Hollandis osatakse Eesti Metsa hoida. Magushapu vutireis

Karol Mets Foto: Marek Tiits

Kuidas juhtub nii, et väikesest Viljandist jõuab tosina aasta jooksul Hollandi jalgpalli kõrgliigasse kaks meest? Kuidas seal elatakse ning mida tähendab Viljandi poisile mängimine tõelises jalgpalliatmosfääris?

Mõte külastada sel suvel Hollandi kõrgliigaklubi NAC Bredaga liitunud Karol Metsa sigines mu pähe kohe, kui üleminekust kõnelev uudis Eesti spordiajakirjanduse vallutas. Istusin tol palaval suvepäeval oma maja katusel ja äkitselt hakkas telefon mu taskus piuksuma.

«Karol Hollandis, saad aru!» hõiskas üks sõber. «Täitsa lõpp, seda ma ei oodanud. Super!» rõõmustas teine.

Selliseid sõnumeid tuli tükki kümme.

See maailma mastaabis tähelepanuta jäänud üleminek on meie palju kannatanud jalkasõpradele ometi midagi suurt. Hollandi kõrgliiga ei ole meiemaisega võrreldav ühegi nurga alt: ei tasemelt, publikult ega glamuurilt. Holland, vana jalgpallikants, elab ja hingab mängude rütmis. Ehkki selle riigi koondisel ei ole praegu viisakalt öeldes head ajad, on klubijalgpall seal endiselt võimas ja palavalt armastatud. Amsterdami Ajaxit tunnevad kõik, Rotterdami Feyenoordi ultrafännide sigadustega on kursis paljud. Spetsimad tegelased teavad une pealt FC Utrechti ja PSV Eindhoveni mängijaid ja saavutusi. Hollandi treenerid on juhtinud Eesti koondist ja ka praegu valitseva Eesti meistri tüüris tiitlile hollandlasest loots.

Rohkem polegi vaja öelda. Holland on jalgpallimaa, läbi ja lõhki. Oranjed sünnivad jalgpalliarmastuse geeniga.

Tuleviku tegijast tulevikutegijaks

Karol Mets, Viljandis sündinud ning siinsest Tulevikust Euroopasse sööstnud pikakasvuline ja tagasihoidlik mängumees, tunneb seda armastust iga päev omal nahal.

Tulevikust Tallinna Florasse, sealt Norra kõrgliigasse ning fjordide maalt tulpide maale jõudmine võttis Metsal kaheksa aastat. Tallinna Flora talendiotsijad noppisid ta üles 2010. aastal, kui ta oli vaid 16-aastane, ning algatuseks mängis ta selle klubi farmmeeskondades. Juba aasta hiljem tegi ta debüüdi Flora esindusmeeskonnas. Seal kehtestas ta end ruttu ning ta oli järgmised kolm aastat ohtralt tituleeritud meisterklubi põhitegija.

Noort Metsa iseloomustas jõuline ja emotsionaalne mängustiil. Mõnikord öeldi, et ta on lollilt tulipäine. Tõsi, kollaseid ja punaseid kaarte oskas ta endale meisterklubis välja rääkida päris mitu.

Ehkki nüüdseks on aastad ja kogemuste pagasi suurenemine jalgpallikirest pakatava viljandlase mängustiili kõvasti silunud, võib tema mänge vaadates märgata, et sisemist põlemist pole ta kuhugi kaotanud.

2013. aastal Eesti rahvuskoondises debüteerinud ning esimesest mängust alates külma rahu ja iseenesestmõistetavusega seal endale põhikoosseisukoha välja nõutanud Mets on kandnud ka sinisärkide kaptenipaela.

Metsa Florast Norrasse Stavangeri Vikingi ridadesse siirdumine ei üllatanud kedagi. Hollandi kõrgliigasse edasihüppamine tuli paljudele kui välk selgest taevast. Metsale endale aga kindlasti mitte. Vaid poole aastaga on ta NAC Bredas muutunud fännide lemmikuks ja üheks meeskonna liidriks.

Seda linna ja meeskonda lihtsalt pidi oma silmaga nägema.

Breda on 180 000 elanikuga, Hollandi mõistes väike linn riigi lõunaosas. Pealinnast Amsterdamist pääseb sinna kõige mugavamalt rongiga: otseliiniga võtab sõit kõigest tunni.

