Turundusnippe kasutades tippu ja nüüd sealt edasi

Nõmme Kalju meeskonnale tribüünil häälekalt kaasa elav Kuno Tehva (paremal) sai tänavu mängijaid õnnitleda ka Eesti meistri tiitli puhul. Foto: Mihkel Maripuu

Kümme aastat tagasi Nõmme Kalju jalgpalliklubi juurde jõudnud tiimi praegune president Kuno Tehva sai koos meeskonnaga teisipäeval tähistada esimest Eesti meistri tiitlit.

Aastate jooksul värvikate välismängijatega pilke tõmmanud Kalju on paljude teadvusse jõudnud ka värvikate reklaamidega ning tänu turundusele on jalgpallis pidevalt samme edasi tehtud.

1923. aastal asutatud ja 1997. aastal taasloodud klubi juures tõmbab Tehvat ka meeskonna pikk ajalugu. «Tegemist on ajaloolise klubiga – hea Eesti asi aastast 1923. Oleks võinud ju teha klubi FC Prive, kuid mulle meeldivad asjad, millel on huvitav minevik,» tunnistab Tehva, kes omal ajal aitas madalamates liigades ka ise meeskonda ning selle tõestuseks on tal endiselt jalas kaheksa kruvi ja metallplaat, mis pandi sinna aastate eest pärast Narvas toimunud teise liiga kohtumist.

Kuno Tehva, viis aastat tagasi seadsite sihi tulla viie aastaga Eesti meistriks. Kas toona tundus see eesmärk reaalne ja milline võiks olla järgmine siht?

Toona tundus, et viie aastaga on võimalik meistriks tulla ja meie poolt meeskonnale antav on piisav, mis võimaldab selle teoks teha. Samas see väljaütlemine ka distsiplineeris ega lubanud kuskil jalga sirgu lasta.

Tipus püsimine on kindlasti raskem, kui sinna jõudmine. Levadial oli mingi aeg väga hea võitude seeria ja tahaks seda ületada. Samas soovime kasvatada oma noori ja loodetavasti hakkab oma kasvandikke tulema ka esindusmeeskonda. Tahame lisaks Euroopas hästi esineda.

Järgmisel aastal oleks edu see, kui saame Meistrite liiga eelringis esimesest voorust edasi. See tähendaks, et saaksime kindlasti veel kahe vastasega mängida ja see tähendaks ka lisatulu.

Eurosarjas tegude tegemiseks on vaja tunduvalt rohkem raha, kui Kaljul praegu kasutada on. Kas Eesti tingimustes on võimalik üldse sellisel hulgal toetajaid leida?

Euroopa liigas grupifaasi jõudmine on teostatav, kuid selle jaoks peab raha olema. Meil seda sellisel hulgal ei ole. Selleks oleks vaja rahakamaid toetajaid, kuid paljud siinsed ettevõtted on läinud välismaalastest omanike kätte. Rootslast ju ei huvita siinse spordi toetamine, temal on vaja siit kasumit teenida. Nemad vaatavad asju arvudes ja nemad ei taha osaleda ülesehitamisprotsessis.

Samas olen ise kokku puutunud ka väga paljude Eesti ärimeestega, kuid nende väärtushinnangud ei ole noore ühiskonna tõttu välja kujunenud ja nende jaoks on olulisem osta veel üks auto, mida tal tegelikult vaja ei ole, ja siis veel üks ning minna kuhugi kaugele puhkama.

Võib-olla toetatakse mõne raamatu väljaandmist, aga seda tehakse pigem selleks, et kuhugi mingi linnuke kirja saada. Keegi ei toeta selle eesmärgiga, et tuleks ja muudaks midagi. Selliseid ettevõtteid ja inimesi muidugi on, kuid neid on vähe.

Kalju on aastate jooksul tõmmanud palju tähelepanu võõrmängijate palkamisega. Kas tegemist oli põhimõttelise valikuga või tingisid seda ka kohalikud jalgpallireeglid?

