Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Salumets: raha tuleb anda sinna, kus tehakse tulemust

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Jaak Salumets teab, mis Eesti sporti vaevab. | FOTO: Erik Prozes

Kui endine korvpallur ja tipptreener Jaak Salumets oli riigikogu liige, moodustati esimest korda riigikogu spordi toetusrühm. Esialgu pani end sinna kirja poolsada rahvaesindajat, tegelikult käis koos kaheksa inimest. «See teema ei huvitanud kedagi! Nii väikese seltskonnana jäid meil millegi muutmiseks käed lühikeseks – seda isegi oma parteide fraktsioonides,» nendib ta.

Huvipuudus on ka üks põhjus, miks Eesti spordis ja selle rahastamises pole aastaid suudetud luua selget ja hästi toimivat süsteemi. «Puudus poliitiline tahe midagi muuta,» tõdeb Salumets, kes on viimased kolm aastat olnud EOK täitevkomitee liige. See on seltskond, keda viimastel nädalatel on nimetatud kummitempliks ja NLKP poliitbürooks, kus otsuste tegemise – just sellesama katuseraha jagamise – asemel tõstetakse vaid kätt.

Aastakümneid spordis tegutsenud mees on sellisest suhtumisest ilmselgelt häiritud ning tema hinnangul sattusid EOK täitevkomitee liikmed meedia ja avalikkuse rünnaku alla ebaõiglaselt.

«Need inimesed, kes täitevkomiteesse kuuluvad, on spordi jaoks väga palju ära teinud – kas oma taskust või suunanud riigiettevõtete kaudu sponsorlust,» märkis ta. «Kui kriitikat teinuks keegi teine kui Evelyn Sepp, oleksin ehk suhtunud sellesse teisiti. Kuid olles ise endine riigikogu liige, tean, et see tütarlaps ei teinud spordile kasulikuks olemiseks ühtegi liigutust.»

Ta lisas, et juhul kui Sepp ise saaks täitevkomitee liikmeks, ei muudaks see midagi. Poliitilisel katuseraha jagamisel on lihtsalt oma kindel väljakujunenud süsteem.

Salumetsal on selge vihje ka tõsteliidu presidendile Jaan Taltsile, kes süüdistas täitevkomiteed oma alaliidu lisarahata jätmises. Ta märgib, et teadupärast panevad katuseraha jaotuse paika poliitikud. Tõsi, tavainimesele jääb arusaamatuks, miks peab see raha liikuma läbi EOK ja miks peab täitevkomitee etteantud jaotuskava kinnitama.

Salumetsa sõnul on lisaks katuserahale poliitikute jaoks oluline ka hasartmängumaksust laekuvate summade jaotamine. Ta on veendunud, et tegelikult võiks selle võimaluse üldse kaotada ning sporti tuleks rahastada kindla protsendiga riigiettevõtete kasumist. Samasugust ideed on propageerinud ka EOK ning sellest on rääkinud ka riigikogu spordi toetusrühma praegune juht Lauri Luik. Teise võimalusena toob ta välja rahastamise Eesti Loto kaudu.

«Riigilt võtaks see maha suure koorma. Kuniks seda teed ei minda, tekivadki olukorrad, kus valitsus peab eraldi otsustama näiteks võrkpallikoondise saatmise EM-finaalturniirile. See pole ju normaalne!» leiab Salumets. «Kuniks muutusi pole tehtud, ei maksa ka minu käest küsida, miks asjad on nii või naa. Mina olen spordimees, kuid mulle naerdi näkku.»

Salumetsa arvates poleks rahastamisest üldse nii palju juttu, kuid EOK presidendi Neinar Seliga seotud juhtumid tõid avalikkuse ette tõe, et paljud alaliidud jäävad katuserahast ilma. «Suured alad on end seni lobitööga ära toitnud, kuid tegelikult on see üks suur süsteemitus.»

Seega pole kahtlust, et spordi rahastamise süsteem vajab korrastamist, ning selles on veendunud enamik spordirahvast. Sellest räägitakse tippjuhtide ja tavaliste spordiinimeste hulgas, kuid seni pole leidunud jõudu, kes suudaks muutusi läbi viia. Salumetsa arvates peab juhtoina roll kuuluma EOK-le.

«Olümpiakomitee on ütelnud, et nad on Eesti spordi katusorganisatsioon, seda vandusid nad juba siis, kui toimus spordi keskliidu ja EOK ühinemine,» meenutab Salumets. «Paraku töötab EOK vaid olümpiast olümpiani, katusorganisatsioonil peaks aga olema palju rohkem funktsioone. Suur küsimärk on Salumetsa jaoks veel kultuuriministeeriumi haldusalas asuv spordiosakond asekantsleri ja kahe nõunikuga.

Salumetsa hinnangul moodustab riigi raha spordis tiirlevatest vahenditest 85 protsenti, kuid see tuleb viiest eri allikast ning tihtipeale ei kasutata seda efektiivselt. «Kes on see geenius, kes suudab kogu selle raha ümber jagada?» küsib Salumets. «Seli taastas tippspordi nõukogu. Viimati jagasime seal 135 000 eurot ning selle summa juures eksisime ainult ühe valiku juures – ülejäänud eraldised läksid täppi. Raha said näiteks sõudjad ja Mart Seim.» Salumets lisab, et nõukogusse kuulusid peamiselt kogenud ja sporditaustaga inimesed,  kes tunnevad sporti läbi ja lõhki.

