Isa jälgedes – Kristian Kullamäe viskas 90 punkti

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Kristian Kullamäe ja tema sõber korvivõrk.
Kristian Kullamäe ja tema sõber korvivõrk. Foto: Mihkel Maripuu

Kõik spordisõbrad teavad, et Tartu Rocki korvpallimeeskonna praegune peatreener Gert Kullamäe oli mängumehena viskemasin, keda ei tohtinud platsil hetkekski vabaks jätta. Pühapäeval tõestas aga tema 13-aastane poeg Kristian, et käbi pole kännust kaugele kukkunud. C1-klassi Eesti meistrivõistluste kohtumises kõmmutas Audentese meeskonnas mängiv noor Kullamäe Rakvere Tarva korvi 90 punkti.

Kõik, kes seda kohtumist nägid, kasutavad sõnu «ulme», «uskumatu», «ebareaalne». Enamik Kullamäe korve sündisid üks-üks-olukordades ja tema tabavus oli hiilgav – väidetavalt viskas ta mängu jooksul mööda vaid kuus korda …

Tegemist polnud niisama tilulilu-mänguga, vaid kahe võrdse meeskonna tasavägise kohtumisega, kus võitja selgus alles viimasel minutil. Vaatamata Kullamäe hiilgemängule kaotas Audentes 99:103. Ka Rakvere poisid polnud papist – võiduni jõudmiseks tabasid nad mängust 15 kolmest, neist kaheksa kogunes Kiur-Thomas Vehmaneni arvele. Seega, viskemeestest ei tohiks Eesti korvpall tulevikus puudust tunda.

«Mängu ajal hakkasid poisid ergutama, et viskaksin 50 punkti, siis 60 … Mängides ma ise punkte ei loe, alles pärast hakkasin mõtlema, et mis nüüd oli,» rääkis Kristian Kullamäe päev hiljem. «Kohtunikud ei lubanud mängida abistavat kaitset. Üks ühe vastu võtsin aga palli ja läksin mööda või viskasin lihtsalt sisse.»

Eile puhkepäeva nautinud ja seepärast kodus olnud Gert Kullamäe tunnistas, et oma mängijakarjääri jooksul ei jõudnud ta sellise arvu lähedalegi. Mälus sorides meenus talle, et mõned korrad sai ta noorena koolidevahelistel võistlustel kokku üle 50 punkti, kuid 90 silma tunduvad tallegi ebareaalsed. «Selles vanuses peaks nii palju visates käsi ära väsima,» leidis ta.

Kas Kristian on tänu pühapäevasele viskekontserdile parem kui Gert samas vanuses, on ilmselt raske hinnata. Omamoodi tähis on aga see, et Gert Kullamäe pidas oma esimesed mängud Eesti meistriliigas 14-aastaselt. Kui poeg ei taha olla kehvem, peaks ta juba järgmisel hooajal meistriliigas platsile jooksma. Isa ei taha aga poisile liigseid pingeid panna ja möönis, et pääses nii noorelt mängu tänu toona valitsenud reeglitele, mis nõudsid noorte mängitamist.

Mõistagi on Kristian pärinud nii mõndagi oma isalt, kuid meeletu huvi korvpalli vastu paneb teda oma oskusi ka pidevalt lihvima. Kui papa Kullamäe veel ise platsil ringi lippas või ka nüüd peatreenerina Rocki eesotsas Tallinna tuleb, on poeg alati kohal. Tihti oli tal kaasas ka oma pall, mida igal võimalusel põrgatada. Koduski on pall ja korv ühed peamised ajaveetmise vahendid.

«Audenteses on nõme reegel, et enne treeningu algust ei lasta saali, ja seepärast ei saa enne trenni ka visata. Kuid mõnikord saab seda teha pärast trenni lõppu,» rääkis Kristian Kullamäe. «Kodus olles käin aga tihti õues viskamas.»

Gert Kullamäe hinnangul teeb poeg päevas mitusada viset. Ja nii juba pisikesest peale, aastast aastasse. Kui iga päev Tartus Rocki mängijad utsitav papa Kullamäe juhtub kodus olema, rassitakse õues koos. Viskevõistlustel ei taha kumbki pool end kaotajaks tunnistada.

Kristian alustas korvpallitreeninguid kuueselt, lasteaiapoisina. Sellest ajast peale on ta pidevalt mänginud ja harjutanud koos endast vanematega ja mänginud korraga mitmes vanuseklassis. Vaatamata suurele koormusele pole noormees enda sõnul siiani korvpallist tüdimust tundnud. Pealegi on ta enda jaoks eesmärgid paika pannud: esmalt jõuda Eurolii­gasse ja sealt juba paljude poiste unistuste liigasse NBAsse.

«Kui laps tegeleb sellega, mis talle meeldib, ei tule ka tüdimust,» usub Gert Kullamäe. «Olen ise kogu elu olnud korvpalli sees ega ole tüdinud.»

Häid sidemeid omaval Kullamäel poleks ilmselt kuigi keeruline saata poeg mõnda välismaisesse korvpallikeskusesse treenima ja arenema, ent ta ei pea sellist käiku vajalikuks. Vähemalt esialgu mitte. Praegu olevat tähtis see, et neljadele ja viitele õppiv poiss lõpetaks korralikult põhikooli.

«Ma ei taha teda üle forsseerida, pealegi usun, et ka Eestis võib saada heaks korvpalluriks. Kui mõned treenerid räägivad, et noorele on kõige õigem siit võimalikult ruttu ära minna, siis sellega ju tunnistatakse, et oleme ise kehvad treenerid ega saa hakkama,» arutles Kullamäe.   

Tagasi üles