudustundega. Aga tegelikult tuleb ju ikkagi siin ka vahet teha. Äärmiselt imelik oleks, kui räägiksin õhinaga tänaval kellegi kägistamisest, aga ma räägin ju trennist, kus alistused käivad mängu juurde. Ja ma ei näe selles midagi imelikku, see käib spordi juurde.

Aga tänasega algas baaskursuse viimane nädal, jäänud on ainult kaks trenni ja lisaks atesteerimine, mis on jaanuaris.

Kommenteerijal nimega «Lugeja» oli ka paar küsimust (kirjapilt muutmata): «Mis edasi saab? Kuidas muud moodi spordiga seotud oled, trennikaaslasi tundma õppinud? Kas vaatad ise võistluseid ka ja muu selline oleks huvitav.»

Mis saab edasi? Baaskursus saab läbi, aga kuna huvi on juba tekkinud, tahaksin ikka jätkukursusele edasi minna. Tähendab, lähengi :) Trennikaaslasi olen tundma õppinud küll, mõistagi mitte kõiki, sest meid on ikka päris palju. Tüdrukutega oleme üsna lähedasteks saanud, kuidagi juhtus niimoodi, et me oleme kolmekesi üsna ühte masti ja sobime väga hästi kokku, selle üle on mul äärmiselt hea meel. Ja ka erinevate poistega oleme nende pea kolme kuu jooksul tuttavaks saanud, üldiselt on meil väga sõbralik kursus :) Ja sellepärast on mul väga kahju, et see nüüd läbi saab, aga ma loodan, et paljud meist tulevad ka jätkukursusele.

Võistlusi vaatan ikka, kui võimalus tekib. Viimati käisin kohapeal vaatamas lukumaadlusliiga SGLi II etappi, väga põnev oli! Nädalavahetusel oli just Rootsis selle liiga finaaletapp, kus eestlased olid ka üsna tublid!

Lõpetuseks luban sel nädalal hoolsamalt kirjutada, ikkagi ainult kaks trenni ju veel :)

Reede, 7. detsember: täiesti uus alistusvõte

Kuna kõige lihtsam on ikka ise enda elu põnevamaks muuta, tegime Kadiga ka trennis täiesti tahtmatult isetegevust ja täiustasime natuke iseseisvalt alistustearsenali.

Nimelt on meil õnnestunud kolmes viimases trennis sparringu käigus pead väga osavalt kokku lüüa. Panime sellele erakordselt osavale alistusele nimeks Maadi. Kõlab meie arvates päris vahvalt.

Kõige paremini toimis Maadi kohe esimesel katsetamisel – avatud kaitses, mina olin all ehk istusin ja Kadi oli ülemine, maadlusasendis. Üritasime mõlemad oma mängu mängida, mina teda maha pühkida ja tema mulle peale saada. Ja ühtäkki käis jõhker kolakas. Me ei saanud kumbki päris hästi aru, kuidas see juhtus, aga panime täie hoo pealt pead kokku. Kadi sai laksu täiesti otsa ette, mina natuke juustepiirist kõrgemale. Kuna see oli ikka päris korralik laks, hoidsime külmakotte peal, aga mul näiteks oli veel kaks päeva hiljemgi see koht katsudes valulik. See juhtus siis eelmisel neljapäeval. Ja kuigi see oli valus kogemus, oli see teisalt ka naljakas, naersime ikka korralikult enda üle.

Uuesti kasutasime Maadit teisipäevases trennis, aga seekord polnud see nii efektiivne. Kadil tuli küll otsa ette roosa laik, aga pärast esimest ehmatust rullisime ikka edasi. Ja taaskord oli naljakas. Absurdsuse piiri ületasime aga eile, kui suutsime juba kolmandat trenni järjest Maadi appi võtta ehk pead kokku lüüa, kuid tundub, et see jääb iga korraga üha lahjemaks, sest nüüd sain Kadi peaga vopsu vastu kulmu, aga üsna kergelt. Võib-olla see tähendab, et me ikka tasapisi püüame selle võtte oma maadlusest välja jätta.

Tegelikult täiustasime ka päris ametlikult alistustearsenali – teisipäeval õppisime sirget jalalukku (videonäide), eile tegelesime esimest korda kinnise kaitsega ja õppisime, kuidas seal teha õlalukku kimura (videonäide) ja giljotiinkägistust, järgmise nädala teisipäeval tulevad veel lisaks kinnises kaitses käelukk ja kolmnurkkägistus jalgadega.

Ja nüüd on selline seis, et eile oli meil baaskursuse 22. treening (pühapäevaseid kordavaid trenne mitte lugedes), mis tähendab, et jäänud on vaid neli põhitrenni. Neli! Täiesti müstiliselt kiiresti on ikka aeg läinud.

Loodan, et järelejäänud trennides õnnestub meil Kadiga Maadit vältida. Kuigi nime poolest on see ikka jube vahva, pole see tegelikult just kõige lõbusam tunne, kui pead suure kolakaga kokku lüüa :) Aga muretsemiseks pole ka põhjust, oleme ikka mõlemad terved. Siinkohal oleks vist paslik huvilistele ka oma «vigastustest» kirjutada – hambad on endiselt kõik alles, matipõletusi pole vist saanud, kui, siis mõne imepisikese, sinikaid on olnud ja on ka praegu üsna mitmeid, aga ei midagi märkimisväärset, näos pole ühtegi. Ehk et olen ikka täitsa korras!

Kolmapäev, 28. november: väike samm edasi

Kuna praegu on üheks kuumemaks teemaks minu hirm poistega maadelda, siis jätkan ka täna samal lainel :) Eelmisel korral kirjutasin, et ehk aitaks hirmu vastu pisut ka see, kui mõni mu blogi lugev trennikaaslane teeks ise esimese sammu ja astuks partnerivahetuse ajal juurde ja pakuks, et sparrime koos.

See polnud selles mõttes just parim idee, et trenni minnes hakkasin selle peale mõtlema ja tekitasin niimoodi natuke uue hirmu, kui rumal minust :) Ehk et hakkasin mõtlema, et huvitav, kas keegi luges seda ja kas keegi reaalselt astubki mu juurde ja kas ma siis julgeks jne.

Eile õppisime avatud kaitses käetõmmet (armdrag) ja madalat ühest jalast mahaviimist (low single). Videonäide jääb seekord ära, sest ma kiirel otsimisel ei suutnud ühtegi päris õiget videot leida.

Igatahes, nagu alati, järgnesid õppimisele sparriringid. Taas hakkasin mõtlema, et kas keegi tuleb ligi. Leppisime juba Kadiga kokku, et teeme ikka kõik ringid kahekesi :) Praegu on sparrid juba nii huvitavaks läinud, et niisama tiksumist enam pole. Pärast viimast trenni ainult mõtlesin, et mul on kogu aeg üsna sama mäng, peaks ikka midagi muutma ja eile ma seda ka tegin, kohe esimeses sparris sain põhi-lõuna kägistuse peale ja Kadi oli sunnitud patsutama. Teist korda sain ta veel patsutama, sedakorda õlaluku kimuraga, aga ma ei mäleta enam, kas see oli ka esimeses sparris.

