Sõudmine – vahtida ei tohi ja korraks tuleb võtta kergemalt

Illustratsioon: Allikas: Graphic News

Postimees tutvustab 5. augustil algavate olümpiamängude eel spordialasid, mis peaksid kõigi eelduste kohaselt kujunema eestlaste jaoks edukaimateks. Ülevaadet alustame sõudmisest, mis on viimasest kolmest olümpiast kahel eestlastele medalirõõmu pakkunud.

Sõudmisvõistlustega tehakse Rios algust kohe avamise järel – veele tullakse juba 6. augusti hommikul, kui stardis on ka Eesti neljapaat. Kogu sõudmisvõistluse programm peetakse Rios 6.–13. augustini. Eestlaste jaoks on oodatud päev 10. august, kui on kavas paarisaerulise neljapaadi kohasõidud.

Postimees tegi ülevaate, mida peaks Rio olümpial sõudmisvõistlust vaatama asudes teadma.

Ajalugu

Sõudmine oli kavva võetud juba esimestel olümpiamängudel 1896. aastal, kuid kehva ilma tõttu toona starti ei toimunudki. Alates 1900. aastast on sõudmine aga alati suveolümpiamängude programmis olnud. Naised lubati sõudmiskanalile esmakordselt 1976. aasta Montreali mängudel. Kergkaalupaadid on OM-medaleid jaganud alates 1996. aastast.

Läbi ajaloo on kõige edukam sõudmisriik olnud Ida-Saksamaa, kelle arvele jäi omal ajal olümpiamängudelt 33 kuldset, seitse hõbedast ja kaheksa pronksist medalit. Kokku on sõudmises saanud poodiumile tõusta 42 erinevat riiki, nende seas ka Eesti, kellel on ette näidata kaks hõbemedalit. 2004. aastal võitis hõbeda Jüri Jaanson ühepaadil ja 2008. võitis Jaanson koos Tõnu Endreksoniga hõbemedali kahepaadil.

Kõige edukam naissõudja on olümpiamängude ajaloos olnud rumeenlanna Elisabeta Lipa (viis kulda, kaks hõbedat, üks pronksmedal). Meestest on aga kõige tituleeritum legendaarne Steve Redgrave (viis kulda ja üks pronksmedal).

Mida jälgida?

Selgitab neljapaadi liige Kaspar Taimsoo:

«Telekast sõudmist vaadates näidatakse palju külje pealt kaadreid ja siis on oluline jälgida paadi liikumist. Mida vähem paat hüppab, seda paremini see edasi liigub. Jõu rakendamine õiges suunas aitab paadi stabiilsusele kaasa.

Samamoodi on ülimalt oluline aerude sujuv liigutamine. Mida vähem vett lendab, seda parem. Kui vesi lendab juba kellelgi üle pea, siis on tehnika järelikult paigast ära. Töö aeru labaga peab olema puhas ja konkreetne.

Kindlasti tuleb vältida sõidu ajal ringi vahtimist. Üldiselt on vaja hoida pilk fokusseerituna ja keha paigas, sest korraks kõrvale vaatamine võib terve paadi tasakaalust välja viia. Parras võib korraks alla vajuda, teisel mehel jääb aer vette kinni ja ongi korras.

Sõudmine on karm ala, kus kuus minutit on väga kõva pingutus. Seega on sõidul mingi moment, kus tuleb võtta natuke kergemalt. Enamasti on see paarsada meetrit enne poolele distantsile jõudmist. Kui seda momenti endale ei luba, siis muutub piimhape talumatuks ja lõpus kaob rütm ära.

Meil on selline hetk vahemikus 700–900 meetrit pärast starti. 1000 meetri peal on tihti paljudel raske moment, seega üritame ise just siis juurde panna. See on vaimse poole pealt meie strateegiline lähenemine, et näidata end tugevamast küljest.

Tempot vaadates on stardiosa kiirem ja lõpuspurt samuti. Distantsi keskosas on tempoks 34,5–37 tõmmet minutis. 47 ja enam tõmmet minutis on viimase 200 meetri meeleheitlik lõpuspurt. Kõik üle 40 tõmbe minutis on juba spurt. Tõmmete arv ei peegelda aga siiski alati liikumiskiirust. Mõne paatkonna 35 tõmmet minutis tähendab kiiremat liikumist kui teise 37 tõmmet minutis.»