Jaak Mae otsib uusi ärritajaid, ikka maksimumi nimel

Jaak Mae Foto: Toomas Huik

Lõppenud hooajal soovitud tulemustest kaugele jäänud Jaak Mae, maailma vanemaid tippsuusatajaid, on saanud abikaasalt ja lastelt moraalse toetuse, et veel ühe hooaja medalivõitu üritada. Ta usub, et tal on šanssi.

 
Peatreener Mati Alaver ütles, et välismaalt palgatava uue treeneri abiga võite tõmmata miljonidollarilise jackpot’i. Mida ta silmas võis pidada?

Ma ei ole jõudnud Matiga veel pikka istumist teha, hooaja lõpust on napilt nädal möödas. Nii et mul väga infot ei ole, mis ta selle all silmas pidas.
Aga igast uuest asjast on võimalik midagi võtta. Kui mõni pisiasigi ära muuta, võib see hea tulemuse anda.

Alaver rääkis juba üle-eelmise hooaja eel, et Maele on vaja leida treeningul uusi ärritajaid, mille arvel edasi minna. Milles näete veel oma reservi?

Kindlasti on vaja uusi ärritajaid. Mäletan aegu, kui suvistel rullitreeningutel Tehvandi ringil pidasin tugevaks 5 km paaristööd. Siis sai see viidud 10 km peale, seejärel 15 km peale ja nüüd olen sõitnud juba üle 20 km paaristõugetega – pool trenni. Aga organismi reaktsioonid ei ole enam päris sellised nagu esimestel kordadel. Organism harjub ära.

Olen oma aeglaseid lihaseid üritanud sprinteritega natukene järele aidata. Kui nendega on läinud trennis võidu peale sõiduks, siis see on pärast paar päeva lihastes selgelt tunda. Selleks et muutusi esile kutsuda, ongi vaja uusi ärritajaid. Kui oled paarkümmend aastat ühte asja teinud, on arengut raske loota, aga taset saab hoida.
Aga kunagi ei tea – võib-olla on kusagil ka reservi. Tuleb otsida. Matil on ideid ja mõtteid alati palju.

Sel hooajal oli korduvalt juttu, et olümpial ei ole teile sobivat distantsi. Miks on Eesti suusatajate edulootused seotud üksnes ühe alaga, eraldistardist 15 km klassikasõiduga?

Eks me teeme oma valikud. 15 kilomeetrile keskendumine on pragmaatiline otsus mängida välja need distantsid, kus on reaalne võimalus head tulemust teha. Parema meelega olen ühe korra kolmas kui kogu aeg 20.–30. koha kandis. Keskpärased tulemused ei paku endale midagi.

Palju oleneb ka sellest, kust otsast asja vaatad. Meie oleme klassikas head, keskeurooplased on uisus head. Praegu on tulemas peale uus põlvkond. Dario Cologna ja Petter Northug on head nii sprindis kui distantsil. Kui mina alustasin, olid suusatamises teised alused ja kriteeriumid. Vahepealse ajaga on isegi tehniline pool palju muutunud. Vaatasin hiljuti 1994. aasta videot, kus tollane klassikatehnika ajab ennastki naerma.

Mis on suusatamises 10–15 aastaga kõige rohkem muutunud?

Kiirused on oluliselt suuremaks läinud. Lillehammeri olümpial sõideti 10 km 25–26 minutiga, nüüd sõidetakse 22–23 minutiga. Kui 15 km vabatehnikas sõideti varem alla 40 minuti, peeti seda kiireks. Nüüd on 35–36 minutiga tavasõit, kiired sõidud on 32–33 minutiga.

Kes tahab näha, kuidas suusatamine muutub, vaadaku, kuhu arenevad sprindi tehnika ja kiirus. Tänapäeval ei ole suusatamise aluseks enam ökonoomsus, nagu professor Hans Gross meile kunagi rääkis, vaid kiirus. Jõuettevalmistus, kiiruslik tehnika ja koordinatsioon on läinud olulisemaks, klassikas on saanud tähtsaks ülakeha ja paaristöö.

Samuti tasub jälgida, kuidas parimad sprindimehed sõidavad: nimetame seda omavahel konnahüpeteks. Paaristöö ajal on ainult suusaninad maas, mehed lähevad nii julmalt ja agressiivselt kehaga ette. Kui rada on lisaks jäine, nagu oli Kuusamo MK-etapil, kus sõideti lausa sinise jää peal, on hoog nii megakiire, et ei jõua käsi õieti ette viiagi.

Miks ei ole keegi Eesti suusatajatest suutnud ühisstardiga sõitudes midagi suurt korda saata?

Eks me ole, jah, aeglased, mina eriti. Niipalju kui ma MK-l sprinte olen sõitnud, olen üldjuhul viimase kümne hulgas lõpetanud. Aeglaseid lihaskiude ei ole võimalik arendada.

Seoses uute formaatidega on vaja sportlasi, kes on segalihaskiududega – kellel on vastupidavust ja kiirust. Minu ainuke eduvariant on siis, kui on hästi rasked olud ja hästi kõva tempo, et kiiremad mehed ära väsitada. Näiteks Sapporo MMil olin 50 km sõidus kaheksas, sest oli sulailm ja libisemine oli aeglane, punt lagunes ära.

Miks teil uisutehnikas sõidud enam sugugi välja pole tulnud?

Elu parim sõit on mul siiamaani tõesti uisus, kui kaotasin MK-etapi võitjale sekundiga. Valdava süü võtan siin enda peale. Uskusin, et kui tehnikat parandan, siis olengi varsti parim. Läksin üsna palju tehnikat muutma. Aga ühel hetkel pidin tõdema, et uut moodi veel ei osanud ja vana oli ka lihastest kadunud. Tulemused läksid selgelt allapoole. Lisaks tekkis noorsportlase sündroom: ma ei olnud rahul ja hakkasin seda rohkem tõmblema, otsima kiireid lahendusi. Aga tehnika vallas ei ole spordis kiireid lahendusi.

