Kein Einaste – ehitajast koondise esisprinteriks

196 sentimeetri pikkust Kein Einastet kutsutakse suusakoondises hiiglaseks. Foto: Raigo Pajula

Rahvasuu räägib, et Eesti suusakoondise praegune edukaim sprinter Kein Einaste korjati koondisesse piltlikult öeldes ehituse pealt. Ja ega rahvasuu väga paljuga mööda pane.

Kolm ja pool aastat tagasi naasis Einaste sõjaväest. Kuigi taskus oli Tartu Ülikooli treeneripaberid, polnud erialast tööd kusagilt võtta. Einaste võttis ühendust vana sõbraga ja pääses tolle firmasse tööle. «Tegelikult polnud ma just kõige kvaliteetsem tööjõud. Rohkem nagu abitööline. Aga sõjaväest tulles oli rahakott tühi. Lõunani töötasin ehitusel ja õhtud olid vabad, et trenni teha,» meenutas 25-aastane Einaste.

Erinevatel ehitusobjektidel rassides mõistis ta kiiresti, et see töö pole päris tema jaoks. Eelkõige seetõttu, et spordis jäi lagi saavutamata.

Mitte mingisugust aukartust tundmata helistas Einaste sprindikoondise norralasest peatreenerile Björn Kristiansenile ja küsis otse – kas ma võiksin teie treeningugrupiga ühineda?

Veerpaluga sama treener

Kuigi norralane polnud mehest kunagi varem kuulnudki, vastas ta kiirelt jaatavalt. Nii pääseski Einaste ühte treeningurühma vana hea sõbra Peeter Kümmeliga, kellega ülikooli ajal korteritki jagatud sai.
«Algul oli koondislastega koos pisut hirmutav treenida. Tundsin, justkui ei kuuluks ma päris nende sekka. Nüüd olen aga täitsa omaks võetud,» rääkis Einaste, kes suusatamise juurde jõudis 11-aastaselt.

Tema esimene treener oli Johannes Toim. Seesama mees, kes kahekordset olümpiavõitjat Andrus Veerpalugi juhendas. Mõlemad on pärit samast kandist – Jõulumäelt.

Nii toona kui ka aastaid hiljem julgevad asjatundjad neid kaht meest kõrvutada. Sarnaseid joone pidavat olema rohkem kui küll.

Suurimaks olevat tagasihoidlikkus, madala profiili hoidmine. «Nii Andrus kui ka Kein on väga tasakaalukad. Mitte kunagi pole ma kuulnud Keini kedagi kritiseerimas. Ei treenerit, hooldemehi ega tiimikaaslasi. Ta ei lange kunagi äärmustesse. Enne võistlust ei hoople kunagi – vaat nüüd ma lähen ja panen, vorm on lihtsalt niivõrd hea! Samamoodi nagu Andruski,» võrdles Eesti suusakoondise peatreener Mati Alaver kaht meest.

Tõsi, välimuselt ja kehatüübilt mehed väga sarnased pole. Einaste on 197 sentimeetrit pikk, Veerpalu 182. Einaste kaalub 94, Veerpalu aga vaid 73 kilo. Suusakoondises kutsutakse Einastet «hiiglaseks», Veerpalut aga lihtsalt A.Vks.

Einaste ise tunnistas, et uuris nooremana tihtipeale treenerilt, mis tulemusi Veerpalu samas vanuses tegi. Just Veerpalu ja Mae olid tema suurimateks iidoliteks. Ja on praegugi. «Laagris olles näed iga päev, kui palju on vaja tööd teha, et tippu jõuda. Imetlen neid mõlemaid siiamaani,» lisas Einaste.

Seetõttu polnudki mingi ime, et pärast põhikooli otsustas suusakoondise vägilane Otepää spordikooli minna. Eesmärk oli saada tippsuusatajaks. Kuigi Jaanus Teppani juhendamisel sai korralikult treenitud, suurt läbimurret ei tulnud. Ta kuulus küll noortekoondisesse, kuid poodiumi kõrgeimatele astmetele ei pääsenud kunagi. Eesti-sisestel võistlustel jäi parimaks kolmas koht, juunioride MMil oli ta 30 km ühisstardist klassikasõidus 44.

Töötas treenerina

Lõpetanud 18-aastasena spordigümnaasiumi astus Einaste Tartu Ülikooli. Kuna eesmärk oli kolme aastaga saada kõrgharidus kätte, jäi sporditegemine pisut soiku. «Soikujäämise» all pidas Einaste silmas seda, et treenitud sai vaid kord päevas.

Aga enamjaolt ikka omapäi. Ühtki kindlat treenerit Einastel polnud.

Vahetult pärast ülikooli lõpetamist hakkas Einaste Jõulumäe kandis treeneriks. Juhendas 14-aastasi poisse ja tundis ametist rõõmu. Seejärel tuligi sõjavägi ja pärast seda kõne Kristiansenile.

2008. aasta jaanuaris sai Einaste Skandinaavia karikavõistlustel 2. koha. Kõrvaltvaatajad imestasid – süsteemiväline mees ja paneb kõikidele koondislastele nagu muuseas ära. Ent tegelikult oli Einaste selleks ajaks juba pool aastat koos koondislastega treeninud. «Tänu Mati Alaverile. Tema kutsus mind ka Ramsau laagrisse kaasa. Võlgnen selle eest talle suure tänu,» nentis Einaste, kes tuli tagasi vaid selleks, et teada saada, kus on tema lagi.

Ja see lagi on? «Usun, et alati saab paremini. Mina lihtsalt proovin nii kiiresti suusatada kui suudan,» nentis ta.

Eesmärgid on muidugi kõrged. Alaver on juba aastaid rõhutanud – olgu Einastele sobiv rada ja ta on poodiumil. Eelkõige selline, kus saaks võimalikult palju kasutada paaristõuget. See on Einaste leib. Selle poolest kuuluvat ta maailma absoluutsesse tippu.

Kein Einaste
• Sünd: 22.02.1985
• Pikkus: 196 cm
• Kaal: 94 kg
• Treener: Björn Kristiansen
• Saavutused: Vancouveri olümpia klassikasprindis 59. (kukkus), Otepää MK-etapi 7., Kuusamo MK-etapi 13. koht, juunioride MMi 44. (30 km ühisstardist klassikat).

Pahapill oli treeningukaaslane

Tegelikult võiks Kein Einaste praegu hoopis kergejõustiklane olla. Noorena käis ta Häädemeestel kergejõustikutrennis, kus tema kaaslasteks oli teiste seas ka seitsmevõistluse Euroopa meister Mikk Pahapill.  Treeneriks oli Pahapilli isa Enri Pahapill.

Ent selle ala jättis vägilasekasvu Einaste katki, sest… «Ma olin liiga aeglane.» Ja praegu on ta siiski sprinter, suusasprinter. Tegelikult olevat Einastel eeldused ka hea pallimängija või sõudja olla. Eesti suusakoondise peatreeneri Mati Alaveri sõnul võtaks Matti Killing Einaste kohe sõudekoondisesse. Mehe õlgade laius ja käte pikkus vormiksid temast ideaalse koondislase. Einaste õde ongi sõudja, Tartu Ülikoolis ITd õppiv vend aga mängib oma lõbuks korvpalli.

«Meil on perekonnas kõik pikad. Isa on 192 sentimeetrit ja mängis noorena samuti korvpalli. Ka mulle endale meeldivad pallimängud väga,» nentis Einaste, kes kuni eelmise hooajani esindas jalgpalli meistrivõistluste kolmandas liigas Otepää klubi. (PM)