Tundub juba, et tegingi terve sparriringi Kadiga? Aga ei :) Olge nüüd, pealkirjas ju on kirjas, et astusin väikse sammu edasi :) Meiega samal ajal tegid omaette trenni ka põhigrupis käivad Liisi ja Kuldar. Ja pärast esimest sparriringi oli see, kes ligi astus ja pakkus, et sparriks koos, just nimelt Liisi :) Kuna see oli natuke ehmatav, siis lubasin, et järgmise ringi teen temaga ehk et ühe ringi tegin veel Kadiga, seejärel rullisin igalt-poolt-ma-ei-tea-mitu-kuldmedalit-võitnud Liisiga ja siis Kuldariga. Ma olen enam kui veendunud, et Liisi ja Kuldar võtsid kõvasti vabamalt ja lasid mul natuke tegutseda (Liisi küll alistas mu lõpuks käelukuga), aga kokkuvõttes oli ikkagi äge ja pärast oli väga tore julgustavaid sõnu kuulda, seega veelkord, aitäh teile! :)

Kindlasti ei võtnud see mu hirmu täielikult ära, aga kõvasti abiks oli küll. Nagu ma ütlesin, väike samm edasi, vaatame, mis neljapäeval saab :)

Pühapäev, 25. november: midagi pole ju kaotada

Kui jätta välja selle blogi kõige esimene postitus, polegi ma vist varem nii palju tagasisidet saanud kui oma eelmise kirjutise peale. Ja mis kõige toredam, kogu tagasiside oli hästi positiivne ja julgustav, mul on selle üle siiralt hea meel ja ma tänan kõiki heade sõnade eest!

Tegelikult on niimoodi, et oma peas ma saan aru, kui totter mu hirm on. Ma saan aru, et see on täiesti asjatu hirm, sest tegelikult pole mul ju mitte midagi kaotada. Aga millegipärast juhtub iga kord niimoodi, et kui treener Ronald hüüab: «Vahetame partnereid!», ei taha ma seda kohe kuidagi teha.

Neljapäeval oli meil treeningu asemel spordipsühholoogia seminar, kus Jorgen Matsi rääkis võistlemise ja treenimisega seotud hirmudest ja ärevusest ning lisaks veel motivatsioonist. Pärast küsisin Jorgeni käest, mida ma oma hirmuga tegema peaksin. Kõigepealt uuris Jorgen, mida ma kardan. Nagu ikka, oli esimene vastus, et ma ei tea. Aga pikapeale tuli ikka see, mida olen siin varem ka kirjutanud – kardan, et ma ei oska midagi, kardan, et ma ei saa kuidagi vastu, kardan, et ma kaotan. Ja siis Jorgen panigi mind mõtlema, kui küsis, mida ma kaotan. Mis see on, mis mul enne poistega sparrimist on ja pärast enam pole. Võttis nõutuks, sest ei kaotagi ju midagi.

Eks lahendus on see, et ma pean endale seda rohkem sisendama, et mul polegi midagi kaotada ja see hirm läheks ilmselt üsna ruttu üle, kui ma ennast kokku võtaks ja poistega sparriks. Võib-olla võiks mõni mu blogi lugev trennikaaslane teha esimese sammu ja järgmine kord, kui tuleb partnerivahetus sparri ajal, astub ise ligi ja pakub, et sparriks koos :) Ma arvan, et see ehk võtaks osa hirmust isegi ära. Ma pole selles küll päris kindel, aga millegipärast tundub nii.

Muidu õppisime sel nädalal sweep’e ehk pühkimisi ehk siis põhimõtteliselt avatud kaitses püsti oleva vastase mahatõmbamist. Kellele see ala täiesti võõras, võib sellest väikest aimu saada näiteks siit videost.

Selle trenni lõpus tegime mitu sparriringi ja seekord oli eriline see, et tegime esimest korda n-ö täiesti lahtist sparri, ainus, mis on keelatud ja kuhu sattudes tuleb teha restart, on kinnine kaitse, sest seda me pole veel õppinud. Aga kõik muu, mida oleme nende kahe kuu (jah, meil sai juba kaks kuud täis!) jooksul õppinud, on lubatud, kõik on vaid sinu teha, kuhu sa suudad jõuda ja mida seal teha oskad.

Ilmselt mu eelnevast jutust võis aru saada, et ma seekord paarilist ei vahetanud ja tegin kõik need sparriringid Kadiga, aga kuna see mäng oli seekord nii lahtine, olid need ühed kõige ägedamad sparrid, mis meil on kunagi olnud. Ma isegi ei mäleta enam, mitu ringi tegime, vist neli, igatahes pärast olime täiesti läbi, sest madistamist oli ikka kõvasti. Aga paar korda tuli mõni asi ikka päris hästi välja.

Ehk et nüüd sellest jutust võib omakorda järeldada, et mulle endiselt väga meeldib trennis käia ja kuigi ma ühe korra olin endas äärmiselt pettunud, siis see ei tähenda, et ma nüüd kardaksin üldse sparre või midagi sellist. Raskused ongi selleks, et neid ületada :)

Muidu mulle tohutult meeldib ka see, et meile lisaks trennile pakutakse võimalust ennast sel määral harida, et korraldatakse seminare. Lisaks juba eelpool mainitud spordipsühholoogia seminarile on meil olnud üldkehalise treeningu seminar, mida andis 3D Treeningu treener ja MMA-võitleja Jass Murutalu. Need olid tõeliselt huvitavalt veedetud kaks tundi, kus lisaks jutule oli võimalik ka ise mõningaid asju järele proovida, õppida, kuidas mingeid harjutusi õigesti teha, niimoodi, et neist oleks kasu. Ühesõnaga, ma jäin selle seminariga ülimalt rahule. Ja Jorgeni räägitu oli samuti väga põnev ja mõtlemapanev, kindlasti ka kasulik teadmine.

Täna, üsna pea tegelikult, algab pühapäevane kordav trenn ja mul juba kripeldab, et olen praegu Tallinnast eemal ja ei saa trenni minna, väga tahaksin tegelikult. Aga pean teisipäevani kannatama.

P.S. Küll pisikese hilinemisega, aga siiski: palju-palju õnne, Ron! :)

Laupäev, 17. november: täiesti saamatu

Võtsin seekordseks postituseks päris pikalt aega ja vist ka kunstlikult leiutasin põhjendusi, miks mul pole aega kirjutada. Tegelik põhjus on lihtne – ma olen endas pettunud.

