Poolteist aastat Tartus – mõndagi jäi pooleli...

Üllar Kerdel olid Rocki peatreeneriks asudes suured plaanid, paraku ei tekkinud võimalust neid teostada. Foto: Toomas Huik

Kaks kuud tagasi tegi Tartu Rocki korvpallimeeskonna juhtkond Eesti mõistes ebahariliku käigu – peatreener Üllar Kerde vabastati ametist.

Võimalik, et küsimus polnud ainult meeste mängus, vaid nägemuse erinevuses.

Möödunud hooaja eel Ro­cki peatreeneripingile istunud Kerde ei soovinud piirduda pelgalt korvpallimeeskonna juhendamisega, vaid nägi vaimusilmas võimalust luua ülikooli spordiklubi juurde toimiv korvpallisüsteem.

Töö jäi pooleli ning nüüd on Kerde tagasi koduses Tallinnas, sõidab omal algatusel mööda Eesti korvpalli ääremaid ning otsib võimalusi lemmikala arendamiseks. Hiljuti viibis ta kolm päeva Võrus, märtsis läheb Kerde Pärnusse, et aidata kaasa sealse korvpalli arengule.

«Tegelikult ongi see ju koondise peatreeneri otsene ülesanne – sõita ringi ja vaadata, mis kohtadel toimub,» rääkis vähemalt suve lõpuni riigi esindusmeeskonna tüüri juures olev mees. 

Üllar Kerde, tundub, et tegevusetuse all sa ei kannata.

Kindlasti mitte, aga leiba tahaks ikka teenida. Samas olen 1996. aastast pidevalt mõne meeskonnaga seotud – praegu distantsilt vaadates on elu palju rahulikum, adrenaliin puudub.

Rockist lahkumisest on möödas kaks kuud. Kui sa seal veedetud ajale mõtled, siis mis tunded sind praegu valdavad?

Tuleb tunnistada, et mängureeglid jäid meil kokku leppimata. Hästi toimiv klubi vajab kõikidel tasanditel konstruktiivselt töötavat tiimi. Olin väga rahul mänedžer Meelis Pastaku ja füsioterapeut Peeter Nigoliga, kes tegid oma tööd väga professionaalselt.

Ka treenerid moodustasid hästi toimiva meeskonna. Ideaalis näeksin, et klubi juhatuses on sellised inimesed, kes jagavad ka meeskondliku spordiala juhtimisest, mis erineb täiesti individuaalaladest. Juhatus ei saa ainult raha jagada – vajadusel peavad nad ka sekkuma. Paraku oli sellest puudus.

Püüdsid Tartus valitsevat mentaliteeti murda.

Esimesel aastal oli meil tihti juhatuse koosolekuid, kus kõne all klubi püramiidi ehitamine. Minust mitte olenevatel asjaoludel tegudeni ei jõutud, kuigi teadmised ja oskused olid olemas.

Jääb mulje, et süsteemi loomise asemel oli juhtkonnale tähtsam meistritiitel.

See on eesmärgi seadmise küsimus. Normaalseks eksisteerimiseks on vaja kindlat süsteemi, mis toodaks mängijaid. Kõik Lõuna-Eesti klubid peaksid töötama Rocki heaks ja Põhja-Eesti Kalevi heaks. Meil on praegu kaks Euroopa tasemel arvestatavat klubi ja eelkõige tuleb nende vajadusteks mängijaid kasvatada. Sama näide on ka Leedus Žalgiris ja Rytas.

Mis puudutab meistritiitli võitmist, siis eesmärgiks omaette on seda vähe.

Õnnestus sul üldse Tartus oma ideesid realiseerida?

Mõningal määral ikka. Kokku lepitud sai Ülenurme keskuse asjus ja koostöö Rock II-ga oli ka hea. Selle aja jooksul osalesid Rocki mängijad vähemalt kaheksal avalikul noortespordi või spordirajatise avamise üritusel, propageerimaks Tartu korvpalli. Tartus on kokku viis tegutsevat korvpalliklubi ja mina näen tulevikus head võimalust nende klubide omavahelise koostöö arendamises. Suuremad muutused jäid kahjuks ajafaktori taha.

Eurosarja nelja tugevama finaalturniir Küprosel oligi paljuski murranguline hetk. Seoses haigestumisega sõitsid sinna meeskonnast hiljem. Kas minek oli viga?

See on suhtlemise küsimus, ma ise ei ole allaandja tüüp. Kui on midagi kokku lepitud siis võimalust mööda püüan seda ka teha. Oma tervisesse tuleb loomulikult säästlikult suhtuda, aga tol hetkel tundus meeskonnaga liitumine ainuõige tegu.

Tegid ettepanekuid meeskonna mõjutamiseks. Kas sul oli üldse selleks võimalusi?

See on hell teema. Professionaalsed mängijad peavad tegema oma tööd ühtviisi hästi ka siis, kui ei ole hea päev. Lihtsalt loobumine või mängude valimine ei saa tulla kõne allagi. Kui korra annad alla ja ei viitsi, oled langenud paar astet allapoole.

Kõige eest vastutab peatreener, eeldusel, et tema pädevuses on vahendid mängijate tulemuste mõjutamiseks. Nii toimib see suurklubides. Kui on vastutus, peavad olema ka õigused.

Ilma õigusteta ei saa ju meeskonda juhendada.

Keeruline jah.

Järelikult vastab tõele levinud arusaam, et Rocki mängijad on Tartus kuningad.

Inimesed käituvad reeglite järgi. Mida vähem on reegleid, seda suurem on võimaluste valik. Siin astuvad mängu indiviidide isiklikud eetilised tõekspidamised, distsipliin.

Tartu on väike linn, kus kõik tunnevad kõiki. Juhtub, et kedagi kuskil nähti, ja linnalegend ongi valmis.

Tegelikult on praegused Rocki mängijad tavalised noored mehed, koos oma kõigi külgedega. Tartu kuningaid pole Eestis veel nähtud.

Palju probleeme tekkis ühes päevalehes ilmunud sinu intervjuust, kus rääkisid Rocki mängijate kunagistest alkoholiprobleemidest.

Teema on minu jaoks ammendunud. Küll aga üllatas ebameeldivalt Õhtuleht oma esikülje nupuga vana aasta sees, mis ei haakunud intervjuu sisuga lehe siseküljel. Tundub, et see oli ettekavatsetud pahatahtlik temp…

Järelikult polnud probleeme?

Minu kui peatreeneri kohus oli hoida meeskonda koos.

Kõrvalt vaadates tundus, et Ro­cki juhtkond ei käitunud selles küsimuses adekvaatselt. Kuluaarides räägiti, et vaid paar tundi enne kohtumist Bolognaga said korraliku peapesu.

Meeleldi ei peatuks sellel teemal, aga eks see jääb rääkija südametunnistusele. Eeldasin loomulikult suuremat juhatusepoolset tuge ja lubaduste täitmist.

Viimasel ajal aga enam juhatuse koosolekuid ei toimunud. Riho Illakut polnud ja temata ei hakatud midagi otsustama.

Rockist lahkumine tähendas mõningas mõttes lauaga vastu pead saamist. Valitseb suur oht, et 20. augusti õhtul, kui Eesti koondis peab oma viimase EM-valikturniiri mängu, saad uuesti lauaga vastu pead. Oled selleks valmis?

Treener on häälestatud alati positiivse tulemuse saavutamisele. Olen juba kaks kuud saanud tegeleda rahvuskoondise ettevalmistuse küsimustega, kaasates selleks vajalikke taustajõude.