Kodus vaimu turgutanud Baruto: mul on Jaapanis palju teha

Kui Postimehe fotograaf palus kodukanti külastanud Kaido Höövelsonil lehmakarja taustal poseerida, hiilisid mullikad usalduslikult sumovägilasele seljatagant ligi. Niipea aga, kui Baruto pöördus ja vissi-vissi hüüdis, pani kari punuma. Foto: Liis Treimann

Tänavu märtsikuus sumo suurturniiril oma karjääri parima tulemuse ehk 12 võitu kirja saanud Kaido Höövelson alias Baruto tegi lähedastele üllatuse ning tuli pooleteiseks nädalaks Eestisse, et vahepeal kimbutanud koduigatsusest võitu saada.

Kui veel maikuise turniiri aegu Baruto käest päriti, millal 23-aastasel vägilasel Maarjamaad võimalik külastada, jäi noormees napisõnaliseks ega osanud konkreetset vastust anda. Tegelikult teadis ta juba siis, et saab juuni keskel pooleteise aasta pikkuse pausi järel taas koju sõita. «Hoidsin seda saladuses, sest tahtsin emale üllatuse teha,» tunnistas Baruto muiates. «Mulle öeldi enne turniiri, et võin Eestisse sõita. Aga kuna ema pidi külla tulema, mõtlesin, et kui talle ütlen, et tulen koju, siis ta Jaapanisse ei tulegi.»

Elu nagu filmis

Maikuisel Natsu-basho’l viis võitu ja kümme kaotust kirja saanud Baruto tunnistas, et esines tavalisest kehvemini just ärevuse tõttu. «Mõtted olid juba vaikselt kodus,» meenutas ta. «Eks see ole suhtumise küsimus, tulnuks ennast rohkem kokku võtta.»

Pärast Natsu-basho’t õnnestus Barutol enne Eestisse sõitmist ka esimest korda Ameerikas ära käia, nimelt osales ta Los Angeleses näidisturniiril.

«Seal oli kõik täpselt nii nagu filmides,» muheles neljast matšist kaks võitu teeninud eestlane. «Jaapaniga võrreldes on Ameerika ikka nagu öö ja päev. Juba ruumide vahe on märgatav, tänavad on palju suuremad, mahun inimese moodi liikuma.»

Teekond koju lähedaste ja sõprade juurde kujunes aga üsna vaevaliseks. «Lendasin Los Angelesest Jaapanisse, jõudsin õhtul kohale ja kohe hommikul tulin Eestisse,» kirjeldas ta. «48 tunnist olin ligi 24 tundi lennukis. See võttis pikaks ajaks lendamise isu ära.»

Palju veel teha

Alguses plaanis Baruto kauemaks koju jääda, kuid oli sunnitud piletid ringi vahetama ning sõidab juba täna tagasi Jaapanisse. «Tegelikult on poolteist nädalat võib-olla isegi liiga pikk aeg,» mõtiskles eile Laekveres valla jaanitulel käinud Baruto. «Natuke kibelen juba tagasi, tunnen trennist puudust.»

«Pean vaatama, et ma liiga paksuks ei lähe,» lisas ta naerdes. «Siin ei ole sellist tahtmist, et läheks ja teeks midagi. Muidugi võiksin natuke näiteks joosta, aga selle asemel lesin hoopis saunas.»

Saunas saab Baruto ka Jaapanis käia nii palju kui süda lustib, aga selle erinevusega, et leili ei saa visata. «Kodus panin sauna kütte ja viskasin ikka korralikult leili,» oli ta rahul.

2004. aastast Tokyos elanud Baruto tõdes, et kuigi tunneb tõusva päikese maal tihti ka õigest saunast puudust, igatseb ta kõige rohkem siiski lähedasi inimesi. «Tunnen oma perest puudust,» lausus ta kõhklemata. «Aga samas ka Eesti loodusest. Mul küll on Jaapanis kodu lähedal väike park ja jõgi voolab, kuid see pole see.»

Eestlastesse sumopisiku süstinud Baruto tunneb aeg-ajalt puudust ka Eesti toitudest. «Kui kodus olen, ei teagi, mida süüa, aga kui Jaapanisse tagasi lähen, hakkan mõtlema, mida kõike pidanuks sööma,» muigas ta.

