Andres Sõber aususest, ise otsustamisest, napsust ja koeras**a korjamisest

Andres Sõber Foto: Mati Metsjõe

Rakvere Tarva korvpallimeeskonna peatreener Andres Sõber on üks Eesti spordi värvikamaid tegelasi, kelle peene huumoriga vürtsitatud väljaütlemised on muutunud üldkasutatavateks paroolideks.

Kui keskmine tütar Marju siirdus USA ülikooli, nappis Andres Sõbral tema aitamiseks raha. Appi tuli üks Soome ettevõtjast sõber, kes laenas 30 000 marka. Abistaja ei tahtnud raha tagasi, vaid kutsus põhjanaabrite juures elava eestlase oma firmasse tööle.

«Käisin hommikuti koerasitta korjamas ja talvel lund lükkamas. Kui kell kolm öösel helistati, et lund on sadanud, hakkasin sahaga panema. Pärast seda tegin veel kossutrennid ka ära,» meenutab Sõber.

Mõni aasta hiljem pingutas ta samamoodi noorema tütre Liisu tennisetreeningute nimel. Sõbra-pere elas tenniseväljakute kõrval ja tütrele see mäng meeldis.

«Hakkasin hommikuti kella viie ajal väljaku piirjooni pühkima. Tehtud töö arvutati ringi rahaks ja Liis sai selle arvelt koos treeneriga harjutada,» räägib Sõber perioodist, mis pani aluse noore piiga pääsule USA ülikooli – ikka tänu tennisestipendiumile.

Nüüdseks ongi kõik kolm Sõbra tütart mööda maailma laiali. Triin, kolmest vanim, peab muusikaõpetaja ametit Helsingis, Marju kasvatab kaht last USAs Kentucky osariigis Louisville’is ning pesamuna Liis pesitseb Kanadas Vancouveris.

Igapäevaselt on nad koos vaid Rakvere Tarva korvpalliklubi kontoris Sõbra laua kõrval seinale kinnitatud fotol. Mõistagi on kolmel kullanupul – nii nimetab neid Sõber ise – seljas Tarva särgid.

«Tütardega on mul eri värk, olen püüdnud teha kõik, et neil oleks hea siin elus oma asja ajada,» lausub Sõber, kes on ka Eesti korvpallis kuulus just selle poolest, et ajab sirgjooneliselt oma asja.

Konkurentidele on mahlaka ütlemisega mees muidugi pinnuks silmas – ega muidu levitataks jutte, et Sõbra treeningud on lahjad, taktikaline taip kasin, tema jutud sisaldavad liigset praalimist ja eneseimetlust ning kokkuvõttes ei tea ta korvpallist midagi. Kõige kiuste võtab aga tema juhendatav Tarvas palliplatsil ühe ilusa võidu teise järel.

Andres Sõber, konkurendid ja muidu kiibitsejad on sinu tööstiili naeruvääristanud. Kui palju see sind häirib?

Ma valetan, kui ütlen, et üldsegi ei häiri. Võib-olla on see üks minu puudusi, aga kui võimalus tekib ja need suured kriitikud teevad oma asju nii, nagu nad parasjagu teevad, siis ma nähvan. Mõistagi valab see veel rohkem õli tulle.

Aastatega on tekkinud sul kolleegidega palju teravaid olukordi ja konflikte. Kas teed oma trikke meelega, et neid närvi ajada?

Meelega ei tee ma kellelegi paha meelt, sellist asja pole mul kunagi plaanis. Aga olen ise hella hingega ja kui keegi on mulle kõvasti sisse väänanud, siis võimalusel teen väikse nõelatorke tagasi. Pean siiski kõigist Eesti treeneritest lugu ja võin öelda, et nad teevad asjalikult oma asju.

Kui keegi on sinu kohta midagi halvasti öelnud, siis ongi ju õigus vastu lajatada.

Loomulikult! Näiteks Aivar Kuusmaa on ju korduvalt rääkinud, et Rakveres ei tehta trenni, Rakveres ei toimu midagi, Rakveres on kogu asi projektipõhine. See on nii loll jutt, et ma ei viitsi seda kuulatagi.

