Voor enne mulluse meistriliiga hooaja lõppu sai selgeks, et Eesti kõige võidukamal tegevjalgpalliklubil FC Floral – 23 tegutsemisaasta jooksul on võidetud üheksa meistritiitlit –pole sedapuhku esikolmikusse asja. Hooaja madalpunkt saabus suvel, kui eurosarjas jäädi kahe mängu kokkuvõttes alla Albaania klubile FK Kukësi.
«Tunnistan ausalt, et ma ei ole oma karjääri jooksul nii halvas seisus meeskonda näinudki kui see Flora, kelle suvel üle võtsin,» tunnistab juulis peatreeneri ohjad Marko Lelovilt enda kätte saanud Norbert Hurt, kes täitis esmalt pool aastat peatreeneri kohusetäitja rolli ning on uuel hooajal juba täieõiguslik Flora juhendaja. «Mängijad olid läbi nii füüsiliselt kui ka vaimselt.»
Ehkki medalikohalt jäädigi lõpuks välja – viimati juhtus Floraga nii 2009. aastal ning meistriliiga senise 22 hooaja jooksul on seda üldse ette tulnud vaid kolmel juhul –, leiab Hurt eelmise hooaja teisest poolest palju positiivset. «Teha sai palju: muutsime mängufilosoofiat, palkasime uue fitness-treeneri, taktikaliselt õnnestus meeskonnani viia palju uusi ideid. Muutused toimusid nii üldfilosoofias kui ka mängijate suhtumises. Loomulikult ei kajastunud kõik kohe tulemustes, aga kui mäng mängu haaval vaadata, siis tabeli alumise poole meeskondade vastu sujus meil mäng hooaja teises osas märksa paremini,» lausub ta.
Flora presidendi Aivar Pohlaku sõnul ulatuvad Flora tulemuste languse juured juba 2009. aastasse. «Ärgu keegi valesti aru saagu – ma ei süüdista mitte milleski Flora toonast treenerit Tarmo Rüütlit,» rõhutab Pohlak. «Aga see oli aeg, kus Lilleküla staadioni ehitus oli pannud klubi rahaliselt väga raskesse seisu. Noortetöö oli muutunud teisejärguliseks, sest oli vaja ellu jääda. Kuid 2009. aasta oli aeg, kui pilt hakkas selgemaks minema – saime aru, et Flora ei käi mööda seda teed, mida tahaksime. See puudutas nii esindusmeeskonda kui ka tervet püramiidi,» selgitab Pohlak.
Mõnevõrra paradoksaalsel moel tuli Flora 2010. ja 2011. aastal Martin Reimi käe all kaks korda järjest Eesti meistriks. «Reimile oli sel hetkel olulisem kiire edu ja see on ka igati loogiline, sest noore treenerina vajas ta seda,» lausub Pohlak. «Tema ja Janno Kivisilla näol olid Floral parimad treenerid, kes Eestist võtta. Lisaks olid need tiitlid meeskonnale tähtsad seetõttu, et olime juba kuus aastat liigavõiduta olnud.»
Pohlak rõhutab, et hoolimata poole hooaja pealt lõppenud koostööst ei ole tal etteheiteid ka Lelovile. «Marko on kahtlemata väga võimekas treener, seda eriti võitmise koha pealt. Võinuks vabalt juhtuda, et temaga jätkates olnuks hooaja lõpptulemus parem. Aga võinuks tulla ka täielik kollaps. Saime aru, et edasi liikumiseks peame tegema veel ühe sammu tagasi ning valima uue trepi, mida mööda astuma hakata. Norbert ongi see viimane samm,» seletab Pohlak kujundlikult. «Aga samas pidi Norbert selle sammu loogikat ise väga selgelt tunnetama – just seepärast nimetasimegi ta alguses peatreeneri kohusetäitjaks, et tal jääks aega uue rolliga kohaneda.»
Pärast tihedat suvist graafikut ja mitut ebaõnnestunud mängu märkis toona umbes kuu aega ametis olnud Hurt, et on saanud meeskonnaga teha vaid taastavaid treeninguid. «Meeste füüsiline seis oli nii kehv, et halvas trennide tempot. Ja selle pealt kadus ka vaimne vorm, sest enesekindlust annab just füüsis,» sõnab ta nüüd.
