Kuusmaaga superklubist, alaliidu tööst ja tulevikust

Kalev/Cramo peatreener Aivar Kuusmaa. Foto: Sille Annuk

«Tahaks ka kolmandal aastal panna Eesti meistrivõistluste play-off’is kõikidele kuivalt. Kui me seda ei suuda, oleks ju tagasiminek,» teatab Kalev/Cramo korvpallimeeskonna peatreener Aivar Kuusmaa naerusuiselt.

Eesti meistriliiga finaalseeria on ammu möödanik ja pärast kuldmedali kaela saamist väsinuna näinud Kuusmaa paistab puhanud ja värskusest pakatav.

Aivar Kuusmaa, kodune korvpall näib olevat ummikseisus. Kalev/Cramo toob küll Ühisliiga abiga siia tippmeeskondi ja hoiab sidet rahvusvahelise korvpalliga, kuid koduses liigas napib põnevust. Jõudude vahekord on paigas ja teie tänavune võit oli juba puhas rutiin.

Supleme seisvas vees, järelkasvu pealetulek on lahja. Aga peame varuma veidike kannatust, teatud vanuseklassides on siiski huvitavaid kujusid tulemas.

Vahepealne aeg tuleb üle elada ning minagi hoian hinge kinni, et meilt mõned mehed välismaale ei läheks. Nii, nagu Rain Veideman siirdus Saksamaa üheksandasse klubisse, pole asjal mõtet – Ühisliiga ja EuroCup annavad palju parema väljundi kui mingi tavalise liiga 16–18 mängu. Kui läheme Kaleviga eelarve suurendamise teed, võiksid mõned mängijad tulla ja teha Kalevis vaheaasta ning pärast seda uuesti välja minna.

Kas sa tõesti usud, et vesi hakkab liikuma?

Ma ei oska teiste klubide eest rääkida. Aga… ei ole ju Heino Lill enam õige mees Eesti korvpalli vedama, TTÜs tehtud töö lõhuti paari aastaga ära. Andres Sõber ajab oma rida, las ta siis purjetab seal oma pedagoogikaga – Virumaal on vähemalt tänu sellele korvpallibuum.

Kui aga Kalev läheb oma teed, saavad edaspidi olema kõige huvitavamad meistriliiga veerandfinaal ja poolfinaal.

Asjade selline käik ei viita muutustele, vaid sellele, et niigi väiksemaks jäänud huvi korvpalli vastu kahaneb veelgi. Kas selles olukorras on üldse häid lahendusi?

Ma ei ütleks, et huvi on vähenenud. Näiteks Rapla on toonud palju publikut saali. Tartu peab tegema poliitilise otsuse ja tooma kolm-neli välismaalast, sest oma mehed ei kanna kaela ja nendega ei jõua nad kuhugi. Meie peame aga end tugevdama, et vältida Ühisliigast väljalangemist.

Eesti klubide kõige suurem häda seisneb selles, et meil pole skaute. Vaatasin hiljuti ühe mängujuhi videot ja mõtlesin: see on minu jaoks võõras töö, hinnata video järgi, kas mängija on meile sobiv. Skaut, kes teab pallurite võimeid ja mentaalset poolt, oskab aga vastavalt soovidele saata proovimiseks kaks mängijat, mitte me ei pea neid otsima 20 juhusliku mehe hulgast.

Aasta lõpus valitakse korvpalliliidule uus president. Üks kandidaate Atso Matsalu tuli välja programmiga, kus rääkis vajadusest luua superklubi. Kas see on reaalne, et Tartu ja Rakvere hakkaksid Kalevile mängijaid kasvatama?

Kogu Eesti ei saa töötada ühe klubi heaks. Võib-olla mõtles Matsalu seda, et kui Tartu kasvatab üles mõne mängija, siis see mees tahab ise Kalevisse tulla. Kokkuvõttes töötab iga klubi ikka selle nimel, et olla ise edukas.

Superklubi kasvab aja jooksul ja kõigepealt tuleb tööle panna taustajõud. Superklubi saab tekkida vaid heade välismängijate arvelt ega saa olla üheaastane projekt.

Meie võimalused on üsna piiratud. Kui superklubist mõelda, peaks see olema korvpalliliidu prioriteet.  

