Käib Tour de Ski meeste 20 km ühisstardist klassikasõit. Jaak Mae tuleb parempoolsest äärest, vaatab ettepoole ja näeb punases Norra koondise riietuses naisterahvast rajal ees seismas. «Halloo! Mida sa teed?» hüüatab Mae vihaselt.
Suusatajate jootmisalas lähevad ka rusikad käiku
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lühikest kasvu naisterahvas märkab eestlast ja hüppab ehmunult kõrvale. Mael jääb küll üks paaristõuge vahele, kuid ta tänab siiski õnne, et pääses kõige hullemast – valusast kokkupõrkest. Tõsi, palju sellest puudu ei jäänud.
Seesugused olukorrad on Mae sõnul vähemalt ühisstardist sõitude puhul üsna tavapärased. Nagu ta ütles, jääb peaaegu igal võistlusel mõne teise riigi jootja kellelegi ette. Tihtipeale on tagajärjeks olnud suusakeppide purunemised, kukkumised ja komistamised. Pole mingi saladus, et nii mõnelgi korral on siis ka rusikad käiku lastud.
Ja seda kõike vaatamata sellele, et juba 2008. aasta hooaja eel võttis FIS (Rahvusvaheline Suusaliit) vastu olulise reeglimuudatuse: enam ei tohi ükski jootja sportlasega kaasa joosta. Jook tuleb ulatada paigal seistes. Eelkõige võeti reegel vastu selleks, et lõpetada jootmisalades valitsev kaos.
Enne Vancouveri olümpiat olid korraldajad veelgi rangemad – kõikidele alaliitudele teatati, et jootjad peavad joogi andmise hetkel kahe jalaga maa peal seisma. Kas keegi seda ka kontrollis ja kas ühel jalal seisnud jootjaid karistati – ei ole teada. Küll aga pidas FISi murdmaakomitee liige Tiit Pekk seda äärmiselt ebatõenäoliseks.
«Kas iga jootja selja taga on kontroller? Kindlasti mitte! Jootmisalades on kaamerad ja hiljem kontrollitakse, kas keegi on reeglite vastu eksinud või mitte,» selgitas Pekk.
Eksijaid ning sportlaste segajaid karistatakse rahatrahviga. Eesti suusakoondise peatreeneri Mati Alaveri sõnul võivad summad ulatuda sajast kuni viiesaja frangini. Ehk siis maksimumkaristus on ligi nelisada eurot. Jootjate eksimuste korral sportlasi aga ei karistata. Ühtki atleeti seetõttu ei diskvalifitseerita.
Alaver tõdes, et ka eestlastele on trahve tehtud eksimuste tõttu jootmisalades. Tänavu pole sellega aga probleeme olnud. Paljuski on sellele kaasa aidanud ka tõsiasi, et 2010. aasta hooajast on kõikidele koondise liikmetele jagatud nimelised numbrid. «Iga number on nimeline ja trahvi saab konkreetne isik.Varem teatati, et alaliidu esindaja on eksinud. Uus reegel distsiplineerib, sest igaüks peab ise oma rahakotti tühjendama,» selgitas Alaver.
Vähemalt Mae sõnul pole pärast reeglimuudatusi olukord rajal eriti paremaks läinud. Ikka veel leidub neid taustajõude, kes sportlaste teed takistavad. Eelkõige olevat see aga tingitud vähestest jootmispunktidest.
«MK-sarjas on rajal neid kohti, kus sportlast joota sobib, väga vähe. Nii mõnigi kord on vaid üks jootmispunkt ning ühisstardi korral on jootmisalas koos 40–60 hooldemeest. Eks igaüks võib ise mõelda, mis seal siis toimub,» rääkis Mae ja lisas: «Juhtub sedagi, et hooldemehe (jootja) ettesirutatud käest on jootmiseks valmis pudel võõra sportlase poolt ära võetud. Taustajõud on seetõttu märksa hoolsamaks muutunud ja enam kätt pikalt ette ei pane.»
Mitmetel tiitlivõistlustel Eesti koondislaste jootjaks olnud Kristina Šmiguni endine hooldemees Assar Jõepera tõdes, et võistlustel on jootmisalades enne sportlaste saabumist alati suur kaos.
«Jootmisala näeb enne sportlaste saabumist välja nagu sipelgapesa – igaüks proovib endale sportlase jootmiseks maksimaalselt hea koha võidelda. Kõikidele neid kahjuks ei jagu ja see, et iga kord peagrupis keegi ilma joogita jääb, on kahjuks paratamatu,» nentis Jõepera ja lisas huvitava ettepaneku: «Kindla jootmise mõttes võiks kaasata mõnda vabatahtlikku Eesti suusafänni, kellel pikkust rohkem kui 210 cm, siis ei oleks kartust, et meie sportlased pika distantsi ajal janusse jäävad. Tänu pikkusele ulataks ta sportlasele joogi üle teiste peade!»