Ma teen tõesti asju natuke teistmoodi, aga karikad ja võidud näitavad, et me pole jänni jäänud. Tavaliselt räägivad sellist juttu need, kes ei sobi meeskonda, ning see, et nad Tarvast lähevad, näitab nende vähest IQ-taset. Näiteks tänavu juhtus nii Illimar Pilguga. Maksime talle raha ette, kuid meest polnud olemas, suvel jõi ja laaberdas. Aga olgu, ega ta pole paha mängija, kuid tema lahkumine lõi õhu puhtaks ja teised mehed hakkasid tõusma.

Kui ma oleks selline mittetreenija vend, kuidas siis siit edasi liikuvad head mehed alati kõrgema palga peale saavad?

Eks ma olen omapäi käija. Näiteks Eesti U20 koondis – korvpalliliidu juhatuses oli juttu, et pole raha seda koondist EMile välja panna. Helistasin siis liidu presidendile Peep Aaviksoole ja pakkusin, et paneme Rakveres ise raha kokku ja teeme laagri, mehed on ju olemas.

Nii see koondis sündiski. Polnud sugugi nii, et keegi oleks mulle midagi pakkunud. Ei pakutagi, sest ma ütlen vahel sitasti ka, eriti kui näen, et tegeletakse mingi jama ja läbuga. Aastatega olen siiski muutunud rahulikumaks ja keskendun oma asjadele.

Rakvere Tarvas ongi ju sinu oma asi – treener ja klubi juht ühes isikus. Kas sulle ei tundu, et oled end sinna liiga ära matnud?

See pole ju ainult minu klubi, näiteks mänedžer Rando Maamägi ja abitreener Madis Putkota ei teeks ma midagi ära, lisaks veel inimesed, kes seda kõike toetavad… Rakveres on oldud enne mind ja ollakse ka pärast mind.

Ma ei taha uhkustada, et mina olengi see Tarvas, kuigi jah – ajan koos Randoga raha välja ja sõlmime koos lepinguid, aga midagi rohkemat polegi ju vaja. Ma ei näe põhjust poosetada pingil kolme abitreeneriga, me pole Barcelona. Meie võimaluste juures tuleb lihtsalt asjad ära teha ja ongi kõik!

Asi põhineb aususel ja see on väga lihtne printsiip. Vajadusel oleme jätnud oma palgad maksmata, et saaks meestele raha anda. Loomulikult tekivad vahel miinused, aga ka nende osas on alati kokkulepped sõlmitud.

Suuremas klubis saaksid keskenduda ainult treenimisele.

Vihjad, et Rakvere jääb mulle väikeseks… Eks ma olen seda ise ka mõelnud, ei hakka üldse keerutamagi. Kuid selleks, et kuhugi minna, peab olema valmis. Ma olen küllalt isepäine tüüp, kes ei taha, et teised määravad, keda võtta meeskonda, keda mitte.

Kui kõva treener tuleb, teeb ta asju oma käekirja järgi. Alex Ferguson (legendaarne jalgpallitreener – toim) valib ise mängijaid ja seepärast ongi ManU nii kõva! Asjad ei käi nii, et Ivar Valdmaa ütleb, võtame selle mehe, ja Alar Varrak noogutab kaasa. Ei ole nii!

Kui mina olen treener, siis mina ütlen, kelle toome, sest mina vastutan nende tegemiste eest. Mõnikord panen ka valikuga mööda, aga viimasel ajal mitte eriti, sest eelarve on suurenenud ja oleme Rakverre saanud tõesti häid mängijaid.

Praegugi tahab meile üks mees tulla 9000 dollari eest kuus – no käi kuradile…  Kaks tonni annan! Kõik vaatavad, et olen loll, aga mul pole vaja teda segama siia tuhandeeuroste meeste vahele. Mul on oma loogika.

Veel kord tagasi kriitikute juurde. Paljud arvavad, et praegusel tasemel võivad ju sinu asjad toimida, kuid kõrgemal on vaja midagi muud. Kuidas sa ise tunned, kas oled suureks mänguks valmis?

Nagu kokku leppisime, ausad vastused – tead, ma ei kardaks isegi Euroliiga TOP16 hulgas mängida. Mina ei kummardaks kellegi ees, olgu seal Lavrinovic või Kaukenas. Praegune Žalgirise peatreener pole ju ka enne midagi erilist teinud, aga selle satsi pani mängima.