Olen siia mitu korda juba kirjutanud, mis on trenniga seoses minu suurim allesjäänud hirm. Jah, mõne noormehega maadleda. Teisipäeval olin lõpuks sunnitud selle hirmuga silmitsi seisma, aga minu jaoks ei teinud olukorda absoluutselt lihtsamaks see, et tegemist polnud mõne mu trennikaaslasega, vaid hoopis ühe meie treeneri, Kristjaniga. Ei midagi isiklikku, aga ma usun, et ehk on lugejatele ka mõistetav, et kui juba selline irratsionaalne hirm on, siis seda süvendab ka see, kui pead maadlema oma treeneri, mitte koos sinuga baaskursust alustanud noormehega.

Ja miks ma endas pettunud olen? Sest ma olin nii saamatu, üks suur saamatuse hunnik, täielik hädapätakas. Ma üldse ei liialda praegu. Kõik asjad olid meelest läinud ja ma ei suutnud praktiliselt midagi teha. See teeb tegelikult päris õnnetuks ja mul on seda praegu üsna raske kirjutada. Aga ma pigem olen aus, kui hakkan siin mingit muinasjuttu kirjutama, et küll tegelikult oli tore ja sain normaalselt hakkama.

Ma tahaksin uskuda, et ehk olin just selle sama hirmu tõttu nii saamatu, aga ma ei tea, kas see on tõsi. Eks see mõjus jälle väikese äratuskellana, et ei piisa üksnes kohalkäimisest, vaid tuleb ikka päris korralikult kodutööd ka teha. Ehk siis videosid tuleb tõsisemalt läbi töötada ja seda ma olen ka selle nädala jooksul teinud, vaadanud igat videot ikka päris mitu korda, iga natukese aja tagant pausile pannud ja mõttes liigutused läbi teinud. Loodetavasti on sellest abi ka.

Olgugi, et mu saamatus tegi mind üsna nukraks, pole ma endiselt alla andnud, ma ikka tahan seda osata ja hästi osata. Sellepärast ootan juba pikisilmi homset trenni.

Reede, 9. november: ma sain lõpuks hakkama!

Täiendasime sel nädalal jälle oma alistustearsenali, seekord lisandusid sinna küljelt käelukk, õlalukk kimura ja põhi-lõuna kägistus. Kui kellelegi huvi pakub, siis võib siit vaadata, kuidas mitmekordne brasiila jiu-jitsu maailmameister Marcelo Garcia demonstreerib, kuidas põhi-lõuna kägistus käib.

Pärast uute alistuste õppimist tegime mitu raundi sparringut ja see oli täiesti uskumatu emotsioon, mis ma sealt sain! Olen varem mitu korda kirjutanud, et üldjuhul tiksume Kadiga sparri ajal kindlalt enda poosis ja kumbki teisel väga midagi teha ei lase, aga teisipäeval oli meie sparr juba täitsa sparri moodi, vähemalt mulle tundus niimoodi. Ma ei suuda küll enam täpselt kõike meenutada, aga ma tean, et vähemalt korra suutsin põgeneda, sain küünarnuki sisse ja põlve vahele. Kui ma sealt lõpuks välja sain, oli tuju nii ülev, et ma oleks tahtnud rõõmust plaksutada ja tantsida :) Aga ma ikka püüdsin end nii palju talitseda kui vähegi võimalik :) Emotsioon kasvas veel võimsamaks, kui paaril korral õnnestus ka Kadi alistada (ja õigluse mõttes tuleb tunnistada, et Kadil õnnestus mind ka alistada). Ma küll lahkun iga kord trennist hea tujuga, aga teisipäeval oli tuju kohe eriliselt hea. Vahepeal tegi natuke murelikuks, et teised madistavad sparri ajal hullu moodi, aga meie tiksume mõnikord täiesti ühe koha peal. Aga nüüd tuli lõpuks välja! Saime hakkama! Mingis mõttes langes kivi südamelt, aga peamiselt oli lihtsalt ülihea olla ja tuju ülev, kuigi väsimus oli suur.

Eile asusime avatud kaitset õppima, praegu tegeleme kaitsest möödumisega. See oli ikka päris kurnav trenn, aga mulle meeldib niimoodi. Trenni lõpuosas tabas meid aga täiesti-täiesti ootamatu üllatus, kui treener Ronald Stimmer teatas pärast sparringu esimest raundi, et nüüd tuleb partnereid vahetada. Selles suhtes et… ma ju teadsin, et see päev tuleb, aga eile polnud ma selleks kohe üldse valmis. Jäime Kadiga lollide nägudega vahtima, selle ajaga jõudsid poisid ilusti kõik paaridesse võtta ja me jäime ikkagi kokku. Ma loodan, et Ron ei pahandanud :) Ja ühtlasi luban avalikult, et ma saan sellest totrast hirmust üle ja maadlen mõne noormehega :) Kardan kõige rohkem seda, et ma ei saa absoluutselt hakkama, kaotan juba esimeste sekunditega. Aga eks näis siis :)

Homme on võimalik jälle oma silmaga lukumaadlust näha, nimelt toimub Kristiine Spordimajas lukumaadlusliiga SGL Eesti etapp, lähemalt saab selle kohta siit lugeda. Kel huvi, tulge vaatama, mina lähen!

Reede, 2. november: piinlik, aga ka naljakas äpardus

Mõtlesin, et pakun teile seekord puhtalt trennijuttude vahelduseks ka natuke midagi muud, mis on ühelt poolt üsna piinlik, aga tegelikult ka naljakas.

Teisipäeval kohtusime Kadiga bussipeatuses ja arutasime, kuidas selle trenniga saabki pool meie baaskursusest läbi. Naljatlesime, et ehk peaks teistele mingeid kingitusi viima, üllatusmune või midagi. Aga kuna meid on ikka nii palju – täpsemalt 68, nagu me mõned minutid peale oma arutelu treener Ronald Stimmeri käest teada saime –, siis see polnudki kunagi nagu päris plaan.

Teate seda, kuidas mõnikord on raske millestki rääkida, sest ise hakkad naerma, enne kui puändini jõuad? Mul on praegu umbes sama tunne, raske on kirjutada, sest endal on juba nii naljakas :) Igatahes, kui me kohale jõudes riideid vahetasime, selgus, et nii minul kui Kadil (korrektsuse huvides olgu öeldud, et ta ise ärgitas mind sellest kirjutama!) oli retuusides võrdlemisi strateegilises kohas väike auk. Ma pole kunagi tõenäosuste arvutamises väga osav olnud, aga ma kujutan ette, et tõenäosus, et selline asi meil mõlemal ühel päeval juhtub, on üsna väike. Aga juhtus. Sellepärast ei saa ju jätta trenni tegemata, kui juba kohal oled. Nii tuligi sellega lihtsalt leppida. Igat liigutust tehes oli väike hirm, et äkki keegi paneb tähele ja siis on ikka jube piinlik. Aga me olime sellest huumoriga üle ja viskasime nalja, et kui pannaksegi tähele, siis see ongi meiepoolne üllatus poistele :) Õnneks vist keegi siiski ei pannud tähele :) Ja nüüd on meil mõlemal jälle terved retuusid!