Piinlikult puhas linnake on reedesel pärastlõunal, mil raudteejaama sügavustest päevavalgusesse tõusen, tegus ja toimekas. Et olen endale interneti kaudu broneerinud odava toakese vaid kolmeminutilise jalutuskäigu kaugusel vaksalist, puhkan peagi Kanaarilinnu nime kandval tänaval esmast reisiväsimust.

Kaua ma seda siiski teha ei malda. Fotokott selga vinnatud, sööstan juba tund hiljem südalinna. Turuplatsil käib elu. Ometi see ei torma ega mäsle, vaid voogab mingis seletamatus rahus. Üritan tükk aega mõista, mis tunne see on, mis mind seal valdab, ning siis taipan: ma olen sattunud Hollandi Tartusse. Õhustik on sama, tempo on sama, linna poolitab kanal ja isegi majad näevad samasugused välja. See tunne ainult süveneb, kui pärast paaritunnist jalutuskäiku kosutan end välikohvikus alkoholivaba õllega. Kõrvallauda maanduv pikas hallis kampsunis mees kraamib kotist välja tubakapaki, rullib mõõdetud liigutustega valmis priske pläru ning jääb, pea kuklas, taevasse põrnitsema ja suitsujugasid puhuma.

Kuhugi pole kiiret. Näib, et mitte kellelgi. Kogu aeg on tunne, et kohe veereb kusagilt välja Mika Keränen või Mülleri Sassi vaim. Tartu mis Tartu.

«Mitte et ma end juba väga kogukonna liikmena tunneks,» räägib Karol Mets hiljem, «aga paistab, et inimesed on mind siin omaks võtnud. Linnas ikka tervitatakse, kui ära tuntakse. Kõigile meeldib siin kohvikutes istuda ja väljas söömas käia. Mina ei saa aru, kust kohast need inimesed kõik tulevad – linn on kogu aeg rahvast täis.»

Tõsi ta on. Hämardub ja veinibaaride ette tekivad sumisevad seltskonnad. Kusagilt hakkab kostma valju diskotümakat.

Mängureklaame linnas ei näe

Järgmise päeva olen plaaninud selleks, et end klubi ajalooga kurssi viia. Seks otstarbeks olen aegsasti palunud pääsu klubi muuseumi – muidu on see sel päeval kinni. Matkan oma korterist staadionile – täpselt pooletunnine jalutuskäik. Tee äärde jääb vanaraua kogumispunkt, mida on reklaamima pandud betoonkuubiku otsa asetatud reisilennuk.

Ja mulle tullaksegi vastu! Täpselt kokkulepitud ajal avab klubi juures vabatahtlikutööd tegev Wilbert muuseumi ukse ning räägib järgmise tunni jooksul lakkamatult ja huvitavalt. Wilbert on selleks, et mulle see tund kinkida, kohale sõitnud Amsterdamist.

Tuuritan veel staadioni ümber, pildistan ja filmin. Miski aga häirib. Tõtt-öelda on kogu siin viibitud aja häirinud. Lõpuks plahvatab: ma ei ole kusagil linnas näinud ainsamatki mängureklaami, ja ometi tuleb täna õhtul siia üks ja ainus, Hollandi vuti gigantide gigant, Amsterdami Ajax ...

Kui jõuan oma pildituuriga staadioni küljel asuva fännikaupluseni, saan asjast aru. «Uitverkocht!» teatab lakooniline silt selle kõrval kassa luugil. «Välja müüdud!»

Nii ongi. NAC Breda 19 000-kohaline staadion on igaks viimaseks kui kodumänguks välja müüdud. Pileteid lihtsalt ei ole, tulgu Amsterdami Ajax või Rotterdami Sparta. See linn armastab oma mängijaid.

Mänguõhtu eel täitub Rat Verleghi staadioni ümbrus tuhandete inimestega. Neid voorib jalgpallipühamu juurde igast ilmakaarest katkematu jõena. Muusika mürtsub, näksibaaride vorstigrillid tossavad, õlu voolab. Politseinikud jälgivad sagimist stoilise rahuga ja mitte kusagil ei sünni midagi, mis pälviks nende teravdatud tähelepanu.

Olen kummargil kaamera kohal, kui kuulen selja tagant lähenemas ratsavõmmide hobust. Too möödub minust paari sammu kauguselt ja poetab asfaldile kuninglikult auravaid sõnnikupätse. Need ei paista kedagi häirivat.

