Konstantin Vassiljev: vahel tunnen, et minult oodatakse imet

Konstantin Vassiljev. Foto: Tairo Lutter / Postimees

Eesti jalgpallikoondises aastate jooksul maestroks, professoriks, talismaniks, päästjaks ja veel paljuks muuks ristitud Konstantin Vassiljev on jõudnud suure tähise lävele. Kui ta jookseb eesootavates MM-valikmängudes platsile nii Gibraltari kui ka Bosnia ja Hertsegoviina vastu, täitub tal kolmeteistkümnenda mehena Eesti koondises sada mängu. Millised hetked on Vassiljevil sellest «sajandist» kõige eredamalt mällu sööbinud, millisena näeb ta koondise tulevikku ja miks ta otsustas suvel ikkagi Poolas mängimist jätkata?

-Konstantin Vassiljev, sada mängu Eesti koondises – tähendab see sulle midagi erilist või on kõigest arv?

Ikka tähendab. Ei ole väga palju mehi, kes on selleni jõudnud. Seetõttu on see eriline tunnustus. Olen suutnud pika perioodi jooksul vormis olla.

-Ütlen sulle ühe kuupäeva – 31. mai 2006. Mida sa sellest päevast mäletad?

Esimene mäng koondises. Kui ma ei eksi, siis... Uus-Meremaa vastu, jah? Mäletan, et jäi 1:1. Aga nii hea mäng ei olnud, et seda peas hoida.

-Su esimese väravani võõrsil Armeenia vastu läks veel kõvasti aega, sest debüteerisid 21-aastasena, lõplikult murdsid koondisesse aga alles paar aastat hiljem. Oskasid sa tollal mõelda, et võiksid jõuda sinna, kuhu oled praegu jõudnud?

Sel ajal ei osanud mingitest numbritest küll mõelda, tahtsin vaid kaua mängida. Koondis annab ju alati motivatsiooni vormis olla. Ma ei tahtnud kindlasti olla selline mees, kes paar aastat mängib ja siis pildilt kaob. Sellega läks hästi!

Hollandi treenerite ajal oli koondise tuumik paigas, sinna ei olnud lihtne sisse murda. Ja orientiir oli kaitsvale mängule. Aga ühel hetkel langesid kõik asjad kokku – ise läksin mängima Sloveeniasse, Tarmo Rüütli tuli koondise peatreeneriks ja meil oli olnud hea koostöö Levadias. Samas ei olnud ka esimene aasta koos Tarmoga väga edukas. Vajasin aega, et harjuda teadmisega – ma võin olla põhimängija. Kui tekkis selline enesekindlus, läks kõik juba palju kergemini.

-Loomulikult ei unune kellelgi su väravad Serbiale, Põhja-Iirimaale või Hollandile, aga kas sul endal on veel mõni koondisehetk eredalt meeles?

Esiteks ikkagi seesama Serbia mäng võõrsil. Saime aru, et oleme millekski võimelised. Kusjuures järgnesid ju väga rasked kolm kuud – null väravat ees, suur hulk väravaid taga, läbikukkumine Fääri saarte vastu...

Aga siis tuli mäng võõrsil Sloveeniaga, mis oli tähtis ka treenerite jaoks, sest kriitikat oli enne seda väga palju. Raskel hetkel näitasime iseloomu – me võime kannatada, kui on raske. Mul endal on kohtumine Sloveeniaga hästi meeles ka seetõttu, et koondise mängude vahel oli neli nädalat ja neist kolm olin vigastatud. Tahtsin väga aidata, aga seis oli piiripealne. Lõpuks läks paremini, kui võinuks enne mängu arvata.

-Ja siis tuli juba loota Sloveenia abile, kes pidi alistama Serbia.

Jah, ise mängisime samal päeval Tallinnas sõprusmängu Ukrainaga. Kaotasime 0:2, eksisin veel penaltil. Eks keskendumine oli häiritud, sest kuskil kuklas püsis teadmine, et hoopis tähtsam mäng toimus samal ajal Ljubljanas. Ma ei jäänud seda staadionile vaatama, sõitsin koju. Keegi veel tee peal helistas – Sloveenia juhib 1:0, aga mäng pole läbi. Jõudsin koju, neli-viis minutit oli mängida, aga ma ei läinud vaatama. Lihtsalt istusin üleriietega koridoris ja ootasin tulemust.

Lõpuvile... Sel hetkel sain aru, et juhtus midagi erilist. See ei olnud SUUR edu, aga midagi niisugust polnud Eesti koondisega varem toimunud. Järgmistel päevadel-nädalatel oli ärevus sees.

Ja muidugi Hollandi mäng, mis oli eriline palju enamas mõttes kui jalgpall – paar päeva varem sündis tütar... Vahel ootad-ootad ja järsku juhtuvad elus kõik asjad korraga. Just sellised hetked jäävad meelde.

-Su jutt annab mõista, et koondises võib mõttemaailma muutumine negatiivsest positiivseks teinekord toimuda üheainsa mänguga.

Kindlasti. Klubirutiin on natuke teine, koondisesse tulek aga eriline. Tuled, saad klubi asjad unustada, sulle on antud uus võimalus ennast tõestada. Kui ka esimese mängu kaotad, ei ole aega väga kurta, teine tuleb kohe otsa. Lähed, mängid.

-Eesti jalgpallifännide silmis on sinu ümber tekkinud selline aupaiste, et sind võetakse sageli kui päästjat, kes suudab üksinda mängu meie kasuks pöörata. Ühtpidi kahtlemata meeldiv, teisalt otsekui kohustus. Tajud sa seda teinekord ka ise koormana või siiski naudid sellist vastutust?