«Tegelikult hakkan vaikselt juba riisist puudust tundma,» lisas 197 cm pikk ja 175 kg kaaluv Baruto ning rääkis lustaka loo: «Minu esimesel kodusoleku päeval käisime vennaga poes. Vend pakkus, et teeme salatit. Küsisin, millist salatit ja vend vastas täiesti tõsimeeli, et teeks riisisalatit. Vaatasin talle otsa ja küsisin, kas ta ikka päriselt tahab riisisalatit? Mispeale tema ütles, et võib ju teha. Vastasin, et mina küll ei taha ja siis tal alles jõudis kohale, et ma söön ju kogu aeg riisi!»

Vaid kümneks päevaks Eestisse põiganud sumokas vaatas üle kõik sõbrad, keda polnud juba poolteist aastat näinud, käis lapsepõlvesõbraga korraks kalal ning jalutas Rakvere linnas ringi. «Muud ei jõudnudki teha, aga kõige olulisem oligi see, et olin kodus,» sõnas ta.

Kodus vaimu turgutanud Baruto loodab kolme nädala pärast jälle edukalt esineda ja kodumaiseid fänne rõõmustada. Millal ta aga ise jälle Eestisse satub, ei osanud ta öelda. «Mul on seal veel palju teha. Kui kõik need asjad ükskord tehtud saan, siis tulen ja jään Eestisse,» lausus ta salapäraselt. «Mul on omad eesmärgid, mida täita tahaksin, aga hoian need enda teada. Kõik küsivad, kauaks ma veel Jaapanisse jään, aga ma ei tea veel. Sumomaadleja parim aeg on kuskil 30-aastaselt, mul on selleni natuke minna, aga eks paistab.»

Baruto mõtted elust ja olust

Baruto fännidest

See on võib-olla minu arvamus, aga Jaapani fännid on sellised, et kui sul läheb turniir hästi, on nad su fännid ja kui läheb halvasti, pole neil sinust sooja ega külma. Kindlasti on neid inimesi, kes on nii heas kui halvas minuga koos. Sumo on selline traditsiooniline ala ja sellest ei saagi aru, palju sel alal fänne üldse on. Ega nad ei hakka sulle vilistama ja karjuma, on küll aplaus, aga mitte nagu korvpalli- või jalgpallimatšil. Seal ei ole sellist kaasaelamist ette nähtudki.

Baruto sumost

Kui võidan, kiidavad kõik mind taevani, aga kui kaotan, küsitakse kohe, kas hakkan karjääri lõpetama. Tõusud ja langused on sumomaadlejate puhul täiesti loomulikud, kõige tähtsam on kõrgliigasse pidama jääda. Mul ei ole veel sellist stabiilsust nagu näiteks yokozuna’del. Selleks peab teistsugune inimene olema ja see on ikka väga raske.

Baruto oma nimest

See on nii naljakas, et Eesti inimesed hääldavad mu nime Baruuto. Tegelikult seda u-d üldse ei hääldata ja tuleb öelda pehmelt, niimoodi, et t-täht on ka pigem nõrk ehk siis õige hääldus oleks Bardo. Ja minu päris nime hääldavad nemad Kaito, see on Jaapanis kasutuselolev poisinimi.

Baruto jaanitulest

Tänapäeva jaanituled ei ole üldse enam need mis kunagi. Šašlõkki võid juba pärast jõule poest osta. Vanasti oli ikka nii, et jõulude ajal söödi sülti ja verivorsti ning jaanipäeval šašlõkki. Nüüd võid pärast jaanituld poest sülti ja verivorsti ostma hakata ja pärast jõule šašlõkki. See pole ikka see. Lõket saab ka niisama teha. 

Baruto kalalkäimisest

Õppisin Kundas meremeheks ja elukutselt olen madrus, üks suuremaid hobisid on kalapüük. Eestis ja Jaapanis kalalkäimise erinevus on eelkõige kalade suurusevahe – kas püüad siin kümnesentimeetri pikkuseid särgi või Jaapanis paarikiloseid meriahvenaid.

Aga Eestis on hea rahulik, loodus on ümberringi. Jaapanis lähed ookeanile ja midagi muud ei näegi kui ookeani.

Tänavu sain Rakke lähedal väikeseid särgi, aga viskasin nad tagasi. Lubasin paari aasta pärast tagasi tulla, lugesin sõnad peale, et nad suuremaks kasvaksid.