Intervjuu: Ragnar Klavan Liverpooli vägevusest, Copperfieldi kehastamisest, uuest keskkaitsjast, müstilistest jõuludest ja Meistrite liigast

Ragnar Klavan Foto: Sander Ilvest

Ragnar Klavani debüüthooaeg Inglismaa kõrgliigaklubis Liverpool lõppes neljanda kohaga. Intervjuus Postimehele võrdleb Eesti jalgpallikoondise kapten seda saavutust karjääri seniste tipphetkedega, tutvustab Liverpooli mängijaks olemise eeliseid, räägib hooaja jooksul osaks saanud tähelepanust ning vaatab otsa Meistrite liigat sisaldavale uuele hooajale.

Kas Premier League’i neljas koht on su senise karjääri vägevaim saavutus?

Nii ja naa. Taset vaadates, siis jah. Aga arvan, et AZiga 2009. aastal Hollandi meistriks tulles või Augsburgiga 2015. aastal Bundesligas viiendat kohta võites, mängis minu meeskond oma maksimaalsest tasemest rohkem välja kui nüüd Liverpool neljanda kohaga.

Mis oleks olnud lõppenud hooajal Liverpooli maksimumsaavutus?

Kui vaadata hooaja algust, kui asjad hästi toimisid ja klappisid, siis võinuks kindlasti lõpuni meistritiitli nimel heidelda.

Chelsea poleks pidanud olema nii võimas võitja?

Täpselt.

Kui vägev oli selles suures mängus sees olla?

Väga! Esimeses voorus kohtusime võõrsil Arsenaliga ja võitsime. Need emotsionaalseid kõrghetki oli lõppenud hooajal palju.

Kui võrrelda Liverpooli su seniste töökohtadega, siis kuivõrd palju kurnavam on olla Liverpooli töötaja, kui oli olla Augsburgi, AZi, Almelo Heraclese, Oslo Valerenga, FC Flora või Viljandi Tuleviku töötaja?

Ärme unusta FC Elvat! Nii ja naa. Tähelepanu ehk näiteks sajad inimesed, kes meediakanalites mu igat sammu arvustavad, see kaasneb tõesti Liverpooli mängijaks olemisega. Aga ma pole juba paar aastat end meediapoolega väga kursis hoidnud, mis on positiivne. Pluss vanus ka selline, et kui keegi soovib vabas maailmas midagi öelda, siis las ta ütleb. Mind see ei häiri. Kui peatreener midagi sellist ütleb, siis paneb aga kindlasti mõtlema.

Teise poole pealt on klubi nii suur, et kui ise lubad, siis tehakse kõik ette ja taha ära, mis omakorda võimaldab rohkem pallimängimisele keskenduda.

Kõrvalt vaadates tuleb sul Liverpooli enda meediakanalites üles astuda ja Inglismaa pressile intervjuusid anda võrreldamatult rohkem kui Augsburgi aegadel.

Jah. Nagu kõik teate, siis ma väga meedia-inimene pole. Augsburgis õnnestus end ära nihverdada. Liverpoolis saan ka päris palju ära nihverdada, aga mastaabid on suuremad ja teatud asjad tuleb läbi teha. Kahjuks (naerdes).

Jalgpalli mängimisele keskendumine on aga lihtsam?

Kindlasti. Mitte miski ei sega. Ettevalmistus igaks trenniks ja mänguks on nii hea kui võimalik. Iga valdkonna – meditsiin, ravi, toitumine, taastumine – tase on maailma tippspordi kõige parem tase. Kõik, mis võimalik, on tehtud.

Kui vaadata Eesti jalgpalli-inimeste sotsiaalmeediat, siis lõppenud hooajal see suisa kubises koos sinuga Liverpoolis tehtud fotodest. Oli säärane Eestist laekunud tohutu tähelepanu maht sulle üllatus?