Kindlasti ma tunnen, et minult oodatakse midagi. Mitte ainult head mängu, vaid vahel tõesti lausa imet. No ma olen selles ise natuke süüdi ka... (Muigab.) Hea, kui õnnestub.

Muidugi tunnen mõnikord ka seda, et ma ei vedanud meeskonda nii, nagu oleks saanud – mitte et ma poleks endast maksimumi andnud, aga mõne otsuse võinuks teisiti teha.

Samas on loomulik, kui eriti rasketes olukordades oodatakse, et keegi võtaks mängu enda peale. Ja see lisab jõudu. Annad endast kõik, et midagi pakkuda.

-Tüüpilise Eesti tippjalgpalluri trumpidena on alati nähtud ennekõike võitlustahet, rasket tööd, distsipliini... Sina oled sellest tüübist pisut eristunud kui loominguline mängija. Kunstnik, kes vajab vabadust.

Mul pole midagi selle vastu, kui mingid raamid on olemas. Aga tõesti, mulle meeldib ise otsuseid teha. Kui mulle antakse võimalus ja mina olen palliga, siis mina otsustan. Päeva lõppedes oli väljakul ju ikkagi jalgpallur ja kui ta jättis midagi tegemata, vastutab tema.

-Kas meil oli koondises vahepeal aeg, kus raamid läksid liiga kitsaks?

Mitte seda, aga...

Ütleme nii, et välistreenerid vaatavad Eesti jalgpalli teise pilguga. Kui nad siia tulevad, hakkavad nad igas aspektis mõtlema sellest, et me oleme väike riik, väike jalgpallimaa. Ja siis me peame kaitsma-kaitsma-kaitsma.

Mina leian, et me oleme piisavalt targad ja saame niigi aru, et oleme väikesed. Jah, peame julmalt palju tööd tegema, et oma väravat kaitsta. Aga mõtleme parem sellest, kuidas olla ohtlikud rünnakul! Seda mõtlemist on vaja.

Toon alati võrdluse Tarmo ja Magnus Pehrssoni ajast. Kui mängisime Tarmo ajal võõrsil Andorraga, oli põhikoosseisus kolm kaitsva suunitlusega meest – Taavi Rähn, Tihhon Šišov ja Ragnar Klavan. Hea küll, vasakul äärel oli Dima Kruglov, aga tema orienteerus ka sellele, et rünnata.

Ja siis mäng San Marinoga, kus meil oli algkoosseisus ainult kolm ründavat mängijat. Vaat see näitabki mõtteviisi vahet. Arvan, et pärast hollandlasi tegime sammu ettepoole, aga siis jälle tagasi.

-Rohkem julgust?

Jaa, jaa. On loomulik, et võime kaotada Bosniale või Belgiale. Need on tippkoondised. Aga kuidas saame ise olla nende vastu ohtlikud? Seda võiksime rohkem õppida.

-Näed sa Eestis praegu häid noori mängijaid esile tõusmas?

Eks ikka näen, aga ei hakka kedagi nimepidi nimetama. Kui mõni mees jõuab koondisesse, siis jõuab. Nagu Mattias Käit – lihtsalt tuli ja mängib. Viimati juhtus nii Sergei Zenjoviga. Aga see ongi probleem, sest Zenjovi ja Käidi vahele jäi kümme aastat. Noori tuli, aga siis kadusid nad jälle ära... Murekoht.

-Räägime natuke klubist ka. Gliwice Piastil ei ole Poola kõrgliigas läinud sugugi nii, nagu enne hooaega lootsid – 11 mängust ainult kaks võitu, tabelis eelviimane koht, septembrikuine treenerivahetus... Miks?

Sellele küsimusele otsime ka ise vastust! Oleme nüüd saanud jälle kaks 0:1 kaotust... Viimase mängu kohta ma ei ütle üldse midagi, seal oli väljamõeldud penalti ja kõik. Aga Poola liiga on väga spetsiifiline. Me pole mängudes halvem pool, pallivaldamise poolest oleme näiteks liigas kolmas sats. Mängida me oskame, kuid probleem on realiseerimisega ja eks vigu juhtub ka.

Aga punktivahed pole nii suured, et midagi karta. Võib-olla tuleb kahenädalane paus nüüd just kasuks. Arvan, et paari nädala pärast oleme tugevamad – see pole üldse nii utoopiline, nagu tabeliseisu järgi võiks arvata. Peame õnne enda poole pöörama.

-Oli sul suvel algusest peale plaan jätkata Poolas või mõtlesid algul minna kuskile mujale? Või tahtsid ennekõike meelerahu, mida kolmeaastane leping pakub?

Oli huvitavaid jutte huvitavate klubidega. Üks võimalus läks konkreetseks, kohtusin isegi selle klubi presidendiga. Aga ei tulnud välja. See, kuhu... Las ta jääb. Jah, ootus ja lootus oli. Aga läks nii.

Pikk leping oli oluline just Poolasse jäämise puhul ja selle ma ka sain. Mul on võimalus veel mängida ja tahan seda heal tasemel teha.

-Piasti president mainis pärast lepingu sõlmimist «paindlikkust lepingust väljumisel». Kas see tähendab, et kui peaks juhtuma halvim ja klubi langeb esiliigasse, võid lahkuda? Või pigem seda, et kui peaks tekkima huvi mõnest kohast, mis sindki huvitab, ei hakata sind jõuga kinni hoidma?

Jah, siis võin lahkuda. Aga võin ka jätkata. Midagi muud ma ei nõudnud, sest usun, et kui asjad muutuvad, leiame ühise keele. Pealegi ei mõtle ma sellest praegu üldse. Küll hooaja lõpuks on kõik jälle okei!