Kuidas vähene hõõrdejõud, lae all rippumine ja imelikud kükid Eesti mägikotka poodiumile aitasid

Artti Aigro tõusis suvistel GP-etappidel endalegi üllatuseks kahel puhul poodiumi teisele astmele. Foto: GRZEGORZ MOMOT

See, kui suusahüppaja Artti Aigro tõusis möödunud nädalal Eesti meistrivõistlustel poodiumile, oli – olgem ausad – tavaline tööpäev kontoris. Kuid kui 25-aastane mägikotkas sai sama tembuga hakkama suvisel GP-l, tõusid nii mõnedki kulmud. Ka Aigro enda omad.

«Ausalt öeldes ei suutnud ma poodiumist enne seda isegi mõelda, sest tegemist oli esimese ametliku võistlusega ning eelnevalt olime hüpanud vaid treeningutel, kus olin küll enda hüpetega rahule jäänud, kuid siiski kindlalt tiimikaaslastele alla jäänud,» krutib Norra koondisega treeniv Aigro ajaratta 13. septembri hommikusse, mil treeninghüpeteks Wisla 134-meetri-mäe torni ronis.

Alla tuiskas ta sealt 118,5- ja 126,5-meetrise õhulennuga, mis polnud küll midagi enneolematut, kuid süstisid temasse (häda)vajaliku törtsu enesekindlust.