Eesti tippklubidel on noormängijate meeskonda sobitamine muutunud ülejõukäivaks ülesandeks, seepärast tehakse üha suurem panus leegionäridele.
Eesti korvpalli häda: noortel napib tahtmist, klubidel võimalusi
«Mängime nende meestega, kes meil on. Oleks meil 12 eestlast, mängiksime nendega, aga meil ju ei ole.» Nii kommenteeris Kalev/Cramo korvpallimeeskonna peatreener Alar Varrak Eesti esiklubi stiili, kus platsil on korraga viis leegionäri.
Kus siis eestlastest korvpallurid end peidavad? A-klassi meistrivõistlustel osaleb tänavu 31 meeskonda, mullu oli neid veel nelja võrra rohkem. Sellest mängijate armeest suudab aga meistriliiga meeskonda jõuda vaid mõni üksik ning klubide treenerid nurisevad endiselt, et meeskonna koostamisel napib kodumaist materjali.
Ja kui mõne «suurklubi» pingiotsale jõutaksegi, siis mänguminutite teenimine võrdub juba veelgi suurema imega. Küsimus pole ju pelgalt 18–19-aastastes noorukites, meil loetakse noorteks ja perspektiivikateks ka nendest kolm-neli aastat vanemaid mängumehi.
Jah, olid ajad, kui Rauno Pehka murdis end 16-aastaselt Nõukogude Liidu meistrivõistluste esiliigas osalenud Kalevisse või Gert Kullamäe debüteeris 14-aastaselt Eesti meistriliigas ja viskas seal ka kohe punkte. Tänavu on koduse liiga noorim mängija detsembris 16-aastaseks saanud Mihkel Kirves, kes on Pärnu särgis saanud mänguaega kokku viis minutit … Alla 18-aastaseid mängijad on liigas veel vaid kolm. Mujal maailmas peetakse U-20 vanuseklassi mahtuvaid pallureid juba tõsisteks mängumeesteks, Eesti liigas pallib sellised kokku aga vaid 28.
«Näpuga pole vaja kellegi poole näidata,» arvas Rakvere Tarva peatreener Andres Sõber olukorda analüüsides. «Õnneks leidub veel neid, kes lastega tegelevad. Elu on näidanud, et Eestis tuleb üks või kaks mängumeest paari aasta jooksul.»
Samas pidas Sõber oluliseks, et vähesedki esilekerkinud noored saaksid võimaluse meistriliiga tasemel pidevalt mängida. U-20 koondise peatreenerina on tal aga kahju, et näiteks Rauno Nurgeri ja Kristo Mangelsoo sugused mängijad jäävad tagaplaanile. 19-aastane ja 208 sentimeetri pikkune Nurger on tänavu Raplas saanud mängida keskmiselt 11 minutit, 20-aastane Mangelsoo aga Kalev/Cramos keskmiselt alla kümne minuti ja sedagi vaid seitsme mängu jooksul.
«Vähemalt Eesti meistriliigas peaksid sellised mehed saama pidevalt võimalusi platsile minna,» lausus Sõber ja lisas, et noorte meeste mängu sobitamine sõltub paljuski treeneri oskustest. «Loomulikult peavad meistriliiga klubide treenerid mõtlema tulemuse peale, ent samas tuleks mõelda ka noorte arendamisele.»
Sõber on ka ise saanud leegionäride ekspluateerimise eest kriitikutelt sugeda, kuid vähemalt meeskonna nimekirjas on tal seitse noormängijat.
Eesti U-18 koondise peatreener Rauno Pehka, kes teenib leiba Audentese spordikoolis järelkasvu õpetamisega, leidis, et tippu pürgivate mängijate vähesus on tingitud tänapäeva elust, kus noortel pole piisavalt palju sisemist sundi. Liiga harva leidub neid, kes julgeksid sportlikke eesmärke konkreetselt sõnastada.