Teine küsimus on hoopis see, kas ma tahan enam kusagil Venemaa avarustes ringi sõita. Ka siin võib teha vägevaid asju, kui tulevad Kullamäe poeg ja Pahvi poeg – saad kümme korda vähem palka, aga toimetad nendega ja täitsa mõnus värk.

Põhimõtted on mul õiged ja need määravad. Kui ma oleks Tartus treener, tuleks igaks mänguks kokku 2000–3000 inimest. Ma paneks need poisid mängima nii, nagu siin Rakveres, mis siis veel sündima hakkab…

Ilmselt ongi mängijate tagasiside sinu jaoks tähtsaim.

Minu jaoks on tähtsaim, et asi toimiks. Üks mängija ütles mulle kunagi, et treeneril on kolm olulist omadust: rünnak, kaitse ja motivatsioon, ning ta ei teadvat paremat motiveerijat kui mina. Treener peab lihtsalt nägema, mis tundega mehed mängule lähevad, see ongi kõige tähtsam.

Hiljuti esilinastus sinust tehtud dokumentaalfilm, mis sisaldas paljude jaoks šokeerivaid kaadreid sellest, kuidas sa oma mängijatele verbaalselt peale hüppasid. Nägime, et sa võtad mehed niimoodi ette, et...

Ükskord oli Valmo Kriisa siin minu kabinetis ja raputasin teda nii kõvasti, et mehel oleks peaaegu pisar silma tulnud, ja siis ta ütles, et Andres, mul hakkab jalg värisema selle peale, mis sa minuga teed. Aga asi oli lihtne, ta hakkas petma.

Panime hotellis toa kinni, aga teda pole… Või ma muretsesin talle Rakvere linna kõige parema auto, aga naine sõidab sellega… Ütlesin Valmole, et mina teen sulle parimad asjad, aga sinu käest tahan ainult ausust. Ise tead ju, mis pärast oli… hõbemedal ja kõik nii edasi.

Teistega on samamoodi. Räigelt sõimates ei lähe ma isiklikuks, aga kõigil on oma nivoo sees, lihtsalt kõik treenerid ei julge niimoodi kallale minna. Näiteks Andre Pärnaga oli nii – tuli ja rääkis, et teeb hommikuti ise trenni. Olgu, tee!

Tahtis Rakvere kesklinnas parimat korterit, ja saigi! Aga kui mängud pihta hakkasid, pani kõik visked mööda. Seepeale tuli ta mänedžer Rando juurde ja hakkas küsima, et miks pallid on tühjad või liiga täis. Läks natuke aega mööda ja ütles, et läheb ära. No ei sobinud need värgid. Aga ega ta pole ka paha poiss…

Ma ei tee kellelegi liiga, ja kui teengi, siis ta läheb minema ja head teed talle kusagil paremas kohas mängimiseks.

Õige mees saab ise aru, kui on asja eest pandud.

Absoluutselt nii ongi. Sa rebid kohe kiiresti riide lahti ja head mehed tahavadki seda, et oleks aus mäng. Kui see kõik on olemas, võibki tulla jube hea tulemus.

Ma teen mängijatele asjad selgeks, ja kui keegi ei jaksa, siis peab lihtsalt rohkem trenni tegema. Kui ma organiseerin mehele Rakverre elamise ja maksan talle palka, siis kes keelab tal hommikuti ise tund aega joosta? Sellist asja nagu Aivar Kuusmaa tegi, et korraldan kahe ja poole tunni pikkuseid trenne, ei tule. Minu meeskonnas on mõistusega olendid ja kui mees tahab olla, siis ta teeb, kui ei, läheb minema.

Inimliku eksimuse peale ei tee ma kunagi numbrit, sest näen, et inimesel endal on ka paha, aga kui keegi teeb pidevalt lollusi, siis läheb andmiseks, ja kui seal on ka kiusu, võib järgmine päev tööleping ka lõppeda.

Oled Rakveres ilmselt üks tuntumaid inimesi. Kas tunned endal vastutust, et sind jälgitakse ja see sunnib endast rohkem andma?

Rakvere saalis istub peaaegu alati mu selja taga seltskond pensionäre. Ükskord tuli neist üks minu juurde ja uuris, et palju pikk korvpallur maksab. Nad olla mõtelnud, et panevad raha kokku ja aitavad osta korvi alla ühe kõvema mehe. Kui ta hinda kuulis, siis tunnistas, et see käib neile üle jõu, kuid südamlik värk oli ikkagi. Mõnikord tulevad linnas võõrad vastu, panevad käe pihku ja soovivad palju edu. Mul on hea meel, et saan siin korvpalliasja teha, ja kui see ka teistele rõõmu valmistab, on eriti hea.

