Tuhanded ja tuhanded kilomeetrid suuskadel, tavainimese mõistes meeletu pingutus ja tahtejõud ning kõige krooniks hiilgavad võidud. Nii võib võtta kokku Andrus Veerpalu suusatajakarjääri. Nüüd on see läbi, 40-aastane mees läheb pensionile.
Veerpalu: mõnes mõttes olin Angelale veel ühe lapse eest
25. veebruar 2011, 09:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolmapäeval saatis Veerpalu avalikkusele juba oodatud teate – Oslo MMil jääb haiguse tõttu sõitmata. Samas teates oli aga ka üllatavam sisu – kahekordse olümpiavõitja ja maailmameistri pikk tippsuusataja karjäär on lõppenud.
Kuigi otsus tuli isegi paljudele Veerpalu lähimatele kaaslastele ootamatult, oli ta selle enda jaoks ilmselt hästi läbi mõelnud. Seepärast suutis tavapäraselt tagasihoidlik mees juba kolmapäeva õhtul tunnistada, et suurem kurbus on möödas. «Midagi pole parata, elu läheb ju edasi,» nentis ta. «Otsuse langetamist hõlbustas teadmine, et järgmine kord sõidetakse tiitlivõistlusel 15 km klassikat alles kolme aasta pärast. Sinnani on liiga pikk aeg.»
Veerpalu sõnul andis Oslo MMiks valmistudes teda tabanud haigus selge signaali, et organism pole enam nii tõsiseks pingutuseks valmis. «Päevas viis tundi harjutades ei suutnud ma enam taastuda,» nentis ta. «Ma ei oska öelda, millal toimus organismis murdumine, kuid juba mõnda aega vajasin ma pärast pikki ja väga raskeid treeninguid taastumiseks rohkem aega. Samas ei saanud ma treeningutes endale järeleandmisi teha.»
Veerpalu suuvõitude arhitektiks on peetud Mati Alaveri. Suusataja ei eitagi, et just sellel mehel on tema edus erakordselt suur roll, kuid samas ei unustada ta ka oma esimesi juhendajaid. «Nooruses tehti ära suur töö, see oli põhja ladumise aeg,» märkis ta. «Alaveriga algas tõsisem koostöö alles 1991. aastal, kui olin ühe Soome klubiga treeningulaagris. Kuna lumeolud olid viletsad, sõitis samas harjutanud Alaveri punt Levile ja mind kutsuti kaasa. Seal pidasime esimesed jutuajamised ja kirjutasime treeninguplaane.»
Juba kogenud sportlasena polnud treeneri roll Veerpalu jaoks enam nii oluline, kuid samas ei soovinud ta ka ainult omapäi toimetada. «Arutasime asjad koos läbi, ent julgesin ka ise vastavalt enesetundele plaane muuta,» märkis Veerpalu.
Veerpalu võitude taga on veel üks väga oluline inimene – abikaasa Angela. Lisaks peres sirguvale neljale lapsele on ta pidanud kantseldama ka suurt suusameest ennast. «Vahel oli minust ikka abi ka, aga kindlasti tekitasin ma talle palju tööd juurde. Mõnes mõttes olin Angelale veel ühe lapse eest,» tunnistas Veerpalu. «Ta on näinud palju tööd ja vaeva, olen selle kõige eest väga tänulik.»
Tegelikult kulgeski Veerpalude pereelu siiani papa Andruse rütmis, sugugi harvad polnud korrad, kui Angela ja lapsed sõitsid perepeaga treeningulaagrisse kaasa. «Tänu sellele polnud tippspordi kõrvalt õnneliku pereelu korraldamine keeruline,» tõdes suusamees, ent tunnistas, et kaasa tegi karjääri lõpetamisest juba varem juttu. «Kas või naljaga pooleks on ta sellel teemal minuga rääkinud.»
Kõrvaltvaatajale võib suusataja treening näida üksluise pusimisena. Veerpalu nii ei arva. «Suusatamine on huvitav. Pidevalt saab sõita erinevatel radadel, kergematel treeningutel isegi ümbrust nautida,» ilmutas ta romantilist hinge. «Mõistagi pidin end mõnikord ka sundima – viletsa ilmaga oli raske välja minna, kuid treeningu käigus soojeneb ihu üles ja olemine muutub paremaks. Pärast sellist harjutuskorda on eriti hea tunne.»
Kõikide kannatuste ja probleemide krooniks on ikkagi võidud. Kahe olümpiakulla ja MM-tiitli kõrval on Veerpalu jaoks üheks kallimaks trofeeks Ramsau MMi hõbe – tema esimene tiitlivõistluste medal.
Avalikkuse ees pole ta ühegi autasu puhul ülevoolavat võidujoovastust näidanud, kuid karjääri lõpetuseks tunnistab ta siiski nende olulisust: «Võitudega kaasnevad emotsioonid on peamiselt minu sees, mul polnud kombeks neid välja näidata.»