Aga siis natuke trennist endast ikka ka. Sel nädalal õppisime poolkaitset, mis pani jälle aju kärssama, sest seal on nii palju väikeseid detaile, mida meelde peab jätma! Unustad ühe asja ära ja kohe on jama majas, ei tule välja niimoodi, nagu peaks. Aga ei ole hullu, saame hakkama. Eile tegime juba kolmeminutilise sparringu ja see on ikka väga vinge tunne, kui lõpuks mingi asja ära suudad teha :) Adrenaliinilaks ka! Ja hea tuju terveks õhtuks.

On kellelgi vahepeal mingeid asjalikke küsimusi ka tekkinud? Ma nendele «Miks promotakse vägivalda?» küsimustele ei hakka vastamagi, kommentaariumis käib sel teemal juba päris vinge arutelu, pealegi olen seda ise ka mitu korda juba puudutanud, igas postituses ei viitsi samast asjast rääkida :)

Reede, 26. oktoober: sparringud lähevad vaikselt pikemaks

Seoses siin vahepeal jälle kerkinud vägivalla-teemaga tabasin end paar päeva tagasi mõttelt, et kui mul on alati trennis tore ja pärast trenni on nii hea olla ja tuju on suurepärane, kuidas siis keegi saab mõelda, et ma tegelen millegi brutaalse või rämedaga? Aga ma saan tegelikult aru, et ma ei suuda kunagi kõikidele selgeks teha, et selle ala ja vägivalla vahele ei saa võrdusmärki panna või et me ei peksa trennis teineteist. Äkki on asi selles, et tegelikult tahetakse verd näha ja inimesed on pettunud, et me ei kaklegi ja mulle reaalselt meeldib see, mis me trennis teeme?

Teisipäeval õppisime kilpkonnaasendist põgenemist ja tegime esimese pikema sparri – pooleteiseminutilise. Alguses tundus, et see on jõle pikk aeg, aga tegelikult läks see nii kiiresti, et see tuli üsna ootamatult, kui treener hüüdis, et aeg läbi. Mis aga puutub sparri sisulisse poolde, siis ma usun, et see võis üsna naljakas vaatepilt olla, vähemalt endale tundus nii. Üldiselt on meil Kadiga ikka üsna kindel taktika paigas, püüan seda võimalikult üldsõnaliselt kirjeldada, et natukenegi aru saada – see, kes oli parasjagu all ehk kilpkonnaasendis, hoidis positsiooni ja kaitses nii hästi kui võimalik, et pealmine väga midagi teha ei saaks ning pealmine omakorda üritas alumisel asendit lõhkuda, aga samas ei lasknud tal põgeneda ja nii me seal siis peamiselt tiksusimegi, vahepeal natuke õnnestus ka midagi muud teha, aga peamiselt ikka tiksusime üsna ühe koha peal. Kuna me silmanurgast nägime, et teised tegid igasugu trikke, siis tekkis natuke ka mure, et kas asi on meis, aga see pidavat olema loomulik, et kui oled midagi äsja õppinud, siis võibki nii juhtuda, et sparris kohe väga kuskile ei jõua.

Eile täiendasime oma alistustearsenali, sinna lisandusid giljotiin- ja anakondakägistus. Kõlavad jälle päris jubedalt ja ega neis midagi meeldivat polegi, aga nagu ma juba eelmine kord alistustest rääkisin, ei peagi need ju meeldivad olema, aga haiget ei saa, sest vastane annab patsutamisega märku, millal lahti lasta.

Neist kahest meeldis mulle vist giljotiin kõige rohkem, sest tundus, et see tuli mul üsna efektiivselt välja, kuigi vahepeal olin natuke lohakas ja reaalses olukorras saanuks Kadi oma pea välja tõmmata, järelikult pean ennast parandama :)

Ja eilse trenni lõpus tegime juba kaheminutilise sparri, mis võttis küll üsna läbi, aga kuna meil oli taktika jätkuvalt sama, siis me alistusteni ei jõudnud, paar korda õnnestus alumisel põgeneda, aga üldiselt lihtsalt kaitses ära.

Lõpetuseks neile, kes huvituvad mu vigastustest – sinikaid pole praegu ühtegi, matipõletusi samuti mitte, on ainult üks pisikene küünekriimustus. Ehk siis vigastusi pole :)

Kes tahab näha, milline see lukumaadlus välja näeb, siis homme on Kristiine Spordimajas lukumaadluse võistlus 3D Rull (loe lähemalt siit), minge vaadake!

Esmaspäev, 22. oktoober: varsti on pool läbi

Vaatasin just meie baaskursuse kava ja tegin enda jaoks üsna ootamatu avastuse – meil on kümme tundi läbitud ja jäänud on veel 16 ehk et üsna varsti oleme oma baaskursusega poole peal. Aeg läheb ikka nii kiiresti!

Kui mul pärast teisipäevast treeningut oli juhe üsna koos ja üldse oli selline natuke lootusetu õnnetusehunniku tunne, siis neljapäevane trenn läks juba märksa paremini ja eilne nädalat kokkuvõttev treening oli arusaamise kohapealt juba hoopis teine lugu. Põgenemistest on meil nüüd õpitud, kuidas põgeneda peal-, küljel- ja seljasasendist, homme võtame ette käpuliasendi. Põnev.

Aga nüüd siis jälle küsimuste-vastuste juurde. Kommenteerija nimega «infamous» uuris (kirjapilt muutmata): «Kas, kui ja, siis mis spordiga oled varem tegelenud? Järgmine nädal toimub 3D Rull, kuhu on eriti oodatud algajad, kas osavõtt on mõeldav v6i arsenal veel olematu?»

Olen spordis läbi proovinud kõiksugu naiselikud alad ehk alustasin võistlustantsuga, seejärel käisin balletis ja siis aastaid rühmvõimlemises, viimastel aastatel erinevates spordiklubide rühmatreeningutes ja natuke jõusaalis, võitluskunstidega mul varem nii isiklikku kokkupuudet pole olnud ja see on minu jaoks ikka üsna uus maailm :)  Mis aga puutub 3D Rulli, siis me oleme tüdrukutega sellest naljatledes juba mitu nädalat rääkinud, aga ma kardan, et kui mul praegu juba trennis sparrides aju kärssama hakkab, ei tuleks võistlustel mitte midagi välja, tõenäoliselt kuluks vastasel mu alistamiseks vaid paar sekundit. Ka treener Ronald Stimmer ütles, et kui keegi tahab võistelda, ei saa ta seda keelata, aga ta veel väga ei soovita. Eks ole näha, kas keegi meie omadest läheb siis võistlema või ei :)

Tänan ka kommenteerijat nimega «Odo» heade ja julgustavate sõnade eest!

