Paar nädalat tagasi helistas suusataja Kristina Šmigun-Vähi endine hooldepealik Oleg Ragilo Eesti murdmaasuusatamise spordidirektorile Raul Ollele ja uuris ääri-veeri, kas talle oleks tööd pakkuda.
Šmigun-Vähi jättis hinnatud hooldemehed ootamatult töötuks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hoolimata sellest, et sisimas teadis Ragilo vastust ette. Ja vastus oli sama, mis enamikule töötutele antakse – see oli eitav. Hooldemeestel aga palju variante pole. Eelkõige seetõttu, et üle maailma sõlmitakse lepinguid aprillikuus, Šmigun-Vähi tiimi liikmed kuulsid uudist suusakuninganna lõpetamisest aga alles juunis. Seega olid kõik uksed juba enne avamisvõimalust kinni.
Praeguse seisuga otsivad tööd nii Ragilo kui ka suusapealik Raul Seema. Ülejäänud tiimi liikmed – Assar Jõepera, Meelis Albert ning Michael Hasler – on hõivatud oma põhitöökohtadel ja elu üle ei kurda.
USAsse tagasi
Ometi tuli neilegi kahekordse olümpiavõitja otsus tippspordiga lõpparve teha üllatusena. Seda enam, et veel eelmisel aastal öeldi neile, et 99-protsendise tõenäosusega sõidab Šmigun-Vähi ka Oslo MMil. Suusõnaliselt oli kokku lepitud, et meestel jagub Eestis tööd kaheks hooajaks.
Nii pika perioodi tõttu ei kahelnud ei Ragilo ega ka Seema eelmiste töölepingute lõpetamise õigsuses. Hoolimata sellest, et mõlemad olid eelmiste tööandjate juures rahul.
Ilmselt kõige valusamini sai vastu näppe Ameerika murdmaameeskonna juures töötanud Oleg Ragilo. «Mul oli USAs ideaalne töökoht! Selle asjaga jäädi ikka totaalselt hiljaks! Kui mõne teise koondise hooldemees haigeks ei jää või ära ei sure, siis on kindel, et selle ala peal ma tänavu tööle ei saa,» rääkis Ragilo, kes alates juunikuust on erinevatele pakkumistele avatud olnud.
Eesti meeste koondise juures vabu kohti aga pole. Nagu Ragilo ütles: «Kõik koondised on komplekteeritud. Suusaliidu eelarve on koomale tõmmatud, ja kui meeskond töötab hästi, siis pole vaja seal midagi muuta. See pole üldse kaalumisel.»
USA murdmaakoondise juurde saab ta tagasi minna aga alles aasta pärast. «Kui USAst ära tulin, siis ütlesin, et tulen kaheks aastaks. Poisid ütlesid, et selge – kahe aasta pärast võtame sind avasüli vastu. Selleks perioodiks palgati minu asemele uued mehed. Päris nii supermees ma ka pole, et minu pärast tuleks keegi lahti lasta,» sõnas Ragilo.
Raul Seemal seevastu on taevas pisut vähem pilvi. Pakkumisi on tehtud siit ja sealt. Tõsi, midagi konkreetset pole temalgi. Ometi on tagala pisut kindlam kui Ragilol.
Paar kuud tagasi tegi Seemale pakkumise ka Slovakkiat esindav Vancouveri olümpiavõitja, laskesuusataja Anastassia Kuzmina. «Ei ole veel kindel, kuidas Slovakkias rahaga on, aga pakkumine on olemas. Mingi tagavaravariant on olemas,» rääkis Seema, kes peab läbirääkimisi ka Eesti laskesuusakoondisega.
Uus peatreener Maris Cakars oleks Seema teenetest huvitatud. Paar aastat tagasi töötasid nad koos ka Läti laskesuusakoondise juures. Toona jättis Seema Cakarsile hea mulje. Ent nagu kõikjal mujalgi, võib takistuseks saada rahaline seis. Seetõttu valitseb ka Seema pea kohal rasvane küsimärk.
«Kuhugi tööle vast ikka saan, aga kunagi ei tea, kas ikka suusatamise juurde või mujale. Oleme arutanud pakkumisi erinevate tiimidega, aga midagi konkreetset veel pole. Ühelegi lepingule ma alla pole kirjutanud,» nentis Seema.
Šmigun Teamis nii massööri kui ka suusahooldajana tegutsenud Meelis Albertil seda muret pole. Nagu varasematelgi aastatel, abistab ta triatleete, teiste seas ka vennapoeg Marko Albertit.
Tüli ei ole
Tänavu sõidab Meelis Albert ka Hawaii Ironmanile. «Ma ei liitu ühegi suusatiimiga, pole pakkumisi tulnud. Kristina loobumisotsus tuli ju niivõrd hilja. Ja seda tööd on juba tehtud ka – mööda maailma on käidud. Aitas ka,» rehmas Albert käega.
Sarnaselt Albertiga ei liitu ühegi teise suusatiimiga ka alates Ramsau MMist kõikide Šmigun-Vähi medalivõitude libisemise eest hoolt kandnud Assar Jõepera.
Oma põhitöö, Fotoluksi kaupluseketi juhtimise kõrvalt on hooldetiimi töö olnud pingeline ning nõudnud fotoalal toimetavatelt kolleegidelt palju mõistvat suhtumist. «Edaspidi määrin suuski Tartu maratonil sõitvatel sõpradel, Kristina lõpetamisega saab see teema suures osas ka minu jaoks lõpu,» sõnas Jõepera, kuid lisas lühikese mõttepausi järel: «Kui Andrus ja Jaak peaks Oslos lisajõude vajama, siis olen kindlasti töökäena olemas!»
Vaatamata hilisele teatamisele ei kanna ükski Šmigun-Vähi tiimi liige suusakuninganna peale vimma. Hoolimata sellest, et sisuliselt rikuti niivõrd hilise äraütlemisega suusõnalist kokkulepet.
«Mingit tüli meie vahel pole! Käime laste ja peredega ikka läbi! Pole nii, et keegi kellegi peale mossitaks. Kõik on ju ometi täiskasvanud inimesed, ega see pole mingi lasteaed. Kui inimene nii otsustas, siis on see tema otsus,» sõnas Ragilo, kes siiski ei salanud, et hea uudisena see tema jaoks ei tulnud. Ka määrdemehe hääletoon reetis kerget pettumust.
«Pahane olen ainult sellepärast, et suusõnaline kokkulepe oli, et 99-protsendise tõenäosusega jätkab ta ka järgmisel aastal. Raske oli uskuda, et just see üks protsent käiku läheb. Ja et see veel nii hilja käiku läheb. Tagantjärele vaadates poleks ma seda pakkumist vastu võtnud. Oleksin öelnud kindla ei. Valisin hetkelise heaolu ja tumeda tuleviku.»
Ka Seema sõnul oli Šmigun-Vähi otsus üllatav. Vancouveri olümpiahooaeg näitas vaid üht – ka Oslo MMil olnuks ta võimeline medalite eest võitlema. Oli ju tugev põhi juba laotud. «Kristina on nii kõva tegija, tal piisanuks vaid edasi teha, et tipus olla. Sellised Eesti sportlased võib ühe käe sõrmedel üles lugeda,» sõnas Seema.