«Oo!» kostab äkitselt mu selja tagant ning kellegi raske kämmal maandub mu õlale. Need on kaks nokastanud joviaalset NAC-i fänni, kelles pakitseb soov kaamera ees oma sõna öelda. Nad saavad oma tahtmise ning teevad mulle kahe minuti jooksul selgeks, et peale NAC-i Hollandis ühtki teist normaalset klubi polegi, sest just Kollane Armee (nõnda kutsuvad end fännid ise) tarvitavat ühe mängu jooksul ära rohkem õlut kui ühegi teise klubi fännid kogu riigis. Seda fakti, muide, kinnitab mulle hiljem pressitribüünil üks kohalik ajakirjanik.

Vaatan enda ümber ringi ja hinge närib tige kadeduseuss. Ma pole säärast mõnusat melu kogenud isegi enamiku Eesti rahvuskoondise kodumängude eel. Ja siin mängib ühe 180 000-se linna klubi ning 19 000 inimest on kohal ...

Proovin end sisse suruda fännipubisse, mis staadioni küljes muusikat mürtsutab ja eredaid tulesid vilgutab. Uksel seisev jõuline turvamees teatab aga vastuvaidlemist mittesallival toonil, et see on mingisugusele sulesepale, olgu ta tulnud või mitme tuhande kilomeetri tagant, terra non grata. Seletan mis ma seletan ja vingerdan mis ma vingerdan, musklis härrasmees ainult muigab. «Members only,» on tema ainus sõnum. «Ainult liikmetele.»

Loobun. Kolin oma vihmasajus vettinud liikmed hoopis pressikeskusesse ning vennastun seal kohalike ajakirjanikega. Et humalavirre ka nende seas au sees on, nähtub asjaolust, et enne lõpuvilet selles baaris õlut ei serveerita. Ilmselt kogemusest.

Intervjuu klubi enda raadiokanalile

Mõne aja pärast pressitribüünil avastan, et kaugele külalisele on reserveeritud kõige magusam koht. Täpselt tribüüni keskel ja telekanali Fox ülekandekeskuse taga. Nii on mul ainsa ajakirjanikuna tribüünil võimalus vaadata mänguolukordadest kordusi.

Teisel pool vahekäiku sätivad end paika Sander ja Jan, keskealised härrasmehed, kel on oma internetiraadiojaam NAC 076. Muude saadete hulgas on nende programmis väga populaarsed ülekanded NAC-i mängudelt ja mehed käivad klubiga kaasas nii kodus kui võõrsil. Olen nendega juba varem kokku leppinud, et annan neile poolajapausil intervjuu.

Meeskonnad on väljakul ja teevad sooja. Tribüünid täituvad kiiresti ning juba 20 minutit enne avavilet on fännide lärm sõna otseses mõttes kõrvulukustav. NAC fännirühmitused, Kollane Armee ja B-Sektori Rotid peremehetsevad, samal ajal kui tuhatkond võõrsilt kohale sõitnud Ajaxi fänni on surutud oma löögikindla klaasiga ümbritsetud sektorisse.

Jalgpallihuligaanlus ei ole Hollandis võõras teema. Just Ajaxi ja Feyenoordi fännid on kurikuulsad oma vägivaldsuse poolest. Niisiis pole ettevaatusabinõud liiast.

Avavile. Poolehoidjate pöörase innustamise saatel lüüakse pall mängu. NAC alustab teravalt ja teenib juba esimeste minutite jooksul kaks nurgalööki. Ajax on saatnud väljakule harva nähtavalt noore koosseisu, suurem osa staare on kas koju või pingile jäetud. Nii enesekindlad ollakse väikese NAC-i vastu tulles.

Karol Mets alustab keskkaitses, oma tavapärasel positsioonil. Koduses rahvuskoondises katsetati teda mõne aasta eest keskpoolkaitsjana ning et ta end sellena tõestas, on universaalsus nende kahe positsiooni vahel üks tema trumpe.

Mäng kaldub üha enam NAC-i väljakupoolele ja 13. minutil saavad külalised kätte avavärava. Staadion vakatab sekundiks, kuid plahvatab siis veelgi marulisemas toetusavalduste palangus. Kahjuks see ei aita. NAC-i ootab viimaste aastate kõige rajum näopeks. Ja just sellele mängule olen mina kohale sõitnud.

18. minutil lüüakse teine. Kuus minutit hiljem kolmas. Neljandani kulub sellest vaid kolm minutit. Poolajapausiks on seis 0:5. NAC laguneb.

