Eesti korvpallinaiskonnaga Euroopa meistrivõistluste valikturniiril liitunud Marju Sõber veedab üksteist kuud aastast USAs Louisvillei ülikoolis ning ühe kuu kodumaal.
Marju Sõber talletab isa jagatud nõuandeid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Praegu on Marju Sõbral käsil kodusoleku kuu, kui ta saab igal vajalikul momendil pöörduda isa poole, kelle elutargad nõuanded ja korvpallialased juhised on tal aidanud tõusta ookeani taga USA konverentsi võitnud Louisvillei naiskonna üheks võtmemängijaks.
EMi valikturniiri järel jätkas Marju isa Andres Sõbra käe all treeninguid. Ameerikasse naastes tahab neiu olla triksis-traksis.
«Varasemad head etteasted ei tähenda midagi,» ütles Marju Sõber. «Alati pead tõestama, et väärid kohta platsil. Treeningutel jälgivad igat su liigutust kolm silmapaari. Mängijatele tehakse hooajal mitmeid teste.»
Enesetõestamise kadalipp
1997. aastal Miami ülikoolis tudengielu alustanud Marju Sõber lootis nelja aastaga saada hea hariduse ja korvpallikoolituse. Ometi ei sujunud kõik ootuspäraselt ja ta siirdus pärast esimest aastat Louisvillei.
«Võistkonnakaaslased ei suhtunud välismaalt tulnud mängijatesse hästi,» rääkis eestlanna. «Treeneril oli nõrk närvikava ja ta lahkus. Lõpuks jäi võistkonnast järele vaid intriigidepesa,» selgitas ta kooli vahetamise tagamaad.
Üliõpilaskorvpalli reeglite tõttu tuli tal ülikooli vahetuse järel üks võistlushooaeg vahele jätta. Ta treenis visalt ega heitnud meelt. Kui kurbus ligi kippus, helistas kodustele - isa julgustas visalt edasi pürgima ja säilitama positiivset meelt.
«Püüan alati halvas asjas leida midagi head,» tõdes Marju Sõber. «Küllap eestlaslik jonn ja võitlusvaim on aidanud mind nii kaugele, nagu praegu olen.»
Mullu suvel ladus piiga koos isa juhendatavate A. Le Coqi palluritega kehalist vundamenti. Ta püüdis silma paista kõva tööga kaitses, kuni naiskonna peatreener Martin Clapp tema visadust märkas.
«Hooaja alguses võitlesin võistkonnakaaslasest toanaabriga esiviisiku koha pärast,» rääkis tudengineiu. «Kui sain platsil olla rohkem kui viis viimast minutit ja sagedamini visata, tõusis ka kindlus. Näinud, et andsin endast maksimumi, usaldas treener mind üha rohkem.»
15-aastasena USAsse õppima
Hooaeg kujunes Marju Sõbral elu parimaks. Ta kerkis võistkonna suurimaks korvikütiks, visates mitmes mängus kolmkümmend punkti.
«Treener tegi minu jaoks isegi mõned kombinatsioonid,» lausus Sõber varjamatu uhkusega. «Tuleval aastal tahan kohe kuuluda esiviisikusse.»
Marju Sõber oli Soome noorkorvpallurite seas hinnatud, kui ta sai 15-aastasena pakkumise minna õppima Ameerikasse. «Kui oled avatud, suhtuvad inimesed sinusse soojalt ja ühiskond võtab sind omaks,» rääkis ta kiirest kohanemisest.
Meediat tudeerides kasutas Marju Sõber agaralt võimalusi võtta lisatunde reaalainetes, milles ta end kindlalt ei tunne. Tema lemmikuiks on aga vestlus- ja suhtlemistunnid.
«Kui ma sportlasekarjääri ei jätka, on mul erialane haridus, millega leiba teenida,» lausus ta.
Sportlasstipendiumist elatuv üliõpilane annab lisaraha teenimiseks lastele korvpallikursuseid. Vabal ajal püüab aga spordist kaugeneda. Lihtne see pole, sest sõber Dave Ragone mängib ülikooli ameerika jalgpalli meeskonnas.
Sõpradelt hellitusnime Ruu saanud piiga on olnud kimpus vastase platsil mängides, kui teravmeelitsevad fännid on võistlussärgi seljalt lugenud SOBER (inglise keeles - kaine) ja hüüdnud õrritavalt.
«Algul ajasid nad mind närvi, nüüd enam mitte,» osutas ta inglise keeles puuduva «õ» tähe miinusele.
Järgmisel aastal peab Marju Sõber otsustama, mida võtta ette pärast ülikooli. «Lähen kohalikku telekompaniisse praktikale. Näis, kuidas seal läheb ja mis saab korvpallihooajast. Kaalun profikorvpalluri karjääri kas naiste NBAs või Euroopas,» ütles ta.
Maili Kasemets
sport@postimees.ee