Peep Pahv: parim aeg muutusteks

Postimehe sporditoimetuse juhataja Peep Pahv. Foto: Peeter Langovits

Kuigi korvpallihooaja algusest on möödas vaid mõni nädal, võib seda juba nüüd nimetada tõehetkehooajaks – aastaid leegionäride abil pettekujutelmas elanud korvpalliklubid ja nende fännid on toodud maa peale.

Pole raha, pole heal tasemel leegionäre, pole ka rahvusvahelistes sarjades tulemusi. Kui siia lisada klubijuhtide kummalised otsused ja teod, saamegi olukorra, kus Kalev/Cramo ja Tartu Rock on langenud paarikümnepunktiste «pakkide» tasemele.

Kahe Eestis tippklubiks peetava meeskonna saatus on üheaegselt sarnane ning kardinaalselt erinev. Rocki juhtkond töötab vähemalt näiliselt professionaalselt: suve lõpuks oli meeskond komplekteeritud ja kontrollturniiride trall käis täie hooga. Tulemust aga pole.

Kalevi juhid on mängijate värbamisel kasutanud venitamistaktikat, käinud vahelduseks Austraalias veteranide turniiril mängimas ning osalenud valimisvõitluses. Tulemust pole samuti. Sarnasus seisneb aga selles, et leegionäridele pole eestlaste hulgast väärilisi asendajaid leitud.

Kuid kas olukorras, kus raha nagunii napib, poleks targem keskpärastest abijõududest sootuks loobuda ning keskenduda oma mängijate arendamisele? Elu mängib meile ise kätte võimaluse totaalseks muutuseks.

Tegelikult ei tundugi oma palluritele keskendumine utoopilise mõttena. Eestis peaks olema võimalik pidada kahte professionaalset klubi – kuid samas ei saa unustada, et nende sihid ei tohiks olla lühiajalised, vaid peavad meid kõrgemale tasemele viima mitte vähem kui kahe-kolme aasta pärast. Selleks ajaks on selge, kas praegu igavesti noorte ja andekate tiitlit kandev põlvkond suudab mehistuda.

Ideel on jumet, eriti arvestades, et Kalev ja Rock on mängijateturul on käitunud rohmakate töömeeste kombel ning mitmed Eesti mõistes tipptasemel pallurid kükitavad poolamatöörlikes satsides.

Tuleb tunnistada, et Tarva mängujuhi Valmo Kriisa koht pole selles meeskonnas, keskmängijate põuda arvestades võiks Kalevi või Rocki huviorbiiti kuuluda ka keskmängija Ardo Ärmpalu. Täpselt sama kehtib Ateena AEKst Valgasse siirdunud Tarmo Kikerpilli kohta – kas tõesti pole kummalgi vaja kogenud ning, olgem ausad, korralikul tasemel ääremängijat? Raske on näha põhjust, miks need mehed ei võiks seista noorte kõrval.

Ideega haakumine oleks Kalevi ja Rocki juhtidele ideaalne võimalus näidata, et tulevikule mõtlemine pole populaarsust tõstev udujutt, vaid selle nimel ollakse valmis astuma konkreetseid samme.