Mingil määral küll, kui arvestada, et Eesti pole jalgpalliriik. Samas kui vaadata, mis kaasneb Liverpooliga mujal maailmas, siis ei üllatanud. Eestis meil ju säärast jalgpallikultuuri pole, aga inimesed tõesti väga hindavad võimalust Liverpooli tulla ja mängu vaadata. See on väga positiivne.

Kui palju selle kõigega tegelemine sul aega võttis?

No ikka võttis! Eesti on nii väike, et kõik tunnevad kõiki ja ega neid pileteid lihtne ole saada. Päris palju sai neid ikka tellitud. Rekord oli vist 40 piletit Chelsea’ga peetud mängule. Sellest enamat poleks ma suutnud ka välja pigistada, sest tegelikult on igale mängijale igaks kodumänguks eraldatud 12 piletit. 12st 40 tegemine oli David Copperfieldi masti vägitükk!

Mängulisest poolest rääkides, siis mänguaega jagus sulle lõppenud hooajal vähem kui Augsburgis, kus tegid kõik mängud algusest lõpuni kaasa. Kui hõlbus oli selle faktiga emotsionaalselt leppida ning kuidas keha teistsugusele koormusele reageeris?

Ei olnud raske leppida. Kui võtsin vastu otsuse Liverpooli minna, siis teadsin, et säärane võimalus on olemas. Probleemi polnud. Füüsilisest poolest rääkides, siis mängisin põhikoosseisus 20 mängu pluss vahetusest mingid subinad peale. Aga tunne on, nagu oleks terve hooaja (34 mängu – toim) Bundesligas mänginud. Intensiivsus ja tihe kalender muutsid kohanemise keeruliseks, sest olin harjunud Saksamaa süsteemiga – enamus hooajast üks mäng nädalas. Aga Inglismaal tuli kohati 10 päevaga kolm mängu pidada, mis oli väga erinev.

Jõuluperiood…

… oli midagi müstilist! Mängisime 31. detsembril (1:0 või Manchester City üle – toim) ja siis 2. jaanuaril vähem kui 48 tundi hiljem juba uuesti (2:2 viik Sunderlandiga – toim). Ühtepidi näitas see, et nii on võimalik, aga teisalt oli kõige raskem just mentaalne pool – vaimne väsimus oli füüsilisest olulisemalt suurem ja sellega toimetulemine keerulisem väljakutse.

Uueks hooajaks oled paremini valmis.

Kohe kindlasti. Ma ei teadnud ju, mida oodata. Kuidas reageerivad keha ja mõistus. Nüüd, kui kõik korra läbi kogetud ja tean, mida oodata, on hõlpsam.

Nagu ütlesid, olid Liverpooli minnes väiksemaks mänguajaks valmis. Ning et sa meediat ülearu ei jälgi, siis infoks, et praegu käivad väga intensiivsed jutud, et Liverpool on valmis ränga raha eest Southamptonilt ostma keskkaitsja Virgil van Dijki. Ning see, et Liverpool kavatseb keskkaitsesse kedagi juurde hankida, on püsiv teema. Kuidas sa sellesse suhtud?

Kui päris aus olla, siis meil ongi kedagi juurde vaja. Juba lõppenud hooajal, kui me eurosarjas ei osalenud, olid asjad nii nagu nad olid. Minul oli kaks pisemat vigastust, mis jätsid mind teatud matšidest kõrvale ja noort Joe Gomezit väga platsile ei usaldatud. Uuel hooajal ootavad meid eurosarjamängud ning kui karikasarjades teatud arvu ringe edasi saame, siis meil on kindlasti ühte keskkaitsjat juurde vaja.

AZiga 2009. aasta sügisel Meistrite liigas mängides piirdus su osalus kaheksa minutiga. Kas hooajal 2017-18 on see suurem?

Loodame! Kõigepealt tuleb alagruppi jõuda (Liverpool alustab Inglismaa kõrgliiga neljanda koha meeskonnana play-off’ist – toim), aga kes ei tahaks Meistrite liigas põllule saada ja end näidata.