Oliver Lomp: kus on Eesti meistri eestlastest fännid?

Ma polnud varem Ida-Virumaa suurlinna kuulsal Kreenholmi staadionil jalgpalli vaatamas käinud, kuid sel nädalavahetusel sain lõpuks Narvas käe valgeks. Põhjus selleks kõigile teada – kes ei tahaks oma silmaga näha, kuidas selgub Eesti jalgpallimeister.

Hoolimata külmast ilmast oli staadionile kogunenud hulgaliselt pealtvaatajaid. Tõuke selleks andis ilmselt Narva Transi presidendi Nikolai Burdakovi tehtud kingitus – sissepääsu eest ei pidanud kukrut kergendama.

Kuigi on teada, et Ida-Virumaa on venelaste kants Eestis, teeb nukraks, et tegelased tribüünidel ei saanud aru elementaar­setest küsimustest à la kas see koht on vaba? Teiseks oli tegemist siiski Eesti jalgpalli meistrivõistluste vooruga, kuid eestikeelseid väljendeid tribüünidelt ei kõlanud, väljakumängijad hõikasid üksteisele samuti enamasti mõnes muus keeles.

Marek Lemsalu, Tarmo Kink, Sander Puri ja veel mitmed mehed Levadia rivistuses on ju puhtad eesti mehed, kuid kas tõesti ei leidu neil kaasmaalaste seas fänne. «Vperjot, Levadia!» oli kümmekonna kaasasõitnud pöidlahoidja põhiline hüüe.

Levadia tuli Eesti meistriks juba kolmandat aastat järjest, jah EESTI meistriks. Vaieldamatult siinse parima klubina võiks neil ju olla kas või mõned kohalikku päritolu fännid. Miks aga nii ei ole? Kas klubi turunduspoliitika on suunatud vaid muulastele või ei julge eestikeelne vaatajaskond põlist venelaste klubi lemmikuks võtta?

Ometi pole Levadia enam ammu venelaste klubi. Igal juhul on Levadia rohkem eestlaste klubi, kui on näiteks kohalike lemmik välisliiga Inglismaa tipud inglaste klubid. Viimases liigamängus alustas nelja saareriigi suurklubi algkoosseisudes enim inglasi Manchester Unitedi omas – Wayne Rooney, Michael Carrick, Gary Neville ja kapten Rio Ferdinand, keda ei saa nahavärvi pärast ka just päris Tudori-aegseks meheks lugeda.

Eesti tiitli toonud mängus oli Levadia algkoosseisus aga Martin Kaalma, Marek Lemsalu, Eino Puri, Sander Puri, Tarmo Kink ja kauaaegne Eesti publiku lemmik Indrek Zelinski.

Igal juhul lisaks osa eestikeelsete fännide toetus Levadiale kohalikule suurele vastasseisule Flora-Levadia veelgi enam mõõtmeid ja võib-olla hakkaks tasapisi lahenema ka siinse vuti suurim probleem, publikuvaesus. Pallurid ei peaks enam nahkkera tühjade tribüünide ees veeretama. Aga see on ainult oletus.

Vähemalt väike lootusekiir jäi püsima – kui levadialased lõpuvile kõlades meistrisärgid said, vahetus külmetavate fännide «Vperjot, Levadia!» hüüdega «Levadia – Eesti meister!».