Vene tipptreener tuli Anti Saarepuule appi

Ramsau käänulistel teedel uueks hooajaks valmistuv Eesti sprindikoondise liige Anti Saarepuu saab näpunäiteid nimekalt venelaselt Nikolai Lopuhhovilt . Foto: Ann Hiiemaa

Viktoriiniküsimus: kes võitis Vancouveri olümpial sprindivõistluse? Õige vastus: venelane Nikita Krjukov. Kes oli tema esimene sprinditreener? Õige vastus: Nikolai Lopuhhov. Just tema on see mees, kes ka Eesti suusasprinter Anti Saarepuud abistab.

Kolmapäev, 8. september. Saarepuu teeb Ramsau käänulistel teedel koos Karel Tammjärve ja Algo Kärbiga rullsuuskadel kerge soojenduse. Selle käigus läbivad nad umbes kümme kilomeetrit.
Seejärel algab treening – ligi sajameetrisest järsust tõusust täiskiirusel üles. Ja nii üheksa korda järjest. Alguses üksinda, seejärel juba kaaslastega võidu. Saarepuu ees ja teised järel. Mäe tipus näitab Saarepuu pulsikell 164.

«Hästi, Anti! Pole sugugi paha!» ergutab Eesti suusakoondise peatreener Mati Alaver kõrvalt. Seejärel sõidavad Saarepuu & Co kümmekond kilomeetrit eemale ja teevad lauskmaal kiirendusi. Ikka nii, et Saarepuu ees ja teised järel.

Koostöö Gröniga lõppes
Osaliselt olid need harjutused just Lopuhhovi käest õpitud. Suvel veetis Saarepuu koos Vene treeneriga nädal aega Otepääl laagris. Praegu Venemaa laskesuusatajaid treeniv Lopuhhov jagas väärt õpetussõnu, sättis tehnikat ning ütles eestlasele, et kõik on võimalik. Tuleb vaid kõvasti tööd teha.

«Mõned treeningud olid küll nii rasked, et vere maitse oli suus! Samas tundsin, et need ei pane tagantjärele organismile nii kõva pauku,» rääkis 27-aastane Saarepuu ja lisas: «Nägin ära, et ega kerget teed tippu pole. Kõik tuleb ainult suure töö ja vaevaga.

Tegelikult olen seda alati teadnud.»
Eelkõige oli Saarepuu ja Lopuhhovi koostöö Alaveri teene. Pärast mullust hooaega oli selge, et Saarepuu ei saa oma toonase, rootslasest juhendaja Niklas Gröni juurde jääda. Viimane sai Soome koondise teiseks treeneriks ning seal ei vaadatud konkurentide juhendamisele just väga hea pilguga.

Saarepuu kaalus erinevaid variante, kuidas edasi minna, ja otsustas oma endise juhendaja Alaveri poole pöörduda. Üheskoos otsustati, et võetakse kasutusele 2004., 2005. ja 2006. aastal edu toonud treeningplaanid.

Omalt poolt täiendas neid ka Lopuhhov. «Ega tema treeningutes midagi väga erinevat polnudki. Ehk ainult see, et Vene koolkonna distsipliin on pisut karmim kui meil. Seda, mida treener ütleb, seda tehaksegi. Meil on oma peaga mõtlemist natuke rohkem,» meenutas Saarepuu, kes on tänavu tublisti treeningumahtu tõstnud.

Kui mullu harjutas ta juulis 72 tundi, siis seekord 90 tundi. Kunagi varem pole ta ühe kuu jooksul nii palju treeningtunde kogunud. Ometi ta ei kurda. Vanus on juba selline, kus tuleb inimvõimete piire kombata.

Ent kas Saarepuu ületreeningut ei karda? On tal ju varemgi selle nahka hooaegasid läinud… «Ma ei mõtle selle peale. Tunnetan enda seisundit üsna hästi. Seni olen kenasti vastu pidanud – ju ma olen siis paremini koormuseid taluma hakanud,» rääkis Libereci MMil seitsmenda koha saanud mees.
Eelkõige on mahtu kasvatatud sel eesmärgil, et paarissprindis paremini vastu pidada.

Varem pidas Saarepuu vastu küll esimese ja teise vahetuse, kuid kolmanda ajaks oli juba toss väljas. Lisaks loodab Saarepuu ka Eesti koondise teatenelikusse mahtuda. Vähemalt hooaja esimesel MK-etapil ei tohiks see tema jaoks ületamatu raskus olla. Eesti paneb Gällivare MK-etapil välja kaks teatenelikut. Seega antakse võimalus kaheksale mehele.

Aitavad üksteist
Ent Saarepuu unistab veelgi kõrgemalt – ta loodab mahtuda teatenelikusse ka Oslo MMil. Praegugi sõidab ta pea iga päev kõrvuti koos Jaak Mae ja Andrus Veerpaluga. Nendega koos teeb ta ka nii mõnegi kiirustreeningu.

«Kaua nad ikka veel teevad – neilt on hea õppida. Jaaguga leppisime kokku, et treenime terve suve koos. Mina aitan teda sprindi poole pealt ja tema mind distantsil. Koostöö klapib. Usun, et oleme mõlemad edasi läinud,» rääkis Saarepuu rahulolevalt.

Järgmist sprindihooaega silmas pidades Võrust pärit mees suuri sõnu ei tee. Ometi võib tema sõnadest välja lugeda kõige kõrgemad eesmärgid.

«27–28 on sprinterite jaoks kõige magusam aeg. Olen ise mõelnud, et ilma medalita oleks nadi lõpetada.

Kunagi peab see ju tulema. Aga loomulikult eeldaks see kõikide asjade kokkulangevust,» arutles Saarepuu ja lisas: «Konkurents on sprindis ülimalt tihe. Seetõttu ongi kurb reaalsus see, et eestlaste medalikoht pole väga tõenäoline. Aga me kõik töötame selle nimel. Ega keegi ei treeni selleks, et võistlustele kuuendat või seitsmendat kohta võitma minna. Üks mis kindel – enne Sotšit ma ei lõpeta.»