Taavi Libe kolumn: kergejõustik vaagub õõnsate vilede ja tulede varjus hinge

Valgusõu Khalifa staadionil. Foto: VALDRIN XHEMAJ/EPA

Nostalgia on mõnus tunne. Mind haaras viimaste aastate tugevaim nostalgiasööst neljapäeva hilisõhtul, kui värisevate kätega sisestasin kümnevõistluse punktikalkulaatorisse 1500 meetri jooksu võimalikke aegu ning rehkendasin peas Maicel Uibo hõbedavõiduga lõppenud jõuproovi toona veel spekulatiivseid lõpplahendusi. Paitavalt pehme tunne ronis sisemusse, kui meenus sarnane tegevus paarikümne aasta tagant, kui kapsaks lapatud punktiraamat Erki Noole tiitlivõistluste ajal kõvasti vatti sai.

Nostalgia on mõnus tunne… aga ühtlasi innovatsiooni surm. Tõkkejooksus napilt finaali ukse taha jäänud Rasmus Mägi sõnastas võistluse järel Õhtulehele antud intervjuus nii valusa vaatepunkti, et tema julgus üllatas mind sügavalt. «Isegi imestan, et praegu on minu elukutse ringiratast joosta ja tõketest üle saada. Kusjuures alguspunkt on peaaegu samas kohas, kus finiš. Jõuad lõppu, aga oled alguses tagasi.» Mägi filosofeeris läbi huumoriprisma, aga tuleb ilmselt tõdeda, et aina suurem osa rahvast näebki kergejõustikku just niimoodi.

Doha MM on publiku mõttes häving. Meeste 100 meetri jooksu finaali tausta ehtis kolmveerandi ulatuses tühi tribüün. Õhtuses programmis peetud kümnevõistluses otsis režissöör pidevalt eestlastest kaasaelajaid. Seejuures pole Kataris ju mingisugust Eesti fänniarmeed. Peamiselt teistest koondise liikmetest ning spordifunktsionääridest koosnev eestlaste seltskond oli lihtsalt ainus tribüünidel vähegi organiseerunud grupp. Kergejõustiku pealtvaataja on tõsiusklik fanatt. Imelik nohik, kes ajab näpuga järge arvude jadas, mis pealiskaudsemale jälgijale on sama krüptiline kui arvutiprogrammi koodijupp.

Inimestel puudub kergejõustikualadega isiklik suhe. Kui hääbub suhe, siis hääbub ka huvi. Mäletan vähem kui kümnenditaguseid vihaseid arutelusid teemal, kas eestlane suudab kangelaseks pidada tipptasemel ekstreemsportlast. Kelly Sildaru on sellele küsimusele ammu vastuse andnud, aga vaatame tõele näkku – eestlasi, kes sõidavad suuskade või lumelauaga mäest alla, on igal aastal sadu, kui mitte tuhandeid kordi rohkem kui neid, kes heidavad ketast või hüppavad kaugust. Või milleks nii keeruliseks minna? Nüüdseks poole sajandi vanune massiline sörkimiskultuur on jooksmise sisuliselt tapnud. Viimase aasta jooksul maratoni lõpetanute hulk on ilmselt suurem kui nende inimeste arv, kes on tõeliselt pingutades jooksnud aja peale 400 meetrit.