Lõhu märklauda, mitte ühiskonda!

Kui käsi juba vinnas, pole mõtet kuue sammu kaugusel asuvale märklauale enam armu anda. Foto: Mihkel Maripuu

Kes ütles, et Facebooki algoritm on saatanast? Paljud, sest pole mingi saladus, et näoraamatu koodiread on kirjutatud nii, et kasutajaid neile meeldivatesse kõlakodadesse ja mullidesse suunata. Ent needsamad read olid süüdi ka selles, miks mul tiksus oktoobri algusest saati kuklas üks pealtnäha hullumeelne mõte: osaleda kirveviskevõistlusel!

Säärane üritus lihtsalt jäi mulle ühel kaamoseõhtul FB-uudistevoogu pöidlaga lapates silma ning kuna ideeseeme aina idanes ja idanes, ei jäänudki muud üle kui sisestada eelmisel nädalavahetusel tallatakso äppi (loe: ajju) aadressiks Liivalaia 5.

Vaagisin plusse ja miinuseid

Kuna teekond kodust sihtpunkti võttis nii 20 minutit, otsustasin jalutuskäiku otstarbekalt ära kasutada ning ennast võistluseks mentaalselt ette valmistada. Maa-, või olgu, väikelinnalapsena on kirves mulle juba maast madalast tuttav. Ehk esimene plusspunkt. Teiseks sain kasu lõigata koroonapandeemia haripunktis Netflixis «Viikingite» sarja bingewatch’imisest, kuna seeläbi teadsin, et mul ei tule rammu näidata mitte pooleteisemeetriste puulõhestajate heitmisel, vaid nii umbes küünrasuuruste minikirveste pildumisel.