Kas Kalev/Cramo keskmängija Bamba Fall soovib võtta Eesti kodakondsuse ja mängida meie rahvuskoondises? Kas sobiva paariliseta iluuisutajad leiavad partneri mõnest teisest riigist, et siis juba Eesti kodanikena olümpiale pürgida? Või mõni kergejõustiklane või… Need on Eesti sporti viimasel ajal erutavad küsimused.
Tegelikult pole sellistel ideedel suurt alust. Postimees toob välja neli punkti, mis peaksid võõramaalase kodustamise teemas selgust looma.
1. Kogu Bamba Falli teema on üks suur mull, sest Senegalist pärit palluril pole võimalik isegi kodakondsust vahetades Eesti korvpallikoondist esindada. Takistuseks saab fakt, et Fall osales 2007. aastal Senegali koondise liikmena Aafrika meistrivõistlustel Angolas.
Rahvusvahelises korvpallis kehtivad samasugused reeglid nagu ka jalgpallis – kui sportlane on kunagi kuulunud ühe riigi koondisse, ei saa ta enam teise riigi eest mängida. Sellega peaks Falli teema olema ammendunud.
2. Korvpallis on välismaalase kodustamisest rääkides lastud liikvele väide, nagu tuleks välismaalast palgates maksta talle kosmiliselt suurt raha. Näiteks endise tippkohtuniku, nüüd Eesti Korvpalliliidu juhatusse kuuluva ja uueks presidendiks kandideeriva Atso Matsalu sõnul on seis vastupidine. «Need mängijad on ise valmis kodakondsuse saamise eest maksma suuri summasid. Euroopa pass annab ju mujalt tulnud mängijatele töötamiseks palju suurema võimaluse,» rääkis ta. Väidetavalt on makedoonlaseks saamise eest kukrut kergendanud isegi Bo Mccalebbi masti superstaar.
3. Eesti korvpallikoondise peatreener Tiit Sokk rääkis ideest otsida Eesti koondisele keskmängija mujalt juba viis aastat tagasi. Vahepealsete aastatega pole tegudeni jõutud – küll on aga selle ajaga kogu idee väärastunud.
Alguses oli juttu sellest, et Eestisse tuleks tuua mõni noormängija, panna ta näiteks Audentesesse õppima ja koostöös mõne kohaliku meistriliiga klubiga kasvatada temast aastatega tõeline tsenter. Väidetavalt polnud ükski siinne klubi sellisest koostööst huvitatud ning ilmselt nappis ka raha. Seepärast ongi viimastel aastatel räägitud kodustamisest sisuliselt iga Eesti tippklubidesse sattuva keskmängija puhul – arvatakse, et nii on lihtsam ja odavam. Esialgse ideega ei haaku see aga kuidagi.
4. Korvpallurid pole ainsad, kes arutavad kodustamist ja sellega kaasnevat eriteenete eest kodakondsuse andmist. Tänase lehe kõrvalküljel on juttu venelasest iluuisutajast, kes on paarissõidu paari moodustamise nimel väidetavalt valmis võtma endale kodakondsuse.
Kõik oleks justkui tore, kuid… kultuuriministeeriumi asekantsleri Tõnu Seili sõnul on valitsuse seiskoht jäik – sportlastele ei kavatseta eriteenete eest kodakondust anda. «Ma ei usu, et selline asi õnnestuks,» märkis Seil ja meenutas viimaste aastate jooksul ebaõnnestunud kodakondususprojekte – iluuisutajat Caitlin Malloryt ja kõrgushüppaja Tatjana Kivimäge.
Varasematel aastatel on Eesti Vabariik välismaalt tulnud sportlastele siiski andnud eriteenete eest kodakondsuse. Sellest loobumise üheks argumendiks on see, et tegelikult pole neil sportlastel veel mingeid eriteeneid – kauplemine käib tulevikus võimalike teenete eest.
«Kodakondsuse saamiseks on ka teisi võimalusi. Inimene õpib ära siinse keele ja käib vastaval eksamil,» märkis Seil. Selle jutuga klapib ka korvpallurite esialgne idee tuua siia mõni noor mängumees, kes integreerudes sooviks oma tuleviku Eestiga sidudagi.