Salumetsal on asjadest oma nägemus olemas. Ta on veendunud, et enne kui olukord paraneb, jõuab see minna veel hullemaks, seejärel tuleb stabiliseerumine ja alles siis saab oodata uut tõusu. Ta leiab, et raha juurde toomine ei lahenda probleeme, vaid loob selleks eeldused.

«Meil on vähe neid inimesi, kes piltlikult öeldes on pühendunud oma tööle 24 tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas. Seepärast saame igal alal panustada tegijatele, kellel on visioon ja kes omavad suure pildi nägemise võimet» arutleb Salumets. «Sinna, kust tuleb tulemus, tuleb ka raha anda. Loomulikult ka siis ei ole tulemus garanteeritud, aga vähemalt on tehtud maksimum tulemuse tegemiseks. Kindlasti peab olema raha kasutamise üle kontroll. Kui raha tuleb viiest allikast, on ka kontrollimine keerulisem.»

Salumetsal on hingel noorte saavutusspordiga seotud probleemid. Ta tõdeb, et klubilist tegevust suudetakse rahastada, kuid sisuliselt puudub noorte saavutusspordi aste, kus 14- kuni 19-aastased vajavad kvalifitseeritud treenereid ja kindlustunnet edasise sportliku karjääri jätkamiseks. Ta rõhutab, et just see periood on noorele inimesele väga tähtis, sest tegemist on noorte talentide tõehetkega, kus saab selgeks võimalus jätkata või lõpetada oma sportlik karjäär seda alustamatagi.

«Soomes loodi probleemi lahendamiseks akadeemiad. Neid on üle riigi kokku vähemalt 20 ja riik omalt poolt panustab nelja suure keskusega,» teab Salumets. Soomlased ehitasid nii-öelda tippspordi rea olümpiakomitee kõrvale, mille kaudu peab adekvaatne informatsioon jõudma otsustajateni. Eestis üritatakse aga siiani lahendada asja alaliitudega ehk kolmanda sektoriga.

«Meil puudub selliste noorte arendamiseks klubidevaheline koostöö ja võimekus viia noor järgmisele tasemele, sest iga noor tähendab pearaha, millest treenerid ja klubid hoiavad kümne küünega kinni – samas noore sportlase areng kannatab,» selgitab Salumets. «Eesti vajab umbes 1200 kvalifitseeritud treenerit, selline hulk inimesi saab ka riigilt maksutoetust. Treenerite registris on aga 3500 inimest – seega on meil 2000 treenerit, kelle käekäigust ja tegemistest teamegi ainult seda, et nad on treenerite registris registreeritud. Seda seltskonda peab tõsisemalt kontrollima, sest tegemist on kohaliku omavalitsuse rahaga, mida saaks spordi heaks palju paremini kasutada.»

Salumetsa hinnangul tuleks vahet teha ka tavalise 5. kategooria ja kõrgharidusega 6. või 7. kategooria treeneri vahel. Uus maksutoetussüsteem nõuab treenerilt 5. kategooriat ja ei rohkemat. Kaks kõrgemat kategooriat on aga seotud kõrghariduse nõudega. Kogenud treeneri hinnangul peitubki selles seaduses pudelikael – kui 5. kategooria on käes, siis rohkemaks ei ole inimestel motivatsiooni.

Tühja tuule tallamist on Eesti spordis liialt palju. Salumets on väga skeptiline Eesti spordi kongressi sisu suhtes. Olles praktik ja visiooni-inimene, eeldan, et mõttele ja sõnale järgneb analüüs ja tegu, kuid kongressi materjalid korduvad kongressist kongressini.

Sõnastamata on aga peamine küsimus: millist sporti Eesti riik vajab? «Vajame terveid ja tugevaid lapsi, terveid inimesi kaitseväkke ja töökohtadesse,» on Salumetsal vastus olemas. «Loomulikult tahab iga riik saada ka olümpiamedaleid, sest sport on ju bränd – nii nagu Eesti jaoks on seda ka Arvo Pärt.»

Kõikide nende probleemide lahendamine jääb aprillis valitava EOK uue presidendi ja tema meeskonna kanda. Kiiresti on võimalike presidendikandidaatidena kerkinud esile rohkem või vähem tõsiselt võetavaid tegelasi. Salumets aga ei varja, et tema jaoks oli presidendipaketile kõige lähemal just taanduv Neinar Seli.

«Ta oli poliitikale lähedal, ärile lähedal, spordi keel oli selge, lisaks on ta teinud sporditeadust ja olnud treener. Paraku hakati teda juba valimistest saadik «minevikupattude» pärast nuhtlema,» räägib Salumets. «Oleme jõudnud olukorda, kus poliitik on sõimusõna ning tark inimene ei lähe enam poliitikasse ega võta vastu EOK presidendi kohta. Ükskõik, kes selleks saab, lastakse ta kohe sõelapõhjaks.»

Salumets lisab, et meedia ja ühiskond peaksid mõistma, et toimiva süsteemita on EOK president võimetu juhtima ja viima edasi meie spordi tulevikku. Tulevase presidendi kõige suuremaks toeks peaks saama tema valitud meeskond täitevkomitees, tippspordi nõukogu ja peasekretär.

Salumets lisab, et uus president peab olema ühiskonnas hinnatud persoon. Ta usub, et mõne kivi all on selline inimene ka peidus, kuid selle leidmiseks on aega üsna vähe.

Kuigi probleeme ja küsimusi on palju, lõpetab Salumets positiivse noodiga: «Vaatamata kõikidele probleemidele on Eesti sport vägagi elus!»

Tagasi üles