Kogu su elu möödubki vist korvpallis ning sellest on raske välja tulla.

Ei olegi nii raske, aga eks ma mõtlen korvpalli peale küll pidevalt – siis kui ujun või koeraga jalutan. Kodus seletan Hellele ka, aga õnneks ta ei ütle midagi vastu. Tänu korvpallile olengi ma saanud olla see Andres… siis kui ise mängisin ja kui Martin Müürsepa üles kasvatasin ja ka nüüd. Tunnen, et mul on hea kohustus korvpalli vastu.

Korvpallis oled küll kõva vana, aga kas paned kodus sama bravuuriga edasi?

Ma ei taha öelda, et tööasju koju ei vii – mulle sellised lollid loosungid ei meeldi! Olen tavaline kutt ja kui läheb kehvasti, siis saavad kodus kõik, alustades Hellest ja lõpetades koer Jackiga. Loomulikult ei hüppa ma kellelegi kallale, aga mõnda kodust asja arutades lähen väga närvi ja siis valan ma selle viiepunktilise kaotuse sinna sisse.

Kui aga oleme võitnud, siis ei näe ma midagi hullu, kui näiteks naine on millegagi hakkama saanud. Ütlen siis ikka, et pole viga, pole viga. Viimasel ajal rahunen ma ruttu maha ja muutun üha kodusemaks, emotsioone jääb vähemaks. Püüan vaikselt omaette mõtelda ja analüüsida.

Pingete mahalaadimise peamiseks mooduseks on sul ujumine.

Ujumine ja kõndimine, ning eks seda va kärakat on ka omajagu pandud. Aga mida vanemaks saan, seda vähemaks jääb. Tegelikult ei anna joomine midagi, aga eks see tuleb mänguemotsioonidega kaasa. Õnneks on mul kõrval nii noored mehed, kes eriti ei jaksa, ja üksinda pole ka mõtet lahmida.

Üldiselt ei tee ma ka siis numbrit, kui mõni mängija on midagi teinud, lasen neil praadida. Tublid poisid saavad aru ja panevad kõvasti tööd, kuid mõni mees läheb ülbeks ja hakkab esinema ning mängus hätta jäädes teisi süüdistama, et teda ei aita. Olen siis küsinud, et kas ta sind üleeile Mjau ööklubis aitas? See on jälle selline musta valgeks tegemine – kui oled patustanud, siis püsi vait ja tee trenni, nii et…

Olen meestele öelnud, et meil on selline amet, kus tullakse õhtuti saali vaatama, ja seepärast on vaja panna nii kõvasti kui jaksame. Püüame hoida asju korras, nendel, kes sellest aru ei saa, ei tule ka mäng välja.

Süstin siin meestesse oma usku. Kui aga mõni tuleb võõra usuga, siis see kaua ei kesta. Iga uus tulija peab meie usu omaks võtma, muidu ei saa ta siin olla. Selleks et võita, tuleb teatud asjadest kinni pidada. Tean, et Rockis ja Cramos ei peeta kinni. Aga kui me mängime kehvasti, petame sellega ju rahvast, kes maksavad piletiraha.

Mis teema on sul poliitikaga, kas Keskerakonda kuulumine näitab maailmavaadet?

Maailmavaatega pole siin midagi pistmist. Ükskord Pirita majandusgümnaasiumis poistega treenides mõtlesin, et saaks raha teenimiseks kuhugi tööle, näiteks õpetajaks või kooli direktoriks. Kalle Klandorf on lapsepõlvest saati hea sõber.

Rääkisin sellest temaga ja korraga selgus, et sama kooli direktori koht ongi vaba. Koha saamiseks tuli aga astuda Keskerakonda. Võtsin ja kirjutasin avalduse ära, aga kui kandideerimiseks läks, siis ma enam ei tahtnudki seda kohta, kuid avaldus jäi sisse.

Ma ei salga, et Rakveres on Keskerakond meid päris kõvasti aidanud, ja mina aitasin neid sellega, et osalesin valimistel ja napsasin 80 häält. Ma ei teinud mingit reklaami, vaid ütlesin, et kes mind näha tahab, see tulgu reede õhtul Kastan Arenale.