Staadion on šokis, fännide möirged asenduvad pingestatud kahinaga. Siis aga, otsekui eikusagilt, paiskub valla uus laululaviin ning vahepeal kuuldavaks saanud Ajaxi fännid maetakse uuesti vokaalse orkaani alla.

Staadionil süttivad tuhanded mobiiltelefonide välklambid, mida laulu saatel pea kohal õõtsutatakse. «Eneseiroonia on meil tugev,» muigab mu kõrval istuv kohaliku telekanali reporter kibedalt.

Teine poolaeg ei too märkimisväärset leevendust. Ajax lööb veel kolm väravat, ehkki NAC ründab märksa teravamalt kui esimesel kolmveerandtunnil. Ometi näib see kõik tuule silitusena vastu müüri.

NAC kaotab mängu 0:8. Ajax püstitab selles mängus kaheksa uut rekordit, alates löödud väravate arvust kuni noormängija kübaratrikini.

«Anna suitsu!» nõuab viisakalt riietatud näitsik mult pressikeskuse ukse ees, kui olen tribüünilt alla kolinud. «Mul on mentooliga, kogemata ostsin,» kostan talle. «Mul ükskõik, ma nagunii ei suitseta,» teatab neiu.

Ta läidab sigareti, tõmbab oskamatult suitsu kopsu, vaatab mulle korraks silma ja eemaldub siis sõnatult pimedusse.

Kusagilt kostab Ajaxi fännide võidulaulu. Neid hoitakse staadionil kinni, kuni kohalikud on lahkunud. Pressikeskusesse naastes astun politseihobuse sita sisse. «Täiuslik» õhtu.

Marus treener ja rahulik Mets

Järgmisel hommikul kammin interneti põhjalikult läbi. See mäng on mõistagi Hollandi spordikanalite esiuudis. Kaua mul aga masohhismiga tegelda ei lasta, sest Karol Mets helistab. Juba kell üheksa kohtume raudteejaamas ning sõidame linnast välja treeningkeskusesse.

«Ma juba tean, mis sealt täna tuleb,» sõnab Karol kivise rahuga. «Kõigil sõimatakse nägu täis, kõik võetakse üksipulgi ette. Asja eest ka muidugi. Me ei olnud eile meeskond.»

Karoli elukaaslane Kristi märgib, et ta elab kaotusmänge rängemalt üle kui mees. «Mul oli eile ikka süda paha ja pea käis ringi,» tunnistab ta autorooli keerates.

Linnast 20 kilomeetri kaugusel treeningkeskuses valitseb rahu, aga miski püüab Karol Metsa pilku. Väraval on turvamehed. Seda ei juhtu tihti, aga täna on nad siin. Poleks mingi ime, kui NAC-i fännid ilmuksid taastavat treeningut tegevalt meeskonnalt selgitusi nõudma. Klubi juhid riske ei võta.

Ka kaamerat treeningkeskusesse ei lasta. Seda aimasin ma muidugi juba eelmisel õhtul, kui saatsin klubi pressišefile täpsustava sõnumi küsimusega, kas meie sellekohane kokkulepe ikka peab. Sõnum jäi vastuseta.

Sõidame Kristiga linna tagasi. Ma ei hakka korterisse minemagi, kõnnin neli tundi vanalinnas ringi. Lihtsalt jalutan, vaatan, joon kohvi, astun mõnda poodi sisse. Vahepeal seisan ja imen tänavanurgal sigaretti. Natuke nõrk on olla. Kuidas, kurat, see kõik nüüd nii läks?

Siis helistab Karol ja teatab, et on kodus. Tunni pärast olen ka mina seal.

Mets end Klavaniga ei kõrvuta

«Kõigile tehti koosolekul, ütleme, valjuhäälselt selgeks, mis ja miks valesti läks,» räägib Karol ning rüüpab kohvi. «Ja tehti selgeks, mida järgmises mängus parandada. Kui üldse koosseisu pääsetakse.»

«Nii öeldigi?»

«Jah.»

Karol elab muidugi alandavat kaotust üle, kuid välja seda ei näita. Ta on meeskonna üks kogenumaid mängijaid. Tal on kõige rohkem koondisemänge. Ta kuulub vanimate mängijate hulka.  Ja ta on varemgi peksa saanud.

«Mul on selliseid kaotusi paar-kolm tükki ajaloost võtta,» nendib ta. «Need tuleb üle elada, need käivad palga sisse.»