Päris kurvaks tegi mind aga kommenteerija nimega «rusikas» kommentaar, kus ta seostas minu eksperimenti eelmisel nädalal meedias palju kõneainet pakkunud koolitüdrukute peksuvideotega. See on lihtsalt nii uskumatu jutt, et mul pole enam sõnu. Ma ei tunne, et pean anonüümse kommenteerija pärast ennast kuidagi õigustama hakkama, aga mainiksin siinkohal vaid ära, et see inimene pole ilmselt kaugemale saanud blogi pealkirjast, vastasel juhul ta teaks, et mina tegelen praegu vaid maasvõitlusega ehk lukumaadluse ja brasiilia jiu-jitsuga. Aga rohkem ei ütle midagi, pigem soovitan siit kuulata, mida rääkisid sel teemal 3D Treeningu peatreener Priit Mihkelson ja Eesti MMA amatöörraadio vedaja, Raju fänn ja harrastaja Ari Matti Mustonen.

Vägivalla-teema lõpetuseks veel see, et reede õhtul käisin üle pika aja Tallinna vanalinnas ja ma olin seal küll üsna lühikest aega, aga sattusin nägema, kuidas üks mees oli end nii härjaks joonud, et naisega sõneledes lõi lihtsalt naist rusikaga näkku. Naist. Rusikaga. Näkku. Vot see on vägivald.

Neljapäev, 18. oktoober: kuidas ma sinna saan?

Täpselt kuu aega tagasi oli meil esimene trenn. Pean ausalt üles tunnistama, et vahepeal läheb ikka juhe üsna kokku, sest asju, mida meeles peab pidama, on nii palju. Aga eks see ole alguse asi ka.

Teisipäeval enne trenni minekut vaatasin kodus igaks juhuks eelnevate trennide videoõpetused üle. Aga millegipärast juhtus niimoodi, et matil olles ei suutnud ma nähtut eriti meenutada, ainult killukesed tulid meelde. Jätkasime küljelasendist põgenemise õppimist ja kõige keerulisem osa tuli siis, kui taas sparrimist proovisime. Rahulikult tehes oli küll ka natuke segadust, aga kui sparriks läks, ei saanud enam midagi aru. Kumma käe ma rinnale tõmban? Kumma jala ma sirgeks jätan? Kuidas ma küljelasendist pealasendisse saan? Ühesõnaga, küsimusi oli peas rohkem kui vastuseid, aga järelikult olen ise süüdi ja ei süvenenud piisavalt, kui videoid vaatasin. Siit ka õppetund, et tuleb ise kodus rohkem vaeva näha, et trennis lihtsam oleks.

Vastan siis ka järjekordselt paarile küsimusele. «Uudishimulik» uuris (kirjapilt muutmata): «Kas oleks ehk mõeldav ka selline asi, et trennis/trennides käiks kaasa ka fotograaf kes paneks pildilise(ehk ka video) materjali juurde. Saaks parema ettekujutuse kuidas see kõik käib.»

Päris niimoodi vist ikka ei saa, et mul fotograaf igas tunnis kohal istuks, aga kui mitte varem, siis eksperimendi lõpuosas ta kindlasti tuleb. Mis puutub videotesse, siis allapoole kerides on paar näidist olemas, võid sealt vaadata.

Kommenteerija nimega «Mammu» tundis aga huvi, millised kutid meil trennis käivad. Nii palju, kui ma erinevate noormeestega seal suhelnud olen, saan öelda, et väga toredad :)

Tegelikult siinkohal tahaksin meie kolme – minu, Kadi ja Liisi – nimel vabandust paluda meie trennipoiste ees. Kuna teid on nii palju rohkem kui meid, on meil natuke raskusi teie kõigi meeldejätmisega. Kui te nüüd seda loete, siis jätke meelde – kui te meid kuskil näete, aga me ei tereta, siis see pole ülbus, vaid meil ilmselt ei tule kohe meelde, et te meie trennis käite, aga kui te ise teretate, on suur võimalus, et meil lööb lambike põlema, igatahes vastu teretame küll :) Aga meil on veel kaks kuud aega, loodetavasti lõpuks tunneme juba teid kõiki ära!

Vastan ka kommenteerija «margo» küsimusele (kirjapilt muutmata): «kaua see krdi uudis siin lehel peab silma tüütama»

Esiteks, pole tegemist uudisega, see on uudisest ikka päris kaugel, tegemist on blogiga. Ja see tüütab su silma siin veel järgmised kaks kuud. Aga sa võid ka silma kinni pigistada :)

Tänaseks kõik, kirjutan varsti jälle!

Reede, 12. oktoober: natuke siit ja sealt

Eile hakkasime õppima küljelasendist põgenemist, sama asjaga jätkame ka järgmises trennis. Mitte üldse eilsest tulenevalt, aga vahepeal tundub see kõik ikka üks paras hiina keel, millest on üsna raske aru saada, peab kõvasti pingutama ja ajusid ragistama. Ja siis ma mõtlen, et kui juba praegu, algfaasis on nii keeruline, kas ma siis ühel hetkel ei saa enam millestki aru? Olen natuke ka erinevaid võistlusvideoid vaadanud ja see, mis sealt paistab, tundub olevat valgusaasta kaugusel sellest, mis me praegu õpime. Tegelikult ma ju saan aru, et alguses ongi niimoodi, aga mul on aeg-ajalt lihtsalt raske ette kujutada, kuidas see kõik ühel hetkel välja hakkab nägema.

Need lühikesed sparrid olid küll ägedad, aga samas ka selle 30 sekundi jooksul jooksis juhe ikka vahepeal kokku :) Rääkimata drillidest, kus mõnikord lihtsalt ei tule meelde, kuhu see käsi ja kuhu jalg minema pidi!

Aga ärge nüüd saage valesti aru, kogu eelnev jutt oli lihtsalt väike mõtisklus, see ei tähenda, et ma kaaluksin alla andmist või poolelijätmist, kaugel sellest. Ma tahan ju ikkagi teada saada, kaugele ma selle hiina keelega lõpuks jõuan :)

Vahepeal on tulnud veel kaks küsimust, väga tore! Jätkake samas vaimus!

Kommenteerija nimega «tudeng» uuris (kirjapilt muutmata): «Mul on selline küsimus, et kas autoril on plaanis läbida ka püstivõitluse ja maadluse baaskursus? Me ei saa rääkida mingisugusest MMA trennist kui kogu aja jooksul ei panda isegi poksikindaid kätte ja piirdutakse ainult BJJ-ga. Igatahes edu ! :)»

Ma pole eriti sel teemal veel mõelnud, praegu keskendun eelkõige käimasoleva maasvõitluse baaskursuse läbimisele, aga samas ma ei välista, et mingil hetkel juba mõtlen, et võiks edasi liikuda ja ka püstivõitluse ära proovida. Ma poleks ise kunagi selle peale tulnud, et minna maasvõitlust õppima, aga nüüd olen küll äärmiselt rahul, et seda teen. Seega vabalt võib juhtuda, et saan mingi pisiku külge ja tõmban ka poksikindad kätte :)

Teise küsimuse esitas «niisiis», ma kahtlustan, et tegemist on sama inimesega, kelle küsimusele ma ka eelmine kord vastasin. Igatahes, seekord oli tema küsimus selline (kirjapilt muutmata): «kas nüüd on siis müüdid murtud ja uus hobi leitud? kas näiteks raju külastamine (vaatamine) on sisemine vajadus või siiski professionaalne sund? kas tekib huvi ka püstivõitluse vastu?»