Poliitikas toimuvat ikkagi jälgid?

Väga palju jälgin, ega ma mingi toru ei ole, kui nendega kohtun ja asju arutan. Pealegi vana Savisaar sümpatiseerib mulle oma tegemistega. Minu jaoks pole vahet, mis parteist ta on, aga teised on tema kõrval ikka pojad alles, kes peavad õppima… isegi need mehed, kes tahavad meid viie rikkama riigi hulka viia.

Nüüd on räägitud, et võiksin kandideerida Viru-Nigulas. Selle valla alla käib ka mu praegune kodu Padaorus.

Padaorus tunned end vist väga mõnusalt.

Kõik on läinud samm-sammult. Sealt sain ma oma naise, seal on mu lapsed üles kasvanud. Pärast vanade surma oli maja kaua tühi, siis tegin sinna kõrvale sauna, aga elasin ikka Rakveres. Korraga aga mõtlesin, et mis ma üüri maksan, ja läksin sinna elama. Tegelikult on see üks ilusamaid kohti.

Abitreener Madis Putko on küsinud, kas ma ei karda, et mind seal ära tapetakse – olen ju üksi täiesti pimedas kohas. Aga mis mul seal karta, inimesi tapetakse ka tänaval. Mul on seal koer ja naabruses ikka mõned pered ka.

Oma kasvu kohta oled väga suur mees. Tervis peab tambile vastu?

Eks mõned tagasilöögid on olnud, eriti siis, kui mõni krännu pandud. Mul on vanemate poolt suuremapoolsed geenid, kuid praegune seis on tingitud ebaregulaarsusest – kui õhtuti pärast mängu koju lähed, siis ikka sööd ja jood. Minul läheb see kohe siia (Sõber osutab oma keskkohale). Oli aegasid, kui võtsin poest kaks lihaleiba ja jõin pudel viina peale, kas sa arvad, et sellest jääb kõhnemaks või?

Nüüd suruvad korvpalliasjad takka ja olen mõelnud, et tõmban 10–15 kilo alla. Usun, et saan sellega hakkama. Eilegi ujusin 700 meetrit ja kõndisin koeraga tund aega.

Andres Sõber

Sündinud 25. aprillil Harkus

Abikaasa Helle, tütred Triin, Marju ja Liis

1971 lõpetas Kohila keskkoolis 8 klassi. Keskkooli osa läbis Raplas korvpalliklassis. 1974–1978 õppis Tallinna Pedagoogilises Instituudis.

Kuus hooaega kuulus Nõukogude Liidu meistrivõistluste kõrgliigas osalenud Tallinna Kalevi meeskonda.

1983–1989 töötas Oktoobri rajooni spordikoolis treenerina

1990–2000 töötas Soomes Lappenranta ja Helsingi klubides treenerina

2000–2002 TTÜ / A.Le Coqi meeskonna peatreener

2002–2005 BC Kalevi peatreener

2005– … Rakvere Tarva peatreener

Treenerina tulnud korra Eesti meistriks. Juhendanud Eesti U18 ja U20 koondist ning tegutsenud Eesti rahvuskoondise abitreenerina.

Arvamus

Martin Müürsepp

kuulsaim õpilane, Kalev/Cramo abitreener

Andresel on sellised omadused, mida pole kerge sõnadega kirjeldada. Treenerina oskab ta hästi ette näha ja võtta meeskonda neid, kes vähem oskavad, aga selle võrra rohkem tahavad, ning liita need tugevaks tervikuks. Seejuures suudab ta valed mehed kiiresti välja praakida.

Tegemist on mehega, kes ei salli mingit keerutamist ja tahab, et asjad oleks aetud ausalt ja selgelt. Oma poiste eest seisis ta alati.

Neil aegadel, kui me meeskonnaga Venemaal reisisime, valitses toidukriis. Andres läks aga tühja sööklasse, põrutas rusikaga vastu plekk-kaussi ja lõpuks toodi ikka tagant kotletid välja. Sama oli öömajaga, ta käis ja prõmmis vastu võõrastemaja uksi ning meie olime pardipoegadena tal kannul. Lõpuks võitles ta alati meie jaoks midagi välja.