Eesti rahvasportlaste elu pole sugugi lihtne – talvel läbitakse krõbedate külmakraadidega pikki suusamaratone, kevadel ja sügisel mütatakse maastikuratastega sombustel metsateedel ja suvel praetakse end erinevatel maanteevõistlustel. Ka eilne, juba 32. Tartu rattaralli toimus rasketes tingimustes, kui vilus oli 26-kraadine palavus, taevas polnud ühtegi pilve ning päike küpsetas võistlejaid ülalt, kuum asfalt alt.
Kogenud sõitjad oskasid kohe alguses valida endale sobiva tempo, kuid mõni läks sellega alt. «Grupp sõitis nii õudse hooga, keskmine kiirus on seni olnud 38 km/h,» kurtis Renee Tuul sõidu esimeses, Liiva tugipunktis. «Ootan mõne rahulikuma tempoga grupi järgi. Mingit kohta püüdma ei lähe, peamine on sõpradega lõpuni sõita. Palavuse üle ei kurda.»
Maskeerunud olümpiamees
Mõni minut hiljem jõudis samasse kohta aga härra, kes oli vaatamata ilmale selga tõmmanud kaelkirjaku kostüümi. «Niisama oleks igav ju 1500. koha peal sõita. Nüüd ikka tahavad inimesed minuga juttu ka rääkida,» selgitas mees veidrat riietusevalikut. «Ajalimiidiga tahaks ikka lõpuni jõuda.» Lõpetuseks lisas ta, et seistes hakkab siiski liiga palav ja andis seejärel jalgadele valu.
Nagu rahvaspordivõistlustele traditsiooniks on saanud, oli lisaks põnevatele kostüümidele rajal ka vahvaid sõiduvahendeid. Mõni oli otsustanud raja läbida tõukerattal, paljud olid tulnud tandemiga ja mõni istus üldse pakiraamil. Kaksikutest vennad Jüri ja Jaan Krimm sõitsid rattarallil juba viiendat aastat järjest tandemrattaga. «Ilm on sõitmiseks ideaalne,» hõiskas üks 56-aastane väljapeetud härrasmees. Vennad käivad koos ka suusamaratonidel, kuid seal tandemsuuski siiski kasutusele pole võetud. Härrad olid seekord valinud lühema, 65 km pikkuse distantsi, sest vanus on juba soliidne ja üle ka ei tahetud pingutada.
Tandemil oli sõitu nautima tulnud ka Londoni olümpial Eestit esindanud Rene Mandri, kelle äratundmisega oli tükk tegemist, kuna mees oli teinud endale grimmi, milles paistis mitukümmend aastat vanem. «Otsustasime, et teeme seekord natukene nalja ka,» ütles Mandri.
Kuigi suur osa rattasõidul osalejatest tahtis lihtsalt ilma nautida ja mõnusalt sportlikult pühapäeva veeta, siis sadadel startijatel on enne avapauku eesmärk võimalikult hea koht saavutada. Üks selliseid oli ka Ravo Talviste, kelle eesmärk oli koht esimese 150 lõpetaja hulgas, kuid ootamatu kummipurunemine muutis tema plaane. «Nüüd veeren siin koos matkavendadega. Väga mõnus on,» rääkis Talviste, kes nautis sõitu täiel rinnal. Ilma tehniliste viperusteta oleks ta ammu juba Tartus olnud. «Muidugi oleks olnud võimalik sinna esisaja piirimaile sõita, kuid siis, kui kumm katki läks, sain aru, et pole enam võimalik head kohta püüdma minna.»
Ehmunud vabatahtlikud
Ükski selline üritus ei saaks toimuda vabatahtliketa. Eile olid paljud neist erinevates tugipunktides võistlejatele jooki ja toitu jagamas. Küll aga said mõned esimest aastat olnud abimehed alguses ehmatama vastuvõtu osaliseks, kui umbes 100.–300. kohta taga ajavad ratturid nad sõimuga üle valasid, kuna neil ei õnnestunud suure kiiruse pealt vett kätte saada. Hiljem tulnud rahulikud rahvasportlased võtsid muidugi juba hoo maha ja tänasid abikäsi.
«Eks see alguse sõim läheb kõrvust mööda. Hiljem tulevad rahulikud sõitjad, kes tekitavad jälle hea enesetunde,» rääkis vabatahtlik Sander, kes on üle kümne aasta Tallinnast erinevatele Tartu maratoni üritustele appi sõitnud. «Siin on kolme tüüpi võistlejaid: esimesed lähevad mõisa peale, teised on vastikud tervisesportlased ja kolmandad on lõbusad rahvasportlased. Teine punt on see, kes karjub ja ropendab.»
Talviste tõi välja emotsionaalsuse põhjuse. «Grupis on hoog kiire ja kui keegi seal vale liigutuse teeb, on see ülimalt ohtlik,» selgitas ta. Kas vabatahtlike abimeeste peale karjumine aga vajalik on, jäägu terviseportlaste südametunnistusele. Muide, paljud abilised olid alaealised ja lapsed.