Ma ei tea, kas neljanädalase treeningu põhjal saab kohe öelda, et müüdid on murtud, aga kahtlemata on minu jaoks pilt palju selgemaks muutunud. Kui baaskursuse ära lõpetan, eks ma siis võtan selle müütide osa kokku. Uus hobi? Võib-olla küll, sest see ei tundu mulle enam lihtsalt eksperimendi või kohustusena, vaid mõnusa trennina ja ma lähen trenni alati hea meelega. Rajul käisin juba kevadel puhtalt isiklikust huvist, kuna olin seni ainult arvuti või teleka vahendusel matše näinud, aga tahtsin ka vahetut elamust saada ja ma ei pidanud pettuma. Selles suhtes ei saa öelda, et see on professionaalne sund, sest ma ka ise tahan minna. Püstivõitlusest rääkisin juba eelmisele küsimusele vastates :)

Lisaks kommentaarides esitatud küsimustele tuleb mul ikka üsna tihti sõprade-tuttavate uudishimu rahuldada ja erinevatele küsimustele vastata, aeg-ajalt on need ikka üsna… huvitavad. Näiteks mõned päevad tagasi uuriti minult, kas siis, kui olen baaskursuse läbinud, olen võimeline inimest tapma? Ma eeldan, et küsimus polnud mõeldud nii, et kas ma oleksin vaimselt selleks valmis, vaid kas mul on siis selleks vajaminevad oskused. Põhimõtteliselt on mul üks selline võte juba õpitud, aga kas keegi tõesti arvab, et ma läksin sinna trenni selleks, et õppida, kuidas tappa? Igaks juhuks – ei, ei läinud.

Aga üldiselt on ikka need tavapärased küsimused – kas mul hambad on alles, mitu sinikat mul on jne. Hambad on kõik alles, sinikaid on praegu kaks-kolm, hästi väikesed, aga vähemalt üks pole minu meelest küll trennis saadud. Ja arvestades, et mul tekivad tavaliselt üsna kergesti sinikad, peaks ka see saldo näitama, et meie trennid pole jõhkrad.

Nelja nädalaga on oma värskuse minetanud ka nali «Ma ei julge sulle ju enam midagi öelda/sulle otsagi vaadata, muidu äkki teed haiget/lööd/paned lukud peale». Vestlesin sellest täna ka Rajul võistleva Helin Paaraga, kellega käisime hommikul «Terevisioonis» natuke MMAst rääkimas ja ta ütles, et sellised naljad jäävadki, seega eks ma siis kannatan ära ja naeratan, kui keegi jälle «nalja» teeb :)

Aga homme on siis Tartus Raju juubeliüritus, kel vähegi võimalus, tulge ikka kohapeale vaatama! Ja kes ei saa, siis esmakordselt on võimalus Raju jälgida ka neil, kes kohale tulla ei saa – nimelt tehakse kogu üritusest Postimehe spordiportaali vahendusel rahvusvaheline HD-kvaliteediga otseülekanne.

Kolmapäev, 10. oktoober: hakkasime põgenema

Eelmise postituse lõpus kirjutasin, et kui kellelgi on mulle küsimusi, siis laske tulla. Siiani olen saanud ühe küsimuse ja nagu lubatud, vastan ka.

Nime «niisiis» taha peituv isik uuris (kirjapilt muutmata): «aga vaat küsingi: mitme mehega olnud oled, maarja? (trennis muidugi)»

Vastus on ümmargune null, mitte ühegi mehega pole ma trennis paaris olnud, hoopis kahe naisega – peamiselt Kadiga, kellega oleme juba esimesest treeningust saadik koos teinud, mõnel korral oleme olnud kolmekesi ehk meiega on liitunud ka meie trenni kolmas naine Liisi.

Kirjutasin kunagi alguses, et minu üks suurematest allesjäänud hirmudest on see, et ühel hetkel tuleb paarilisi vahetama hakata ja ma pean paratamatult mõne noormehega maadlema. Eile selgus, et tegelikult on see hirm mingis mõttes vastastikune. Sõitsin koos trennikaaslastega bussiga kodu poole ja kuidagi hakkasime sellest rääkima, nad tunnistasid, et ei julgeks naisega maadelda, kartes, et kasutavad liiga palju jõudu ja teevad haiget või murravad midagi ära. Ehk siis mina pole ainus, kes sellest hirmust võitu peab saama :)

Eilsega algas neljas treeningnädal ja kui seni olime peamiselt keskendunud domineerimisele, siis nüüd hakkasime põgenemist õppima, ka järgmised neli trenni on põgenemistele pühendatud.

Kõige põnevam osa oli aga see, et me katsetasime esimest korda natuke sparrimist ehk et igaüks seisis enda eest, vastasele niisama enam midagi ei antud. Korraga tegime ainult 30 sekundit, aga see oli ikkagi jube põnev. Meil Kadiga oli mõlemal see taktika, et peal olles pigistasime jalad kõvasti kokku, et alumine ei saaks ennast sealt välja vingerdada :) Mõlemal õnnestus korra ka teise nõrkust ära kasutada, aga ma seda ei hakka siin detailselt kirjeldama.

Selles mõttes oli see eriti äge, et kui me võib-olla selle lühikese sparringu käigus päris täpselt kõike ära ei tabanud, siis pärast omavahel arutades tekkis eriline õhin, kui me mõistsime, mida ja kuidas oleks mingist asendist saanud edasi teha.

Küsimusi võite jätkuvalt esitada, on mul ka natuke lõbusam kirjutada :)

Laupäev, 6. oktoober: esimesed alistused

Mõnikord tunnen end nagu Michelle USA noortefilmist «Kuum pirukas», kes alustas tihti juttu sõnadega «This one time at band camp...», ainult et minu puhul algavad jutud sõnadega «Aga meil trennis...». Loodan, et ma oma sõpru päris ära ei tüüta :)

Sel nädalal liikusime domineerimise juurest esimeste alistusvõteteni. Õppisime kolme asja – sirge käelukk (armbar) pealasendist, õlalukk americana pealasendist ja seljast tagantkägistus. Inimesele, kel pole aimugi, millega tegemist, kõlavad need ilmselt päris jubedalt, eriti see kägistus. Kui päris aus olla, ega neis midagi meeldivat polegi, aga eks selles olegi ju asja mõte – vastasel peabki ebamugav olema, et ta alistuks. Ja kui seda mõistlikkuse piires teha, mitte soovides luid murda, on kõik korras.

