Inglismaa kaotas taas Saksamaale, põhjuseks jabur liigasüsteem

Marco Reus (rohelises) kohtumises Inglismaa vastu Foto: SCANPIX

Inglismaa jalgpallikoondisel õnnestus küll pääseda suvisele jalgpalli MMile, kuid viimased sõprusmängud näitasid, et liigseks optimismiks ala sünnimaal põhjust ei ole. Eelmisel nädalal kaotati Londonis 0:2 Tšiilile, eile samuti kodupubliku eest 0:1 Saksamaale.

Inglismaa ja Saksamaa vahelised kohtumised ei saa kunagi olla päris sõpruskohtumise nime väärilised – ajalugu lihtsalt ei lase väljakul liigset sõprust välja näidata. Euroopa jalgpalli gigantide heitluses jääb aga pea alati peale Saksamaa.

Eile võtsid sakslased skoori poolest küll napi võidu, kuid tegelikult domineeriti kohtumist täielikult ning inglasi päästis häbiväärsest kaotusest head tõrjetööd näidanud Joe Hart. Mängu ainsa värava sai kirja Londoni Arsenali keskkaitsja Per Mertesacker.

Suvisel suurturniiril võib oodata, et Saksamaa teeb omale tavapärase hea esituse ning võitleb tiitli eest – see on lihtsalt nende moodi ning pea igaks suurturniiriks on neil olnud välja panna perfektses vanuses hästi kombineeritud meeskond, kus paari kogenud mehe kõrval kerkivad alati esile sellised staarid nagu näiteks Mesut Özil, Mario Götze ja Thomas Müller (seda rida võiks pikalt jätkata). Mitte kunagi ei ole sakslastel olnud probleemi väravavahtidega – aastakümneid on seal seisnud maailma absoluutsesse tippu kuuluv mees (Andreas Köpke, Oliver Kahn, Jens Lehmann, Manuel Neuer). Eile anti Neuerile puhkust ning läbi aegade vanima väravavahina tegi koodnise eest debüüdi Roman Weidenfeller. Väravate löömise eest on hoolitsenud peaasjalikult vanameister Miroslav Klose.

Inglased on aga täiesti vastupidises olukorras. Nende meeskonda on ilmestanud pidev vananemine ja lootus, et nn kulde põlvkond lõpuks sähvatab. Sellest põlvkonnast pole varsti enam kedagi järel. Meeskonnas ainus tõeline staar on Wayne Rooney, kes aga üksi pole suutnud temale pandud koormat kanda. David Seamani errumineku järel pole suudet leida kindlat väravavahti, kellele saaks alati sajaprotsendiliselt kindel olla. Joe Hart on küll vaieldamatult viimase kümnendi andekaim briti puurivaht, kuid tema ebastabiilsus on viimasel aastal muutunud koondise olukorra raskeks. Koduklubis varumeheks langenud meest on raske MMil väravasse usaldada.

Millest selline olukord aga tekkinud on? Ilmselt peitub vastus selles, et Inglismaa kõrgliigas mängib kõigest 26 protsenti inglasi. Kohalikud noored mehed lihtsalt ei suuda mujalt maailmast kokku ostetud leegionäre üle mängida ning jäävad tihtipeale juba akadeemia-aastatel pingimeheks. Kui suudetakse kõrgliigas profilepinguni jõuda, siis jäädakse ka seal tihtipeale varumeheks. Lõpuks laenutatakse noored mehed kohalikku esiliigasse kogemusi otsima ning lootustandvast  talendist saabki 26-aastane keskpärane jalgpallur.

Saksamaal mängib kohalikus Bundesligas aga 48 protsenti sakslasi. Tasavägises koduliigas on tavaks anda võimalusi kohalikele noortele. Enim on sellega silma paistnud viimase viie aastaga Euroopa täieliku tipu vallutanud Dortmundi Borussia, kuid sarnaselt käituvad ka teised meeskonnad. Noortekoondiste tasemel kuulub Saksamaa maailma tippu, kuid tihtipeale saavad talendid juba 18-aastaselt võimaluse A-koondises end näidata. Konkurents on koondises meeletu – eile istusid Inglismaa vastu varumeeste hulgas näiteks Thomas Müller, Julian Draxler, Andre Schürrle ja Mats Hummels. Noored mehed peavad seal tohutult vaeva nägema, et silma paista, kuid koduliiga loogiline ülesehitus annab neile ka selleks suurepärase võimaluse.

Inglismaa noormängija jääb aga tihtipeale pingile ja mandub. Tema asemel tuuakse meeskonda skautide poolt hoolikalt välja valitud noor prantslane ning klubijuhid on rahul. Koondise peatreener kratsib aga kukalt ja talub pidevat kriitikat.