Meil ei olnud sisuliselt varianti. Eesti klubijalgpallis on reeglid sellised, et lepingu lõppedes on mängija veel aastajagu klubi küljes kinni ja mõne sellise palluriga lepingu sõlmimisel tuleb maksta nende endisele tööandjale tema viimase 12 kuu palk.

Oleme näiteks niimoodi ostnud Levadiast Kert Küti ja Tarmo Neemelo. Kui näiteks Neemelo eest tuleb korraga välja käia tema viimase 12 kuu palk ja hakata ka ise kohe talle palka maksma, on tegemist selliste summadega, mida me varasemalt ei olnud võimelised tasuma. Nii tuli pallureid otsida piiri tagant.

Seega on olnud edaspidi strateegiliseks suunaks välismaal mängivate Eesti jalgpallurite tagasitoomine, kuna seal mänginud lepinguta pallurite eest ei tule tasuda viimase 12 kuu palka. Nii oleme tiimi toonud Vitali Teleši, Alo Bärengrubi, Kristen Viikmäe ja Tihhon Šišovi.

Kui viis aastat tagasi alustasime, ei olnud meil eelarvelist kindlust. Olime iga aasta lõpus nullis ja seega ei julgenud me toona kellegagi pikemaid lepinguid sõlmida. Kui tekkis olukord, et stabiilselt kindlustasime eurokoha ja saime seeläbi UEFA poolt aastas 110 000 eurot, võisime hakata sõlmima pikemaid lepinguid. Praegu on tekkinud finantsstabiilsus ja saame teha seega pikemaid plaane.

Praegu maksame ikka igal aastal oma taskust Kaljusse raha juurde, kuid teeme seda hea meelega, kuna usume sellesse asja. Oleme valinud jalgpalli ning sinna anname oma aega ja raha. Mingil hetkel ehk jõuame sinnamaani, kus klubi jõuab ennast ise ära majandada, see oleks super. Seni maksame ise peale.

Kõrvaltvaatajaile tundub enamasti, et Nõmme Kaljul on käes väga palju raha ning seeläbi saadakse lubada endale häid mängijaid.

Selline mulje võib ju jääda, kuid tänavu olime eelarvelt kolmas-neljas klubi. Flora ja Levadia on meist kindlalt suuremad ja Sillamäel peaks ka suurem eelarve olema. Kaljul oli tänavu kasutada 550 000 eurot. Meil ei ole suuri palkasid, välismängijad saavad sama suurt palka kui siinsed mehed. Levadia tipp­aegadega pole midagi võrrelda, sellist aega praegu ei ole ning niipea ei tule ka.

Meil on head tulemuspreemiad. Kui võidame meistritiitliga lisaraha, siis seda ka jagame. Mängijate kogu palgast moodustavad tulemuspreemiad 30–40 protsenti. Kui tuleme meistriks ja pääseme Meistrite liiga eelringi, toob see klubile sisse 340 000 eurot ja sellevõrra on võimalik mängijatele rohkem maksta. Viimasel kahel hooajal oleme pannud paika preemiad, mis kaasnevad meistriks tulekuga. Arvan, et see on aus ja motiveeriv lähenemine.

Kui Kalju tänavused peamised konkurendid Flora ja Levadia teenivad klubi eelarvesse raha ka mängijate müümisega, siis Kalju ses vallas konkurentsi ei paku. Kas sellevõrra tuleb rohkem tegeleda ka sponsorite otsimisega?

Mängijate müümisel on Floral ja Levadial meist pikem ajalugu ja neil on ette näidata ka paremad tulemused. Mängijate müük on praegu üldse väga keeruline ning selleks on vaja näidata mingi taset. Meie prioriteet pole olnud müük, kuna esmane eesmärk oli teha tulemust.

Tulime Kalju juurde meelelahutus- ja turundustaustaga inimeste seast. Hakkasime rutiinseid arusaamu muutma ja tõime jõuliselt turundusmõisteid jalgpalli juurde. Alguses ei olnud see paljude jaoks teema. Aastate jooksul oleme nakatanud teisi ja kindlasti ka jalgpalliliitu, kes panustab samamoodi aina rohkem turundusele.