Otsisin siia juurde ka ühe video, kus õpetatakse sirget käelukku, peaks natuke pilti selgemaks tegema.

Alistuste õppimise juures oli tohutult hea ka see, et pidime meelde tuletama esimesel nädalal õpitut ja kui kogu selle infotulva juures oli väike hirm, et alguses õpitu on juba ammu meelest läinud, siis tegelikult tuli kõik üsna kiiresti meelde.

Järgmisel nädalal hakkame juba põgenemisi õppima, siis saame ilmselt juba natuke sellise «päris» maadluse maitse ka suhu, ma olen igatahes põnevil :)

Lõpetuseks veel selline asi, et nädala alguses küsiti minult minu jaoks üsna ootamatult, mis ma selle eksperimendi eest saan. Võttis sõnatuks ja ma ei osanud kohe midagi vastata, sest ma polnud mõelnudki, et keegi võiks arvata, et ma selle eest midagi saan. Aga kui kellelgi lugejate seas on samasugune küsimus tekkinud, siis võin nüüd vastata: peamine, mis ma saan, on hea enesetunne, lisaks saan toredate inimestega ägedas trennis käia.

Tegelikult, kui kellelgi on mulle veel küsimusi, siis jätke need kommentaariumisse ja ma püüan neile vastata.

Esmaspäev, 1. oktoober: millised meie trennid välja näevad

Mõtlesin, et kirjutan seekord pisut üldisemat juttu ehk püüan natuke selgitada, millised meie trennid välja näevad.

Treening kestab kaks tundi ja praegu on kõik trennid üsna sarnase ülesehitusega – esmalt soojendus, mis algab ahvijooksuga, seda on kolme sorti. Lisaks veel sillad (otse, paremale, vasakule), helikopter, selline asend nagu sprawl ja veel mõned harjutused.

Soojendus tehtud, algab trenn pihta. Süsteem on selline, et treener Ronald Stimmer näitab oma abilise Kristjan Jürisalu peal meile asendi/võtte ette, räägib ja selgitab, mida ja kuidas teha, mida kindlasti ei tohiks teha, mida jälgida jne. Näitab mitu korra aeglaselt ja tavaliselt korra ka natuke kiiremini. Ja siis tuleb võtta paaridesse ja ise nähtut proovida.

Kui on mõned asendid/võtted õpitud, tuleb drill, mis seisneb selles, et üks paariline proovib kõiki äsjaõpitud asju läbi ja teine talle oluliselt vastupanu ei osuta. Kui, siis natuke. Kui treener ütleb, et võib :)

Kõik see toimub trenni jooksul korduvalt – esmalt õpime, seejärel drillime. Iga drilliga on üha rohkem asendeid ja võtteid, mida tuleb läbi teha. Viimane drill on siis kõige keerulisem, kus peaks kõiki selles trennis õpitut rakendama.

Siiani oleme õppinud domineerimist – pealasendit (mount), seljasasendit (back), küljepeal asendit (side), põlv kõhul asendit (KOS), kuidas minna pealasendist seljasasendisse ja vastupidi, kuidas minna küljelasendist pealasendisse ning kõike nendega kaasaskäivat. Infot on olnud üsna palju ja mõelda tuleb ikka päris kõvasti, et asjast aru saada.

Väike videonäide ka küljelasendist.

Kõige vahepeal on kiired veepausid – nii umbes 12,6 sekundit :) – ja trenn lõpeb venitusega.

Ei kõla ju vägivaldse treeninguna?

Reede, 28. september: põmm-põmm ja valmis

Mulle endiselt väga-väga meeldib trennis, aga nüüd hakkab juba ka natuke keeruliseks minema, eile oli küll selline tunne, et varsti pea plahvatab. Nagu ka meie treener Ronald Stimmer nentis, pole see selline trenn, kus saad mõtlemata lihtsalt ennast liigutada, vaid kogu aeg tuleb pingsalt kaasa mõelda.

Eile õppisime põlv kõhul asendit ja kuidas minna küljelt pealasendisse ning kõik oli parajal määral segadusseajav. Vaatasime ilusti ära, kuidas Ronald oma abilise Kristjani peal kõike demonstreeris – «põmm-põmm ja valmis», nagu tal on kombeks öelda –, aga kui ise pidime järele tegema, siis meil Kadiga ei tulnud üldse nii põmm-põmm. Aga Kristjan vist sai aru, et eile polnud päris meie päev ja käis meid abistamas :)

Õnneks saadab Ronald iga trenni järel video õpitud asenditega, mul on selline tunne, et pean nüüd päris kõvasti kodutööd tegema. Lisaks on meil pühapäevased trennid sellised, kus korratakse nädala jooksul õpitut ja kui eelmisel nädalal oli lihtsalt mõnus maadelda, teades, mida tegema peab, siis seekord on küll hädasti seda kordamist vaja. Aga ega ma muidugi ei lase end heidutada sellest, et korraks läks raskeks, ilmselt läheb veel raskemaks, aga niimoodi ma ju õpingi :)

Ja kokkuvõttes on kõik endiselt ikka väga äge ja ma olen jätkuvalt rahul, et seda teen. Kuigi sõbrad-tuttavad käivad pidevalt kontrollimas, kas mul on hambad alles ja ega mul silm sinine pole. Võin päris ausalt üles tunnistada, et mu seni ainus «vigastus» on esimeses trennis saadud pisike matipõletus ehk küünarnukk oli natuke marraskil, väike asi!

Sel nädalal saime Kadiga ka esimese komplimendi – üks trennikaaslane ütles, et on meid natuke jälginud ja tema arvates tegutseme me päris hästi :) Nii tore!

Ja lõpetuseks soovin edu meie treenerile Ronaldile ja teistele 3D Treeningu tiimiliikmetele, kes nädalavahetusel Soomes võistlevad!

Pühapäev, 23. september: esimesed trennid tehtud

Päris ausalt, esimesse trenni minnes puges ikka päris korralik hirm sisse, aga õnneks läks see üsna pea üle ja praeguseks on ärevus asendunud elevusega, mul on ülihea meel, et otsustasin seda eksperimenti teha!

Terve teisipäeva hoidsin end tagasi ja püüdsin mitte mõelda, kuhu ma õhtul lähen, sest teadsin, et kui liiga palju mõtlen, ajan end asjatult pabinasse. Mul isegi peaaegu õnnestus enam-vähem rahulikuks jääda, aga lõpuks tuli ikka närv sisse. Vahepeal jõudsin juba mõelda, kas pole mingit põhjust, miks ma esimesse trenni minna ei saa. Praegu sellele tagasi mõeldes tundub üsna totter ja naljakas :)

Kui trennis pärast soojendust (kus ma jõudsin mõelda, et ükski trenn, mis algab ahvijooksuga, ei saa olla nii jube, et peaksin seda kartma) juba asendeid õppima hakkasime, oli mul erakordselt hea kohavalik – meil on rühmas vist umbes 50 meest ja kolm naist (koos minuga) ning kui pidime paaridesse võtma, oli üks neist kahest parasjagu minu kõrval.