Hurda sõnul on tema treenerifilosoofia põhiliseks alustalaks kirega mängimine. «Ja see peab alguse saama juba treeningutel, sest pole võimalik mängu ajal endast midagi sellist järsku välja võluda. Kõrge tempo, tark mäng palliga – teadmine, millal anda lühikest, millal pikka söötu,» loetleb Hurt nõudmisi oma mängijatele. «Mulle meeldib, kui minu meeskond suudab vastase palliga üle mängida.»
Pohlak nimetab kaks märksõna, mis peaks tema nägemuses iseloomustama kõiki Flora süsteemi jalgpallureid: vaimsus ja intellektuaalsus. «Ehkki ega ma täpselt ei tea, kas läbi selle saab üldse olla jalgpallis edukas,» muigab ta. «Kuid on kindel, et me ei taha edu iga hinna eest. Seetõttu ei unista me ka uuel hooajal tiitlist, olulisem on liikuda ühes kindlas suunas.»
Hurt märgib siiski, et üheksakordse meistri staatus seab klubi õlule alati soosikuseisuse. «Flora ei lähe kunagi alla tiitli mängima. Kuid see, kas me ka oleme võimelised tiitlit võitma, sõltub juba meie mängudest ja vastastest. Vaja on ehitada üles stabiilne baas, et mängijad püsiksid tipus pikemat aega. Sel eesmärgil oleme näiteks ka duubelmeeskonda oluliselt noorendanud,» märgib mulluse hooaja esimesel poolel just Flora duublit juhendanud Hurt, kes usaldas pingelisest tabeliseisust hoolimata hooaja teises pooles esinduskoosseisus väljakule mitu noort mängumeest – meistriliiga tuleristsed said näiteks nii 17-aastane German Šlein kui ka 16-aastane Herol Riiberg.
Pohlak toob muudatuste põhjusena välja veel ühe Flora igavese Achilleuse kanna – ebaedu eurosarjades. «Oleme mänginud eurosarja 20 korda ja esimesest ringist edasi saanud täpselt ühel korral. See oli kahtlemata üks märk, mis ütles, et midagi on läinud valesti,» nendib ta. Alanud aastal ähvardab Florat aga üldse euromängudeta jäämine – karikasarjast langeti juba kaheksandikfinaalis ning nii tuleb loota vaid õhkõrnale šansile, et karikasarja kaudu lunastab europääsme mõni klubi, kellel puudub Euroopas mängimise litsents. See annaks Euroopa liiga esimese kvalifikatsiooniringi koha Florale kui meistriliiga neljandale meeskonnale.
Kuigi mullu näis meeskonna vaimne murdumine toimuvat just eurosarja ebaõnnestumise järel, ei pea Hurt eurokohtumisi liigse pinge tekitajateks. «Need on nii kõrgetasemelised mängud, et annaksid meile igal juhul palju juurde. Samas tahaksin kindlasti näha, et Flora läheb euromänge mitte niisama mängima, vaid ka ründama ja vastastele vastupanu osutama. On selge, et selles plaanis saame tugevad olla pigem kolme kuni viie aasta lõikes, mitte praegu,» möönab ta.
Meeskond koguneb aastavahetuspausi järel uuesti 6. jaanuaril ning mõne erandiga on suudetud mullune tuumik säilitada. Kindlasti ei jätka Floras hollandlane Sander van de Streek ja mullu fännide lemmikuks valitud Irakli Logua, ent tagasi on tuttav grusiin Zakaria Beglarišvili. Samuti kuulub meeskonda Sierra Leone ründaja Lamin Suma. Kodumaistest mängijatest lahkub pikaaegne keskkaitse tugitala, kuid mullu pingile taandunud Karl Palatu, kelle teenete vastu tunneb väidetavalt huvi Sillamäe Kalev. «Näen keskkaitsjatest tõusmas Janar Õunapit, kes kohaneb loodetavasti pikkamööda meistriliiga tempoga. Meie peamine eesmärk ongi Eestis peituva potentsiaali kasutamine,» märgib Hurt.