See kõik oli Eesti suusakoondise peatreeneri Mati Alaveri süü. Tema õhku visatud lause «Usun, et teile sobiks ideaalselt homne treening koos Andrus Veerpaluga teha» tõi kaasa valusad tagajärjed, kirjutab Ann Hiiemaa Ramsaust.
Veerpaluga trennis ehk kuidas tõelist valu tunda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alaver kinnitas, et Veerpalu teeb üsna kerge õhtuse treeningu. Ta isegi mitte ei sörgi, vaid käib. Rahulikus tempos. «Usun, et oleksite talle väärt treeningupartner!» meelitas Alaver ja tõi veel ühe poolt-argumendi: «Lisaks võtab Andrus endaga kaasa autokummi, et vähendada põlvele avalduvat survet. Seega ta ei saagi mingisugust erilist tempot arendada.»
Võttes arvesse, et Veerpalu oli hommikul kell kaheksa teinud üleval mägedes raske kolmetunnise suusatreeningu ja et tal on käimas üliintensiivse ettevalmistuslaagri seitsmes päev, jäin seda mingil arusaamatul põhjusel isegi uskuma. Olin ju mina hommikusel treeningul üleval mägedes vaid kõndinud. Või õigemini – seisnud. Ja polnud minul ka päevagi rasket treeningulaagrit selja taga.
Seega, miks ka mitte? Millal veel avaneb võimalus treenida koos kahekordse olümpiavõitjaga?
Et aga kõik õiglane oleks, paneme siia kirja ka «treeningupartnerite» stardipositsiooni.
Andrus Veerpalu – ligi 30 aastat treeningustaaži, on võimeline taluma ülisuurt koormust ja harjutab keskmiselt 10–12 korda nädalas. Ann Hiiemaa – 10 aastat kergejõustikutreeninguid, mis viimasel ajal on liialdatult öeldes asendunud kahe-kolme treeninguga nädalas, tavaliselt ei kesta need «treeningud» üle tunni.
Mitte just päris võrdne stardipositsioon, aga peaaegu – kas pole? Kell neli päeval sõidutas Alaver hotelliomaniku erksinise Škodaga mind mäejalamile. Veerpalu võttis selle teekonna ette jooksujalu – kaks-kolm kilomeetrit sörkides.
«Hm, mulle see sobib – väsitab teda rohkem,» mõtlesin rahulolevalt. Aga alles siis taipasin, millesse ma end mässinud olin. Ees seisis tõus 1500 meetri kõrgusele mäkke. Tee kulges ainult ülesmäge. Alaver kinnitas, et Veerpalu päris tippu ei lähe, pöörab enne seda tagasi. Ka ütles ta, et kahekordse olümpiavõitja treening kestab umbes tunnikese või pigem alla selle.
Vähem kui kümne minutiga jõudis ka Veerpalu mäejalamile ning sidus autorehvi oma joogikoti külge. Alaver tegi «ajaloolised» fotod ja luges oma kuulsaimale õpilasele sõnad peale: «Ära tütarlast mitte mingil juhul maha jäta ja kui vihma hakkab sadama, siis pöörake kindlasti tagasi.»
Seejärel võiski ühistreening alata! Veerpalu kõndis ees, imiteerides suusatamisliigutusi, ja mina püüdsin tal kannul püsida. «Kas tempo on sobiv?» küsis ta lahkelt naeratades. «Jah, on küll,» vastasin rahuloleva tooniga.
Valetasin! Tempo oli ülikiire, tavaliselt ma isegi sörgin kaks korda aeglasemalt. Aga mis seal ikka – kõndimine on ju siiski kõndimine. Esimesed viis minutit olid täitsa rahuldavad – pidasin vastu. Mida minut edasi, seda enam hakkasin soovima, et vihma hakkaks sadama.
Saaks juba tagasi pöörata!
Kui käidud oli kümme minutit, lõi valu sääremarjadesse ja tuharalihasesse. Viieteist minuti järel hakkasin juba mõtlema treeningu katkestamisele. «K…t, ei saa ikka katkestada, siis ma ei saaks sellest ju lugu kirjutada. Kuidas ma ikka kirjutan sellest, kui nõrk ma olen? Pean vastu pidama!» sisendasin endale.
Vahepeal läks seisund juba paremaks, hakkasin tempoga vaikselt harjuma. Veerpalu rääkis juttu ja viitas üles mäeotsa. «Jaak ja teised jooksevad mäetippu, see on eriti järsk tõus. Kokku läbivad nad 19 km. Meie lähme laugemat teed pidi. Aga jõuame samuti mäetippu,» jutustas Veerpalu. «Mäetippu? Me lähme mäetippu, mitte ei keera tagasi?» mõtisklen vaikides.