Meil ei ole olnud taga sellist meest nagu Londoni Chelseal Roman Abramovitš, kuid olid ressursid ja oskused teha tasuta reklaami ja turunduskampaaniaid Nõmme Kaljule. See aitas leida sponsoreid ja seeläbi saime finantseerida klubi. See oli meie jaoks ainuke tee, kuna see on asi, mida oskame.

Eesti klubijalgpalli puhul on ikka räägitud väikesest publikuhuvist, kuidas on selle taustal võimalik meeskonda üldse edukalt turundada?

Sponsorite leidmine on väga raske ja veel keerulisem on see klubidel, kes ei turunda. Kõik Nõmme Kalju suured kampaaniad oleme teinud klubi jaoks null euroga. Oleme leidnud partnerid, kellega oleme teinud vastavad kokkulepped. Suudame samal ajal luua ja genereerida uusi kontakte. Laseme igalt poolt risti-rästi reklaami läbi ja see on sponsorite jaoks atraktiivne – sellega oleme teinud ennast atraktiivseks partneriks.

Leian, et lisaks sportliku osa arendamisele peab ka turundusele rõhku panema, et oleks tugev meistriliiga, kus on terved ja elujõulised klubid. Oleme seda tööd viis aastat teadlikult teinud ja see on viinud selleni, et oleme loomas Nõmme Kaljust brändi, mis vormuks uuteks projektideks ja tooks samamoodi tulu tagasi.

Tänavuse hooaja eel vahetas Kalju esindusmeeskond Hiiu staadioni kehva väljakukatte tõttu Kadrioru staadioni vastu välja, kus jätkatakse edaspidi kodumängude pidamist?

Meil on erinevaid variante. Meile väga meeldiks Hiiu staadionil mängida. Oleme teinud ettepaneku, et meile antakse staadionil hoonestusõigus või antaks see mingi muu suhtega rendile. Arutame asju ja ehk suudame kokkuleppele jõuda. Ka jalgpalliliit on veksli välja käinud, et saaksime võib-olla nende abiga kunstmuru välja vahetada.

Ise seostame ennast Nõmmega ja Hiiu staadion on meie jaoks püha koht. Võimaliku uue esindusväljaku ehitamine on aga suurem projekt, tahame olla võimalikult Nõmme lähedal. Kui saame mingisuguse koostöö raames ehitada staadioni Haaberstisse või Vana-Mustamäele, siis tuleb see sinna teha, kuhu saab teha. Järgmise hooaja osas ei ole otsust vastu võetud, kuid Kadrioru staadionil jätkamine on väga tõenäoline. Kui õnnestub Nõmmele lähemale kolida, siis kindlasti teeme seda.

Nõmme Kalju

Asutatud: 1923

Taasasutatud: 1997

Meistriliigas alates 2008. aastast

President: Kuno Tehva

Peatreener: Igor Prins

Tulemused meistriliigas:

2008 – 4. koht

2009 – 5. koht

2010 – 4. koht

2011 – 2. koht

2012 – 1. koht

•    Aastatel 1997–2004 mängis Kalju tugevuselt neljandas liigas.

•    2005. aastal mängis Kalju tugevuselt kolmandas liigas.

•    Aastatel 2006–2007 mängis Kalju tugevuselt teises liigas.

•    Tulemused Euroopa liigas:

•    2009/10 – esimeses ringis kaotati kahe mängu tulemusena 1:2 (mängud 1:2 ja 0:0) FC Dinaburgile (Läti)

•    2010/11 – esimeses ringis kaotati kahe mängu tulemusena 0:2 (mängud 0:0 ja 0:2) FC Honkale (Soome)

•    2012/13 – esimeses ringis kaotati kahe mängu tulemusena 2:4 (mängud 2:2 ja 0:2) Lankarani Hazarile (Aserbaidžaan)