Rio olümpiast mõtlev Martin Loo: maastikusõidus halba vormi ei varja

Martin Loo Foto: Erakogu

Maastikurattur Martin Loo on aastaid teinud üksiku hundina tööd alal, mida Eestis harrastavad enda lõbuks tuhanded, kuid kõrgel profitasemel peale tema mitte ükski mees. Läinud nädalalõpul sai ta Tšehhis Nove Mestos peetud maailma karikasarja etapil 19. koha, mis on Loo senise karjääri parim tulemus.

25-aastase mehe suur siht on üks: kolme aasta pärast Rios toimuvad olümpiamängud. «Muidugi tahaks olümpiale, ehkki sinna on veel aega – kvalifikatsioon algab alles maist ja praegused edetabelipunktid ei loe midagi. Aga eesmärk pole lihtsalt niisama sinna jõuda. Lähen samm-sammult paremaks ja siis on ka tulemusi oodata,» rõhutab Loo, kes on maailma edetabeli tipus selgelt üks nooremaid.

Esikümnest leiab aga ka mehi, kellel vanust tublisti üle kolmekümne. «Ei oskagi üheselt öelda, millega veel tippudest maha jään. Organism lihtsalt areneb iga aastaga ja praegu olen pidevalt õiges suunas liikunud – loodame, et see jätkub,» sõnab Loo.

Eesti Jalgratturite Liidu peasekretäri, Loo tegemistega hästi kursis oleva Urmas Karl­soni sõnul võib Loo seni parimat tulemust ehk 19. kohta MK-sarjas võrrelda MMil või olümpial koguni esikümnekohaga. «MK-konkurents on tugevam kui MMil. Martini sõit on olnud väga märkimisväärne, sest keegi eestlastest pole varem isegi 20–30 sekka jõudnud,» kiidab ta.

Põhja-Itaalias elav ja treeniv Loo leiab, et tulemused on paranenud tänu aastatepikkusele tööle. «Tehtud trenn on õnnestunud tänavu tulemuseks vormida, aga tegu on olnud stabiilse arenguga,» sõnab Loo, kes võistleb Merida rataste maaletooja loodud meeskonna Hard Rock värvides.

Ehkki noorena tundsid tema kui hea mägedesõitja vastu huvi ka mitmed maanteetiimid, näiteks üks Läti profimeeskond, pole maanteesõit Lood kunagi paelunud. «Asi on väga lihtne – maantee ei paku mulle huvi. See pole siiani muutunud,» selgitab ta. «Maastikul on põnevam, emotsionaalsem, intensiivsem. Ükski trenn pole igav, rutiini ei teki. Ma ei kujuta ette, et võtan kell üheksa hommikul ratta ja siis sõidan sellega kaheksa tundi, vahepeal käin korraks kodus söömas ka.»

Samas ei maksa arvata, nagu põlgaks Loo ränka tööd ja vaeva. «Tahtejõudu peab kõvasti olema, ega «tirri lastes» paremaks ei saa. Maastikusõidus on kõik väga lihtne – kui jalga pole, siis jalga pole. Halba vormi seal ei varja,» lausub ta.

Loo on pärit ülisportlikust perekonnast – ema Kersti Loo ja isa Heiki Lomp on mõlemad kuulunud Eesti paremikku ujumises, noorem õde Katrin mängib aga ründajana edukalt jalgpalli nii Eesti koondises kui ka Soomes Pori naiskonnas. «Pere on mind alati toetanud – lasknud ise otsustada ja samas aktsepteerinud minu otsuseid,» kiidab Loo.

Karlson märgib, et noormees võinuks soovi korral teha tegusid ka maanteel. «Ta oli juba juunioride klassis andekas, aga suunas varakult kogu tähelepanu maastikusõidule ja teadis, mida teeb,» sõnab Karlson, kinnitades samuti, et palja õnne abiga maastikul tippu ei jõua. «Seal juba teiste tuules ei sõida. Maanteel või trekil on aga kindlasti võimalik kergemini elatist teenida, seal leiab igaüks oma leiva.»