Ilves sõitis end medali nimel pildituks

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Kristjan Ilves (paremal) MMi poodiumil.
Kristjan Ilves (paremal) MMi poodiumil. Foto: Erakogu

 «Kui ma üle lõpujoone jõudsin, kokkusin kohe kõhuli lumme ja lebasin seal umbes paar minutit. Lõpuks tuldi juurde ja küsiti, kas ma ikka elan, ja paluti vastuseks kätt liigutada. Seda ma siiski suutsin,» kirjeldas kahevõistleja Kristjan Ilves esimesi minuteid juunioride maailmameistrivõistluste pronksimehena. «Jätsin võistlusesse ja finišispurti kõik, mis minus oli.»

Seda, et 16-aastane noormees suudab endast aasta-kaks vanematega koos võisteldes medalimeeste hulka pressida, ei oodanud ilmselt keegi. Ei oodanud ka Ilves ise. «Kui ma oleksin tänavuse hooaja alguses rääkinud, et võtan juunioride MMil medali, oleks mind välja naerdud,» arvas ta. «Tegelikult polegi mulle medalivõit veel eriti kohale jõudnud… või õigemini üldse pole. Võib-olla alles siis, kui saan medali kaela, tekib mingisugune tunne.»

Ilves vestles Postimehega õhtul poole seitsme paiku, kui seljataga oli kolmele parimale mõeldud lilletseremoonia ning hotellis oli aega veidikenegi mõtteid koguda. Medalid riputati noortele sportlastele kaela kell 20 alanud pidulikul tseremoonial.

Esimesena rajale

Sama suure ootamatusena mõjus poja esitus ka Kristjan Ilvese treenerist isale Andrus Ilvesele. «Väga suur üllatus!» õhkas ta. «Siinne hüppemägi sobib talle väga hästi ja ka võistluses hüppas ta väga hästi. Mitmed konkurendid läksid samal ajal alt ja tänu sellele tulid vahed sisse.»

Ilves pääses eilsele kahevõistluse sprindidistantsile esimesena. Tagantjärele oma emotsioonidele mõeldes kinnitas ta, et suurt jalavärinat see ei tekitanudki. Ühelt tänavuselt kontinentaalkarikasarja etapilt oli tal esimesena rajale mineku kogemus ka tagataskus. Väga suuri illusioone ta siiski endale ei loonud. «Mõtlesin, et olen rahul, kui mahun esimese kuue hulka,» nentis ta.

Viiekilomeetrise suusasõidu eel tegid isa ja poeg täpse taktikalise plaani. «Esimese ringi pidi ta sõitma rahulikult ja kui teised järele jõuavad, siis hoidma end nende sabas,» kirjeldas papa Ilves esialgset sõjaplaani. Poolel maal saigi hilisem võitja sakslane Manuel Faisst eestlasest mööda, ent Ilves ei läinud temaga kaasa.

Noor sportlane tunnetas jõuvarusid ja otsustas jätkata oma tempos. Faisst ja hõbeda võitnud prantslane Theo Hannon läksid oma teed.

Eelviimasel tõusul langes Ilves korraks neljandaks, mööda rühkis soomlane Ilkka Herola. Kuid Ilves ei murdunud. Viimasel tõusunukil suutis ta end omakorda soomlasest ette pressida. Otsustaval hetkel korraks ka komistanud Herola ei saanudki Ilvesest jagu.

Terav lõpuspurt

Andrus Ilvese sõnul oli poja lõpp terav. «Hüpetes on ta alati hea olnud, aga erilist rõõmu valmistab see, et ta suutis siin ka hästi suusatada,» lausus ta. «Olnuks ta natukenegi aeglasem, võinuks lõppkoht olla vabalt ka viis kohta tagapool.»

Ilvese saavutuse väärtust tõstab teadmine, et ta on konkurentidest noorem. Juunioride arvestuses, kus võistlevad pidevalt kasvavad ja arenevad sportlased, tähendab iga aasta väga palju. «Eelmisel MMil sõideti tast lihtsalt üle, nüüd aga kestis ta ilusti ära,» märkis Andrus Ilves.    

Kristjan Ilves andis kerge tormihoiatuse juba paar päeva varem tavadistantsil. Toona oli ta pärast hüppevõistlust kolmas, kuid lasi murdmaarajal seitse konkurenti endast mööda ja lõpetas enda kohta siiski väga hea 10. kohaga. Selles võistluses avas eestlaste medaliarve Libereci MMil Han-Hendrik Piho, kes võitis samuti pronksise autasu.

Eile vedas Pihot alt hüpe ning suurde mängu sekkuda polnud enam võimalik. Lõpuks leppis ta 20. kohaga.

Tagasi üles