Kristi paneb koogi taldrikutele.

«Näe, siin on mu õng,» teatab Karol, kui on kapi tagant välja koukinud vibaliku ridva. «Mul oli ammu unistus, et saaks Hollandis ka kalapüügi ära proovida. Hiljuti sõbraga saimegi käe valgeks, siinsamas maja taga kanali ääres püüdsime. Tema sai seitse, mina kolm pisikest kala.»

Karol Metsa puhul räägitakse palju sellest, et ta käib praeguse Eesti esijalgpalluri, samuti Viljandis sündinud Ragnar Klavani jälgedes. Ka too läks Viljandist Florasse, sealt Norrasse ja edasi Hollandisse ning sealt Saksa Bundesligasse, kust maandus lõpuks Liverpoolis, kus mängib praegugi. Absoluutne tipp.

«Ma ei kõrvuta ennast Klavaniga,» kostab Karol. «Ma tahan olla Karol Mets ja teha oma asju nagu Karol Mets.»

Ja teebki. Kui kõrvutan mõttes praegu enda ees istuvat kogenud meest selle poisikesega, keda Flora mängudel tribüünidelt tunnistasin, ei jää kahtlusteks ruumi. Mees käib oma teed.

Õues hämardub. Lõhnab vahtralehtede järele.

«Pe...e,» mõtlen. Ja panen telefoni taskusse tagasi. «Ei mingit taksot. Kõnni, loom.»

Kohendan seljakotti, sulgun endasse ja hakkan astuma. Tuimalt jalg jala ette, läbi pimeneva linna. Saabaste tümpsumine sillutisel viib justkui transsi. Poed sulguvad, tänavavalgustus süttib, autosid jääb järjest vähemaks.

«Bacon sandwich, please,» ütlen poolteist tundi hiljem raudteejaama kiosköörile. Ulatan väsinult naeratavale neiule raha, võtan oma võileiva ja hakkan masinlikult astuma. Valele poole.

Kõnnin oma kümme minutit, enne kui saan aru, et olen ... tagasi vanalinnas.

Naeran kõva häälega pimedal inimtühjal tänavanurgal. Korraga lollakas ja kerge, nukker ja lõbus on olla. Istun suletud kohviku väliterrassile ja mugin peekonileiba.

«Lõvisüdamed ...» kostab äkitselt kusagilt kaugemalt. «Suusajuustud. Nelisada süüteküünalt.»

Ah? Misasja?

Ja siis mul koidab. Hollandi keel, mis on väga susinarohke ja harjumatule kõrvale üsna mulisev-voogav kuulata, on kohati eesti keelega üllatavalt sarnane. Vähemalt mingite sõnade koha pealt.

Neidsamu mittemidagiütlevaid sõnu olen eelnevate päevade jooksul arvanud end juba mitu korda kuulvat. Mida nendega mõeldi või õieti: mida tegelikult öeldi ja mida need tähendavad? See jääbki teadmata.

Nagu ka see, kas too eilne mäng oleks läinud teisiti, kui ma ei oleks siia tulnud. Kui puu langeb, nii et keegi seda ei näe, kas ta siis teeb häält või kukub vaikides?

Ajakirjaniku õppetund number ikskümmend igrek: ära pane loosse oma hinge. Pe...e need õppetunnid. Pe...e! Ma olen inimene. Kõik on inimesed. Hing peab igas asjas olema. Ilma hingeta pole asjadest asja, need on asjatud, lihtsalt ... Asja pärast. Eriti linnas, mille südames kõnnivad pargis vabalt kanad ja kuked. Eriti kui teed lugu mehest, kes teeb asja hingega.

See mäng oli lihtsalt mäng. Lihtsalt üks mäng. Ja ma teen sellest loo.

Inimesed on inimesed.

Aitäh võõrustamast, Breda. Mul on karvane tunne, et me näeme veel.

Aga teie, hollandlased, hoidke Eesti Metsa.

***

NAC BREDA (NOAD ADVENDO Combinatie Breda)

• Asutatud: 1912
• Liiga: Eredivisie (Hollandi kõrgliiga)
• Staadion: Antoon Verlegh Stadium, mahutavus 19 000
• Saavutused: Hollandi meister (1921), karikavõitja (1973)
• Värvid: must, kollane (koduvorm), roheline, valge (võõrsil)
• Peatreener: Stijn Vevren (Belgia)

Allikas: Wikipedia