Ja siis läkski ühtäkki väga raskeks. Üks tõus teise järel, üks järsem kui teine ja ikka ainult tõus-tõus-tõus. Tee peal nägin kogu aeg istepinke, mis ahvatlevalt kutsusid: «Tule puhka jalga!» Milleks üldse sportlaste teele istepingid?
Igatahes umbes 25 minuti järel oli ühe sellise pingi kutse nii tugev, et otsustasin treeningu katkestada. «Ma nüüd istun siia, sa mine käi edasi. Vastasel korral mina ilmselt elusalt alla ei jõuaks,» ütlesin Veerpalule hingeldades. Viimane vaid naeratas ja sõnas: «Ma lähen jooksen veel alla ja siis tulen jälle üles. Sa võid ju siis pisut vaiksemalt samuti üles minna.»
Jäin rahulolevalt nõusse ja sörkisin esimese mäe taha. Seal istusin ja tundsin, kui valusad kõik kohad on. Kui eemalt kuulsin, kuidas kahekordne olümpiavõitja läheneb, võtsin kerge sörgisammu üles. «Ma lähen käin siis üleval tipus ära,» sõnas Veerpalu ja tema näost ei peegeldunud grammigi väsimust.
Kohe kui Veerpalu kadunud oli, hakkas kergelt vihma tibutama. «Alles nüüd!» mõtlesin endamisi. Igaks juhuks otsustasin tasapisi juba alla minema hakata, muidu oleksin ilmselt Veerpalule jalgu jäänud. Kümmekonna minuti järel hakkaski eemalt kostma autorehvi libisemist maas ja seejärel oli näha ka Veerpalu ennast.
Jooksime koos vaikselt alla umbes kuus-seitse minutit. Veerpalust ei ilmnenud ikka veel ühtki väsimusele viitavat nähtu. Hoopis mina ise hakkasin jälle väsima, paremalt poolt hakkas pistma. Õnneks oli seekord minu päästeingliks Veerpalu ise. «Ma nüüd lähen kõnnin natuke jälle ülespoole,» sõnas ta ja hakkas tempokalt kõndides taas mäest üles liikuma. Mina aga rehmasin käega ja ütlesin, et seda ma küll enam ei tee.
Igatahes mäest alla jõudsin mina esimesena! Veerpalu naasis kümne minuti pärast ja pani seejärel kella kinni. «Tund ja viisteist minutit. Läbisin umbes üheksa kilomeetrit. Väga mõnus!» võttis ta kokku ja sõitis jõusaali, kus tegi veel tunniajase korraliku treeningu.
Veerpalu: eesmärk on ju teada
«No vaata Andut! Nii kui ta seda lund siin näeb, hakkab suu vett jooksma ja silmad lähevad punni. Ta nii kohutavalt naudib seda kõike,» rääkis suusakoondise hooldemees Urmas Välbe Ramsau igilumel. Ja tõepoolest – Veerpalu naudibki kõiki treeninguid. Nagu ta ütles, isegi selliseid, kus on tunne, et «kohe suren ära».
«Rasked treeningud peavad meeldima. Pärast on hea väsimus – viskad pikali ja puhkad. Mitte küll alati, aga enamjaolt siiski,» rääkis Veerpalu, kes rassib nii suusarajal kui ka teistel treeningutel enesele mitte mingisugust allahindlust tegemata.
Kogu augusti peale kogunes tal ühtekokku vaid kolm puhkepäeva. Kogu töö käib ühe eesmärgi – Oslo MMi 15 km eraldistardist klassikasõidu medali nimel.
«Eesmärk on teada, eks ma sellepärast seda kõike teengi,» sõnas kahekordne olümpiavõitja malbelt naeratades. Eesti suusakoondise peatreener Mati Alaver jäi Oslo MMi silmas pidades tagasihoidlikuks, öeldes vaid: «Me anname endale aru, et seda medalit on väga raske võita. Aga selle poole me püüdleme.»
Kuna kevadel käis 39-aastane Veerpalu parema põlve operatsioonil, alustas ta raskeid treeninguid teistest paar nädalat hiljem. Sisuliselt jäi üks kuu treeningpausi sisse. Hea uudis on aga see, et praegu saab ta enam-vähem kõike juba teha.
Jooksud on ta põlve tõttu siiski tempoka kõnniga asendanud. Lisaks on varasemast rohkem kasutusele võetud jalgrattatreeninguid. «Eks esimesel lumel ole näha, milline on mu seisund.
Kui jaksab sõita, siis tahaksin ikka hooaja esimesel MK-etapil klassikas startida. Isegi siis, kui hästi ei lähe,» rääkis Veerpalu ja võttis oma seisundi kokku: «Ega midagi hullu pole. Natuke on suvest tegemata, see tuleb nüüd järele teha.»