Mullu võitis Zahkna kahekordses olümpialinnas Innsbruckis peetud noorte olümpiapäevadel eneselegi üllatuslikult kaks hõbemedalit – nii sprindis kui jälitussõidus –, kuu aega hiljem pidi ta Kontiolahtis omaealiste MMil aga leppima samadel distantsidel 23. ja 18. kohaga ja see tõi hinge kahtluseussi. «Noorte olümpial olin tippvormis, aga MMil olin juba nagu laip,» meenutas 18-aastane Zahkna. «Muidugi andsid hõbemedalid motivatsiooni, aga ma tõesti arvasin, et sain need tänu heale õnnele, rada sobis. Nüüd ikka loodan, et minus on enamat.»
MMi eel hellitas endise laskesuusataja, vahepeal ka Eesti koondist juhendanud Hillar Zahkna poeg lootust, et ehk ikka õnnestub medal ära tuua. «Salaja seadsin sellise eesmärgi, aga välja ei julgenud öelda,» tunnistas ta. «Panin kõik lootused sprindi peale, see peaks idee poolest mulle kõige paremini istuma, samas on sel aastal laskmine korralikult paremaks läinud ja võin ka individuaaldistantsil üllatada.»
Kas spordisõbrad võivad temalt nädala jooksul veel medaleid oodata? «Ei-ei, ma ise juba kruttisin endal ootused nii üles, et ei saanud öösel magadagi,» ütles Zahkna. «Magasin ilmselt ikka kaheksa-üheksa tundi ära, aga öösel oli mitu ärkvelolekupausi.»
«Neljapäeval oli ikka päris suur närv sees, et pidin lihtsalt istuma ja võistlust ootama,» lisas ta. «Nüüd, arvan, saan rahulikuma südamega magama minna, sest medal võttis pingeid maha.»
Zahkna tegi eile kahe tiiru peale ühe möödalasu, seejuures jäi üles teise tiiru viimane märk. «See oli peas kinni,» ei hakanud ta salgama. «Asend oli super, see oli täielik enda viga ja mõistagi jääb see kripeldama.»