Küsisin nõu prantsuse treenerilt ja Tolikult [Anatoli Šmigun], palju mõtteid sai otsitud, neid enda jaoks kohandatud. Kui trennis isegi suutsin sõita, nagu ette kujutasin ja tahtsin, siis võistluskiirusele ei suutnud seda üle kanda. Seal lagunes kõik ära. Nagu igal tehnilisel alal, peavad liigutused olema automaatsuseni lihvitud. Võistluse ajal ei tohi mõelda, kuidas suusk või käsi peab minema. Kui nii mõtled, on võistlus sellega lõppenud.
Ma ei suutnud soovitut piisavalt ruttu automaatsuseni viia. Sellega hukutasin ise oma uisutehnika.

Miks ei ole Eesti suusatajate seas häid uisusõitjaid?

Eelkõige sõltub see inimesest, mis on tema lihastüübile ja geneetilisele koodile sobivam. Ja  see on sportlaste enda valik, millele ta tahab panustada.

Uisus on tehnilisi nüansse palju ja võimalusi kiiresti sõita väga erinevaid. Uisk on väga individuaalne. Klassikas on meil aga selge nägemus, kuidas sõita ja kuhu edasi minna, oma koolkond on välja kujunenud, oskame tunnetust palju paremini edasi anda.

Kas välismaa koondised teavad midagi rohkem kui Eesti koondis ja teevad midagi paremini kui teie?

Ei usu. Spordis on kõige olulisem ikkagi see, et endal peab olema kirg ja soov ja sära silmis. Treener on seejuures vaid abistaja ja nõustaja.

Kõik hakkab pihta sportlasest, ja mida kõrgemale tasemele ta jõuab, seda olulisemaks isiksus muutub: kuidas suudad anda abilistele tagasisidet selle kohta, kuidas treening mõjub ja mis sealt leida on. See ongi ilmselt Andruse [Veerpalu] kõige tugevam külg, et ta oskab ennast jube hästi tunnetada.

Treener võib ükskõik mida paberile kirjutada, aga kui sportlane ei suuda anda adekvaatset ja objektiivset tagasisidet – kui ta teatab, et kõik on väga hästi, aga paar päeva hiljem võistluste järel teatab, et kõik on katastroofiline –, siis olgem ausad, ta ei oska ennast tunnetada ja tagasisidet anda. Siis on ka treeneril raske temaga koostööd teha. Paljude puhul saabki see määravaks, miks päristippu läbi ei murta.

Ma ei usu, et teistel on olulisi saladusi või et nad teevad midagi kvalitatiivselt paremini. Teadustööd ja -uuringud on ju avalikud, treeneritel on võimalus jälgida, mida konkurendid teevad, sest laagrid on tihti kõigil ühes ja samas kohas.

Juba üle kümne aasta toetub Eesti meeste suusatamine teile ja Veerpalule. Miks noored kannale ei astu?

Võimalusi tippu jõuda on ka neil. Kui vaadata nende tulemusi ja meie tulemusi sama vanalt, siis ega nad omas vanuses meist oluliselt kehvemad olegi.

Meie ajaga võrreldes on muutunud see, et suusatamise tase on läinud maailmas ühtlasemaks. Vaatame FISi punktitabelit, kus kaheksa punkti tähendab üheprotsendilist ajalist kaotust. Sul peab olema alla 60 FIS-punkti, mis tähendab umbes seitsmeprotsendilist kaotust hooaja edetabeli liidrile, et MK-sarjas starti pääseda. See kaotus tähendaks kergejõustikusse, näiteks kettaheitesse või kümnevõistlusesse üleviiduna A-normi täitmist; B-normi täitjad ei pääsegi MK-l üldse starti. Kümnevõistluses on 8100–8200 punkti mees tegija, aga suusatajana pääsed selle tulemusega alles MK-le peale. 8100–8200 punkti pealt edasi on aga järgmist sammu raske teha, teab iga spordimees.

Nüüd oleneb, kas noored suusamehed suudavad sealt edasi minna. Võimalused ja tingimused on neil selleks olemas, taustajõud on meil head, samuti treenerite know-how.

Liiguvad jutud, et teist võiks saada Alaveri ameti ülevõtja. Oleksite huvitatud?

Ei küüni sinnamaani. Need saapad on nii suured. Olgem ausad, see töövõime ja kogemus, mis Matil on, ja mis ta päevast päeva teeb – kohe seda teha ei kujuta ette.

Mis motiveerib teid järgmisel aastal taas rajale tulema?

Mingil määral ikkagi armastus suusatamise vastu. Mul ei ole karjääri jooksul veel kordagi olnud kartust raskete treeningute ees.

Mis on põhiline – MMil Holmenkollenis on kavas sobiv distants [15 km klassikat]. Raja reljeef on suhteliselt raske. Lisaks võib märtsi algul loota juba kevadisemat ilma, et ekstraraskeid olusid saada.

Selle aasta tulemused mind ei rahuldanud, aga kui meenutan Otepää MK-etappi või üle-eelmise talve MMi Liberecis, siis ei ole mul lootusetu võimalus. Olen tiitlivõistlustel rohkem kordi õnnestunud kui alt läinud.

Kui veel sporti teha, siis ikka maksimaalselt. Eesmärgiks ei saa olla Eesti meistri tiitel. Tippspordis peavad soovid ja unistused olema kõrgel. Lihtsalt niisama aega veeta ei ole mõtet.