Harrastussportlasena Eesti meistriks kroonitud Rainer Aus peab oma hobi jaoks koguma aastas 70 000 eurot.
Meistri retsept: abistav isa, sponsorid ja säästlik sõit
31. oktoober 2012, 08:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rainer Aus oli tänavu koduste ralliteede valitseja. Selle väite üle võib vaielda, kuid miski ei muuda olematuks fakti, et Aus krooniti tänavu absoluutarvestuses ja siinmail mainekaimas N-rühmas Eesti meistriks. «Hooaeg tuli tõesti hästi välja,» märkis 25-aastane roolikeeraja ise tagasihoidlikult.
Kuigi kodumail parim, pole rallisõit kaugeltki Ausi põhitegevus. Ta töötab Eurost Autos automüüjana, sest kusagilt peab ju elamiseks raha saama. Nii nagu laias maailmas, on ka Eestis rallisõit võimalik vaid juhul, kui sul on ülisuur rahakott või ustavad sponsorid. Seega on tegemist amatöörspordiga, mis paraku toob raja äärde tuhandeid huvilisi.
«Kõik, mis puudutab rallimasinat ja selle ettevalmistust, on puhtalt minu enda rida. Õigemini mõtleme need asjad läbi koos isaga, sest meil on peretiim, kus saame ise langetada kõik otsused,» selgitas Aus oma kuluka hobi argipäeva.
Rainer Aus, ilmselt muudab elu kergemaks see, et iga ralli jaoks ei pea võistlusautot rentima, vaid tegemist on su enda masinaga.
Auto on tõesti välja ostetud. Tegemist on 2006. aasta Mitsubishi Lanceriga, mida võib autorallis pidada keskealiseks sõiduvahendiks. Tegelikult pole auto tootmisaasta nii väga oluline, sest ralliauto hoolduses tehakse tihti osadele sajaprotsendiline uuendus. Kui teha auto kallal pidevalt korralikult tööd, ei saa öelda, et vanem masin oleks uuematest mudelitest kehvem.
Kõrvaltvaatajale võib jääda mulje, et vähemalt Eesti tasemel rallimees peab võistlustevahelisel ajal iga päev garaažis oma autot putitama.
Tegelikult ei pea. Tuleb lihtsalt planeerida, millal üks või teine töö ette võtta. Loomulikult on auto juures palju tegemist ja teatud asjad tuleb iga kord ära teha. Autohoolduse teenust võib ka sisse osta, kuid see on ise tegemisest palju kallim. Pealegi on mu isa kogu elu tehnikaga tegelenud ja tunneb seda valdkonda väga hästi. Vaid mõnede väga keeruliste detailidega pole mõtet ise tegeleda.
Tulid tänavu oma karjääris teist korda Eesti meistriks. Kui palju sellise saavutuseni jõudmine ühe hooaja peale raha nõuab?
Selleks et sõita Eesti meistrivõistlusi, teha mõni start kusagil lähivälismaal ja korraldada mõned treeningud, kulub umbes 60 000 – 70 000 eurot. Sellise summaga saab hakkama vaid siis, kui on oma auto ja sa tegeled ise selle hooldusega, mitte ei osta kusagilt teenust sisse.
Soliidne summa… kas juba praegu käib tihe töö järgmiseks aastaks raha kogumiseks?
Niisama ukselt uksele ma ei käi, sellistest üritustest tekkivaid tagasilööke sai tunda juba mitme aasta eest. Suurem osa sponsoritest aitab meid vanast ajast ja on minu või isa tuttavad.
Mingi summa on järgmiseks hooajaks juba olemas, kuid kogu aasta pole veel kaetud. Seega tuleb rahakogumiseks veel tööd teha. Kui mul poleks auto välja ostetud, tuleks praegusele eelarvele veel kolmandik otsa. Samas annab auto olemasolu ka kindlama tunde, et kui raha ei õnnestu piisavalt koguda, saab selle alati maha müüa ja sõitmisega lõpetada. Kui aga vajalik summa olemas, pole sõiduvahendiga probleemi.
Kujutan ette, et teadmine, et kui autoga midagi juhtub, tuleb kõik oma taskust kinni maksta, võib võistluse ajal väga segada.
Kindlasti… kui midagi juhtub, siis on esimene mõte, et oi-oi-oi. Tänavu oli kõige hullem õnnetus Viljandi rallil. Mul olid auto amortisaatorid hooldamata, sest ostes öeldi, et need peavad pikalt vastu. Tegelikult olid need aga selle võistluse ajaks üsna väsinud ja kuivad ning pärast ühte trampliini ei käitunud auto kurvis nii, nagu soovisin, ja libisesime vastu posti.
Auto kordategemine läks kalliks ning hooaja viimasel etapil Saaremaal alustasime kohe ettevaatlikumalt.
Auto lõhkumise hirmus ja igasuguse piiranguteta sõitmisel on siis kiiruse vahe märgatav.
Vahe on täiesti olemas. Näiteks Saaremaa rallil tulime lõpuni nii, et autol polnud ühtegi kriimu. Lihtsalt kontrollisin ja jälgisin võistluse käigus teiste kiirust ning avaldasin pisut survet. Kui konkurentidel hakkasid rehvid purunema, pidin taktika osas langetama lihtsalt uue otsuse.
Pärast Saaremaa rallit tõdesid, et järgmise hooaja kava on sama, mis tänavu – kodune sari ja võimalusel mõned välisstardid. Kas teadmine, et kõrgemale ja kaugemale pürgimiseks napib võimalusi, ei kipu motivatsiooni hävitama?
Autoralli meeldib mulle ja sõitmine meeldib mulle ka. Motivatsioonipuudust ei tunne, sest see kõik on nii huvitav, keegi ju ei tea, mis kiiruskatsel järgmise kurvi taga ootab.
Paljud eestlased on võimalikult noorelt liitunud MM-sarjaga, ent pärast seal raha põletamist spordist kadunud. Sina seda ei soovinud või polnud selleks võimalust?
Pigem polnud võimalust. Selle tekkimisel oleksin kindlasti proovinud, usun, et oskasin ka juba kolm aastat tagasi autoga korralikult sõita. Küllap see oli ikka halb, et ma ei saanudki sellisel tasemel sõita… Aga võib-olla oleks ma ise ka pärast laia maailma vaatamist sõitmisest üldse loobunud. Tegelikult pole ka Eestis võistlemises midagi hullu, ja mine tea, mis tulevik võib veel tuua.