«Noor sportlane peaks oma tulevikueesmärgi välja ütlema või päevikusse kirjutama ning iga päev endale peeglist otsa vaatama ja küsima, kas ma ikka panin täna sellesse seina ühe tellise,» rääkis Pehka. «Tänapäeval seda eriti ei tehta ning noored ei oska ka öelda, kas ja kuidas noorteklassist edasi minna. Paljude jaoks saab meistriliiga klubi pingile jõudmisega eesmärk täidetud.»
Kuigi Kalevi nimekirjas ongi vaid 12 mängijat, on Mangelsoo ainus noormängija. Tartu Rockil on sellised mehi kaks, ent nii Brett Nõmm kui Saimon Sutt on pääsenud pingiotsale vaid paariks kohtumiseks.
«Olen seda meelt, et noor peaks läbima oma karjääris kõik etapid – kerkima esile A-klassis, seejärel mängima meistriliiga mõnes väiksemas klubis ja alles seejärel liituma juba valmis mängijana Kalevi või Rockiga,» rääkis Varrak, kelle sõnul on noormängija tippklubisse sobitamine väga keeruline. «Oleme seda proovinud, ent põhimeeskond oli tihti sõidus ja kui tegimegi kodus trenni, olid noortel jälle oma mängud. Kuna koos saime treenida vaid umbes kord nädalas, ei teadnud nad lõpuks meie liikumisi ja nad polnudki justkui täieõiguslikud meeskonna liikmed.»
Just seepärast võttiski Kalev vastu otsuse, et tänavu kuuluvad meeskonda vaid need, kes saavad olla sajaprotsendiliselt just selle meeskonna käsutuses. «Mangelsoo on tegelikult positiivne näide. Nüüd, kui kool lõpetatud, sai ta professionaalselt harjutada ja kasutada meeskonna teenuseid – areng on ilmne ning samamoodi jätkates võib temast saada tasemel mängumees.»
Noortele korvpalluritele meistriliiga tasemel mänguminutite leidmiseks on siiski mitu võimalust. Klubidele võib panna kohustuse mängitada kohtumise jooksul teatud arv minuteid alla 20-aastaseid mängijaid või moodustada meistriliigasse omaette noortemeeskond. Läti meistriliigas osaleb U-18 koondis. Eestiski on seda proovitud.
Pehka pooldabki viimast varianti. Ta arvab, et kohustuslikud minutid võivad noorte pingutamisvajadust veelgi rohkem kärpida – olenemata tasemest on platsile pääsemine garanteeritud. Pealegi polevat nappidest minutitest eriti kasu: «Arenguks peab mängija viibima platsil vähemalt 16 minutit, alles siis hakkab see kasu tooma.»
Eesti meistriliiga noored
Korvpalli Eesti meistriliigas mängib tänavu 28 noormeest, kes mahuvad U-20 vanuseklassi. Neist 20 mahuvad kolme klubi – Rakvere Tarva, Rapla ja Hito – koosseisu. Ainsana mängib oma meeskonnas kandvat rolli Rapla tagamees Rait-Riivo Laane.
• Tartu Rock
Brett Nõmm 18, Saimon Sutt 17
• Kalev/Cramo
Kristo Mangelsoo 20
• Rakvere Tarvas
Mihkel Schlaicher 19, Oliver Metsalu 19, Risto Puur 18, Mikk Põdersalu 18, Kevin Täpp 18, Raimond Tribuntsov 17, Andri Metsaru 17
• TTÜ
Tiit Talumaa 18
• Tallinna Kalev
Tony Liivak 19
• Pärnu
Kevin Liivamägi 20, Kaspar Rätsep 19, Mihkel Kirves 16
• Rapla TYCO
Martin Paasoja 20, Rait-Riivo Laane 19, Martin Jurtom 19, Rauno Nurger 19, Hendrik Ruut 18, Kaarel Traumann 18, Saamuel Rõigas 18
• Valga
Taavi Leok 20
• KK Hito
Jalmar-Joosep Saar 20, Artur Saariste 19, Sander Saare 19, Aleksis Anijärv 19 Mario Kirsimaa 19, Georg Tambre 18.