25-aastane sarmikas kaugus- ja kolmikhüppaja Sirkka-Liisa Kivine meenutab paljuski muinasjutukangelannat, kes liigub tagasilöökide kiuste hiilgava tuleviku suunas.
Sirkka-Liisa Kivine areneb nagu muinasjutukangelane
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Kivine möödunud suvel võistlusareenile läks, ei osanud ta arvata, et eelseisev hooaeg kujuneb murranguliseks. Ettevalmistus oli kulgenud üle kivide-kändude, novembrist kuni veebruarini tegi ta vaid 33 treeningut. Mis veelgi hullem, peas olid tiirutanud loobumismõtted.
Ometi lisas känguruliku hüppekerguse leidnud Kivine oma kolme aasta vanusele kolmikhüpperekordile 12.77 kahe kuuga peaaegu meetri. Euroopa meistrivõistluste normist 13.70 jäi tartlannal puudu üks sentimeeter. Kaugushüppes viis ta isikliku tippmargi tulemuseni 6.28.
Tippsportlase eeldused
Kivise treener ja elukaaslane Ivo Kala ei näe arenguhüppes midagi ebaloomulikku. «Liisa tervis on üle pika aja korras,» ütles ta. «Ma pole tema potentsiaalis kunagi kahelnud. Paraku on Liisa sageli vaevelnud vigastuste küüsis, vahepeal oli nagu vastu seina jooksmine.»
Kivine meenutas, et harjutamist on seganud erinevad selja-, pöia- ja põlvevigastused. 2000. aastal oli tema treeningumaht senise karjääri suurim, ent järjekordne trauma rikkus sisuliselt kogu võistlussuve.
Läinud talvel suutis just Kala tagasitõmbumisele mõelnud Kivise spordilainele häälestada. «Ivo on ainsana kogu aeg minusse uskunud ja innustanud jätkama. Eks ma ole mõnikord trennis tujutsenud ka. Mõne teise treeneriga ei julgeks nii käituda,» sedastas Kivine.
Ülikoolis alustas nullist
«Minu jaoks oli ilmselge, et loodus on andnud Liisale tipus läbi löömiseks mitu vajalikku omadust,» arutles Kala. «Ta suudab end võistlustel hästi kokku võtta, treeningutel ei jõua ta nendele tulemustele ligilähedale. Pealegi on Liisa pärinud loodusliku pöia.»
Kivine on hüppajate suguvõsast, tänavu ületas ta kolmikhüppes vanaisa rekordi. «Nüüd tuleb sihikule võtta isa tippmark. Kui ma spordiga tegelema hakkasin, ei tekkinud ala valikul küsimust.» Sirkka-Liisa onu Paavo Kivine on kaugushüppes Eesti eksrekordimees.
Kergejõustikutreeninguid alustas Türi külje alt Säreverest pärit Kivine isa juhendamisel viiendas klassis. «Aga see oli rohkem mäng, sport muutus tähtsaks alles siis, kui läksin ülikooli õppima. Suurte koormustega hakkasin harjutama tänapäeva mõistes päris hilja,» ütles ta.
Pärast keskkooli lõpetamist tegutses Kivine Türil treenerina, 1996. aastal käis Soomes rahvaülikoolis. «Soome-perioodi pean väärtuslikuks kogemuseks, olin esimest korda elus kodunt eemal ja kogesin, et saan iseseisvalt hakkama. Sporti ma siis ei teinud,» tunnistas ta.
1997. aastal pääses Kivine Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonda ja hakkas taas harjutama. «Alustasin nullist, see polnud kerge,» meenutas ta. «Kui nägin, et tulemused paranevad, tekkis soov end proovile panna,» tõdes enne kõrgkooli 11.60 kolmikut hüpanu.
1998. aasta kevadel tutvus Kivine toona tõsiselt kümnevõistluseks valmistunud Kalaga. «Oleme paljuski sarnased, armastame lugeda, majanduslikud väärtused pole meile eriti olulised,» ütles Kivine. Kala lisas: «Liisa on meeleldi kodus ja tegeleb käsitööga. Mina käin rohkem väljas.»
Treener ideedele avatud
Sportlikku eluviisi järgiv Kala on hüpanud kolmikut 15.03 ja kaugust 7.37 ning heitnud ketast 57.27. Samas keskendub 20. novembril 30-aastaseks saav mees edaspidi treeneritööle. «Olen 24 tundi ööpäevas Liisa käsutuses,» lausus ta.
Pärast Kivise jõulist lähenemist tippklassi piirile - 13.69 annab maailma edetabelis 78. koha - tunnetab Kala juhendajana senisest suuremat vastutust. «Püüan olla ideedele avatud, sest treeneritöö on looming, kus stampmõtlemisele kohta pole.»
Kala ja Kivine tutvuvad erialase kirjandusega ja analüüsivad hüppeid video abil. «Mõnes mõttes tundub maailmameistrivõistluste normi 14.00 täitmine imelihtne, kuid mõistame, et teele võib tulla takistusi. Peamine, et tervis vastu peaks,» mõtiskles Kala.
Kivise sõnul ei ole treeningukoormused väga palju tõusnud, mõistlikum on liikuda tasa ja targu. «Põhiline, et suudan rasket tööd nautida. Muidugi läheb vahel süda lõikude jooksmisest pahaks, aga see käib asja juurde,» kinnitas ta leplikult.
Erinevalt paljudest sportlastest ei kurda Kivine, et peab nappide säästude najal tippu pürgima. «Eelmise hooaja eel mul eesmärki polnud. Mõtlesin: tore, kui pääsen Euroopa karikavõistlustele. Nüüd üritan jõuda maailmameistrivõistlustele ja treenida vähemalt Ateena olümpiani.»