Sellisel juhul peab see olema tehtud poliitiliselt korrektselt. Ma ei tea, palju oli korvpalliliidu praegune president huvitatud, et Kalev/Cramost kasvaks midagi… tean, et ta oli huvitatud Tartust kasvamisest. Korvpalliliidu inimesed peaksid tegema endale selgeks, mis on neile esmatähtis – kas lihtsalt eestikad või põnevad meistrivõistlused. Kas see, et klubid jõuaksid Euroopas kuhugi, või polegi millelgi tähtsust…

Kui sul oleks võimalus tegeleda Eesti korvpalli kõige suuremate probleemidega, siis millele esmalt tähelepanu pööraksid?

(Mõtleb pikalt.) Kaks aastat tagasi räägiti kõikjal, et Kalev on võlgades. Tõestasime, et teatud ajaga on võimalik s****t välja tulla. Samamoodi peaks korvpalliliit tegema endas suurpuhastuse. Mulle tundub, et asjad pole õiged, seal pole ammu toimunud mingeid muutusi, vesi seisab.

Samas on treenerite tasemel näha arengut paremuse poole. Meil on oma toimkond, kus käime koos ja arutame, kuidas asju paremini teha.

Üks suur probleem on lahendamisel – Audentes. Näen selles suurt päästerõngast ja usun, et nüüd peaksid kõik meie paremad poisid sinna minema.

Eesti korvpallis on palju teravaid suhteid – näiteks Kalev ja Tarvas, sina ja kohtunikud. Kas asi ongi nii hull või käib see mängu juurde?

Võtame Tarva ja Kalevi ärajäänud mängu, mis pidi toimuma meie Balti liiga veerandfinaalseeria vahel – see näitab, kui munadeta mehed on korvpalliliidus. Kui alaliit ei suuda sellist asja jõumeetodil lahendada, pole võimalik oodata, et kunagi üldse mõnda asja vajalikul viisil lahendatakse.

Samas tean 99-protsendilise kindlusega, et kui Tartu tahtis veebruari lõpus Veidemani uuesti oma meeskonda registreerida, leidis alaliidu president aega, et koosolek kokku kutsuda ja asja arutada. Kui selliseid asju kuuled, lähed hulluks – mis toimub?! Minu jaoks oli lõppenud hooaeg täis üllatusi just ülevalt poolt.

Kas Eesti korvpalli võib üldse tipptasemel mänguks nimetada?

Kuna tippklubid käivad siin meiega mängimas, peame nimetama seda tippkorvpalliks. Tegelikult ei jäänud me ju Ühisliigas kellegagi mängides otseselt hammasrataste vahele. Usun, et aasta või kahe pärast võime kodus saada kümnest mängust kuus võitu, kuid päris tippu ei jõua me kunagi.

Sellisel juhul pole ju kogu tööl erilist mõtet.

Aga siis poleks ju mõtet mängida ka jalgpalli, käsipalli, võrkpalli. Tippu jõudmine on kõigil nendel aladel ebareaalne. Juhul kui meile peaks tulema Roman Abramovitš ja tooma hunniku raha, on ka treeneriks Messina, mitte Kuusmaa või Sõber.

Kui lagi on nii selgelt näha, siis ju polegi enam kuhugi püüelda. Oled Eestis võitnud kõik, mis võimalik.

Tunnen, et tahaks ennast proovida välisklubis. Mul oli mullu võimalus minna, aga olin veidike ebalev, enam ma seda pole. Agendiga oli juttu, et järgmisel suvel viskame rauad tulle.

Tundub, et meil on treenereid rohkem kui töökohti. Välismaale minnes või vaheaastat võttes ei pruugi enam naastes tööd leida.

Ilmar Kullam on öelnud, et kui oled saanud 50, ei maksa enam Eestis treenerina töötada.

Olgem ausad, kõik treenerid on selle tööga oma tervist kaotanud ja tapnud. Küsimus on selles, kuidas sa sellises vanuses edasi teed. Kui võtad tööd kergelt, pole probleemi, aga kui pinged on peal… Tahaks ju näha ka seda, kuidas poiss kasvab.

Kõik see on tulevikumuusika. Tuleval hooajal oled endiselt Kalevi peatreener. Kuidas edasi?

Eesti mängijate arvelt enam meeskonda kõrgemale ei vii. Bamba Fall peaks jätkama, plaanis on tuua mängujuht, lisaks vajame ühte jõulist äärt ja puhast viskajat, kes paneb nagu naelu seina.

Kui need saame, on võimalik mängida. Aga kuna meil pole skaute ja kogu valik tuleb teha videote põhjal… kui paneme kolmest ühe mehega ämbrisse, pole veel viga, aga rohkem eksida ei tohi.