Niimoodi ma saingi endale paariliseks Kadi, kellega oleme nüüdseks juba päris palju madistanud. Meile endale tundub, et meil tulevad asjad päris hästi välja, aga ma pole üldse kindel, kas treenerid – Ronald Stimmer ja teda abistav Kristjan Jürisalu – meiega nõustuvad.

Mulle tundub, et see on praegu minu üks suurematest allesjäänud hirmudest, et ühel hetkel tuleb paarilisi vahetama hakata ja ma pean paratamatult mõne noormehega maadlema. Kuigi meie rühma kolmas tüdruk Liisi on seda siiani teinud ja tema sõnul pole selles midagi erilist, tundub see mulle ikkagi natuke hirmuäratav. Ma olen tegelikult üsna kindel, et kui ma ükskord peangi seda tegema, polegi selles midagi erilist või imelikku, aga kuidagi praegu tundub, et see poleks päris õige värk. Kui nüüd keegi minust aru sai.

Esimese nädala üks tähelepanekutest on ka see, et tüdrukutel tuleb lisaks maadlusvõtetele ka juustele tähelepanu pöörata, kui ei taha neid teisel peast ära tõmmata. Päris naljakas võib olla kõrvalt vaadata, kui me Kadiga võtame asendi sisse ja enne alustamist sätime patsid niimoodi, et need võimalikult vähe segaksid :)

Ehk siis, siiani olen trenniga väga rahul ja kuigi see on väsitav, pakatan pärast trenni energiast ja tuju on hea. Meeldib!

Täna ostsin hambakaitsmed ära, lähen nüüd vett keetma. Järgmine postitus juba varsti!

Esmaspäev, 17. september:

Mul vasardab siiani peas, kas ma ikka saan aru, millele ma nõusoleku andsin, kuid ma usun, et see väike ärevus läheb õige pea üle. Aga ma alustan siis algusest.

Kui Postimees kirjutas augusti lõpus kontaktspordialadega tegelevatest naistest, tõmbas lugu üsna palju tähelepanu, peamiselt aga just negatiivses mõttes – miks peaks üks naine millegi sellisega tegelema? Mis nendel naistel viga on? Neid, kes kommentaarides poolehoidu näitasid, oli kordades vähem.

Mõned päevad pärast selle loo ilmumist sain kirja Eesti sportliku vabavõitluse liiga Raju peakorraldajalt Ott Tõnissaarelt, kellel tuli mõte, et ajakirjanik võiks hakata n-ö müüdimurdjaks ja osaleda klubi 3D Treening mõne MMA alaosa baaskursusel.

«Esmane eesmärk ei ole murda müüti «mehed vs naised» võitlusspordis, vaid pigem «vägivald ja madalalaubalisus vs intelligentne õppeprotsess» koos meeldiva füüsilise väljakutsega,» selgitas Tõnissaar. «Samas, selle viimase jaoks ei ole vahet, kas tegemist on mehe või naisega – kursused on läbitavad mõlemale. Siinkohal tulebki mängu tegelikult Eesti MMA-maastiku erilisus, eesotsas klubiga 3D Treening, kus õppimisprotsessile on pandud suurt rõhku. 3D Treening on kindlasti hea koht, kuhu minna koos kõikide eelarvamuste ja hirmudega – algajate treeningud on väga metoodilised.»

Võtsin väikese mõtlemisaja – umbes paaritunnise – ja siis otsustasin, et kaotada pole midagi, teeme ära. Homsest alustan treeninguid maasvõitluse baaskursusel, mis kestab kolm kuud.

Mida see endast kujutab? Kirjeldus 3D Treeningu kodulehelt:

Maasvõitlus on väga huvitav mitmekesine võitlusdistants ning koosneb brasiilia jiu-jitsust ning lukumaadlusest. Trennis õpitakse saavutama maadlusmatil paremaid positsioone ja vastast alistama liigeselukkude ja kägistustega.

Mis seal salata, kui ma esimest korda lugedes jõudsin selle viimase sõnani, siis korraks pani mõtlema küll, kas mul ikka oleks vaja sellise asjaga tegeleda, aga kinnitasin endale, et need on pelgalt minu eelarvamused ja ma saan neist üle.

Rääkides eelarvamustest, siis just nende osas ma tahaksingi müüdimurdja olla. Paljude inimeste arvates on MMA näol tegemist mõttetu peksmisega, reegliteta puurikaklusega. Kogesin seda ka omal nahal, kui sõpradele-tuttavatele sellest eksperimendist rääkisin. Positiivseid reaktsioone – «Nii lahe! See on kindlasti ülimõnus trenn!» – kuulsin vaid mõne üksiku suust.

See-eest negatiivseid reaktsioone tuli nii palju, et neist saaks omaette postituse teha. Aga ma toon välja need, millest kumas läbi kõige rohkem eelarvamusi:

  • «Kui sa tahad ennast peksta lasta, siis lase käia.»
  • «Kas sa hakkad siis kogu aeg sinise silmaga ringi käima?»
  • «Oled sa selles ikka kindel? Pärast oled hull musklinaine.»
  • «See on ju jõhker peksmine. Ütle ausalt, kas sa lähed sinna sellepärast, et sa tahad kakelda?»
  • «Varsti ei julge ma sulle siis midagi halvasti öelda, saan kohe peksa.»
  • «See kõlab ikka väga kahtlaselt, naised ei peaks selliste asjadega tegelema.»

Mulle on korduvalt räägitud, et trenn ja võistlus on kaks täiesti erinevat asja, trennis ei toimu mingit peksmist ja üldse ei hakka me selle baaskursuse ajal lööke harjutama. Ja et kui ma näen, millised need treeningud tegelikult on, vajub mul suu imestusest lahti, sest seal pole mitte midagi vägivaldset. Sellest hoolimata on mul lisaks elevusele ka ärevus hinges. Ja ma mõtlen vähemalt korra päevas, miks ma seda tegema hakkan. Näiteks mõeldes, et ma pean ostma hambakaitsmed – ettevaatusabinõu, nagu mulle öeldi, aga tekitab ikkagi igasuguseid mõtteid.

Aga kui ma ise enda eelarvamustest lahti ei püüa saada, kuidas ma saan siis eeldada, et teised inimesed saavad? Nende kolme kuu jooksul, mil baaskursus toimub, hakkan iganädalaselt siia blogisse kirjutama, mida ma treeningutel õppinud olen ja kõike muud sellega kaasaskäivat.

Loodan, et lõpuks suudan kummutada mõned eelarvamused, näiteks need, et selle alaga tegelevad vaid jõhkardid, kelle peamine huvi ongi inimesi peksta, et treeningutel taotakse üksteisel silmi siniseks ja hambaid suust välja ning et naistel pole sellisesse «vägivaldsesse» trenni asja.

Tagasi üles