Oi-oi, Hunt karjas. Saab nalja

Mees nagu Kalevipoeg: see foto Margus Hundist on tehtud tema ema töökoha, osaühingu Puidukoda reklaamimiseks. Foto: Kristjan Teedema

Sel nädalal ameerika profijalgpalluriks saanud, Eestimaa väikelinnast pärit hiigelkasvu Margus Hunt tahtis juba noorest peast hirmsasti esimene olla. Ainult et koolitöös küll mitte.
 

Eda Hunt ei kavatsegi teha nägu, et tunneb poja Marguse edu üle Ameerikas üksnes rõõmu. Muret jagub samuti, isegi hirmu. Ainult üheainsa korra on ta söandanud Marguse mängule ameerika jalgpallis kaasa elada otsepildis – seda siis, kui tütre pere pakkus seltsi.

«Nii oli turvalisem,» lisab ta. Kõiki ülejäänud kohtumisi on ta vaadanud korduses, kui tulemus juba teada. Mis peamine: teada seegi, et poeg on terveks jäänud. «Eks see ole vägivaldne spordiala,» tunnistab Eda Hunt. «Margus ütleb küll, et mis ma pabistan, ei juhtu seal midagi. Aga olen nõrganärviline ...»

Lõppeva nädala kolmapäeval sõitis Eda Hunt koos tütrega Frankfurdi kaudu USAsse Dallasesse, et üle pika aja, rohkem kui aasta järel, pojaga taas kokku saada. Tavaliselt on nad suhelnud pühapäeviti Skype’i vahendusel, aga kui Margus lõppenud talvel ameerika jalgpalli meeskondade huviorbiiti kerkis, on nii mõnigi side­seanss vahele jäänud ning ema pidanud poja käekäigu kohta hankima infot ajakirjandusest. Ta pole seni suutnud päriselt kohaneda, et Margus elab kodunt kaugel. «Igatsus on suur,» tunnistab ta.

Viimati käis Eda Hunt koos sõbrannaga pojal külas kaks aastat tagasi. Tollest ajast mäletab ta, et Margus elas Dallase vaikses üliõpilaslinnakus nelja korteriga majas, kus tema käsutuses on üks tuba. Ringi liikus ta põhiliselt jalgrattaga, kuni see koduukse eest ära varastati. Autot pojal pole. Kui vaja pikemat sõitu teha, oli ta laenanud masina sõpradelt.

Seekordsel külaskäigul ootab Eda Hunti ees veel üks huvitav kohtumine: ta näeb esimest korda silmast silma poja girlfriend’i. Too on pärit viielapselisest perest ja töötab naftakompaniis, on ema kuulnud. Margus tutvus temaga tunamullu suvel.