Olümpiastaadion, kus eestlane Guinnessi rekordiga hakkama sai

  • Päikeselõõsk muutis matid kõrvetavalt kuumaks ja maadlejad üpris apaatseks.
  • Just sellel staadionil said eestlased esimese olümpiamedali!

Stockholmi mängude pidulik avamine.

FOTO: SCANPIX

Ilm oli Stockholmis 1912. aasta suvel tõesti soe, põhjamaisema kliimaga harjunutele isegi kuumavõitu. Igapäevane päikesepaiste ja stabiilselt üle 25 kraadi kerkiv õhutemperatuur tõid Rootsi pealinna suurepärase atmosfääri ja nii sai tolle suve suursündmus – olümpiamängud – uhkesti ära peetud. Tagantjärele ongi need päikese püsivas paituses toimunud mängud Rootsi ajalukku läinud kui Solskensolympiaden (Päikesepaisteolümpiaad).

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Publikule mõjus päike tujutõstvalt, kuid sportlastele oli see probleem. Hädas oldi sellega näiteks maadlusvõistlustel, mis viidi läbi vabas õhus, uue ja uhke olümpiastaadioni murule laotatud maadlusmattidel. Päikeselõõsk muutis matid kõrvetavalt kuumaks ja maadlejad samal ajal üpris apaatseks. Pealekauba olid korraldajad pahuksis ajakavaga, sest olukorras, kus kumbki võistlejatest selget ülekaalu ei saavutanud, võisid kohtunikud kohtumisi aina pikemaks venitada. Kõige kauem kestnuna – ja kõigi aegade pikima maadlusmatšina koguni Guinnessi raamatusse kantuna – läks ajalukku Venemaa koondisesse kuulunud eestlase Martin Kleini ja soomlase Alfred Asikaineni heitlus, mis vältas uskumatud 11 tundi ja 40 minutit. Olgem uhked, sest võitjana väljus sellest seiklusest eestlane, kes tagas endale olümpiahõbeda, üldse eestlaste esimese olümpiamedali!

Guinnessi rekordi toonud maadlus Martin Kleini ja Alfred Asikaineni vahel.

FOTO: Eesti spordi- ja olümpiamuuseum

Tagasi üles