Alates uuest nädalast on Eesti tipp- ja harrastussportlastel üksjagu vähem vaeva ja muret, kui nad peaks end tulemusi jahtides vigastama – Tartus alustab ülikooli kliinikumi tiiva all tööd sporditraumatoloogia keskus.
Sportlased saavad uue ravikeskuse
/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
28. juuni 2013, 08:24
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uus keskus, mille käivitamist on vedanud kaks ortopeedi-traumatoloogi, dr Leho Rips Tartust ja dr Madis Rahu Tallinnast, on saanud haigekassalt aastaks poole miljoni euro suuruse lepingu, mis võimaldab vastu võtta 2500 hädalist ja teha 500 operatsiooni.
«Peame need arvud ka täis tegema,» sõnas dr Rips. «See paneb meile suured kohustused.»
Sporditraumatoloogia keskuse rajamine on tingitud kahest asjaolust, seletas dr Rips, kellel on operatsiooniarsti kogemust tosin aastat. Esiteks on viimaste aastate massispordiüritustel selgelt näha, kuidas keskealiste regulaarselt treenivate harrastajate arv pidevalt suureneb. «See ei tähenda, et nad on alati haiged ja vigastatud,» lausus dr Rips, «aga spordivigastused vajavad arstidelt teistmoodi lähenemist ja patsiendi mõistmist. Lisaks on aktiivsed inimesed ühiskonnas oluline majandusjõud ning nende kiire tagasitoomine tööellu on seetõttu väga oluline.»
Presidendi lobitöö
Teiseks, tõdes dr Rips, pole ka kõigil Eesti mõistes tõsistel sportlastel alati kerge oma traumaga jalamaid arsti vastuvõtule pääseda. «Sageli otsitakse üles tuttava tuttav arst,» kirjeldas ta, «aga millal tema juurde saab ja kas ravi on ka kompleksne, seda ei tea.»
Vastse keskuse trumbiks saabki dr Ripsi ja dr Rahu sõnul tõsiasi, et see hakkab tegelema ühe katuse all spordivigastuste profülaktika, nii konservatiivse kui kirurgilise ravi, füsioteraapia ja järelraviga, aga samuti teadustöö ja õpetamisega. Lähim samalaadne terviklik spordiraviasutus, mis ei kuulu erakätesse, asub Stockholmis.
Seni on Eestis sporditraumade ravis kuulunud jäme ots Tallinnas asuvale ASile Ortopeedia Arstid, kus on tehtud aastas keskmiselt üle tuhande artroskoopilise lõikuse. (Tõsi, Ortopeedia Arstid pole spetsiaalselt sportlaste raviks mõeldud asutus.) Artroskoopilisel teel ravitakse maailmas ligi neli viiendikku kõigist spordivigastustest.
Dr Mihkel Mardna, Eesti tunnustatumaid artroskoopia- ja sporditraumatoloogia spetsialiste tunnistas, et spordivigastuste ravi on seni koondunud suuresti Tallinna, ning avaldas lootust, et seoses uue keskuse loomisega paranevad ravivõimalused ka Kesk- ja Lõuna-Eesti sportlastel.
Ent see ei tähenda, kinnitas EOK presidendina sporditraumatoloogia keskuse rajamise nimel viimased pool aastat innukalt lobitööd teinud Neinar Seli, et uude keskusse ravile pääsemiseks kehtiks mingid piirkondlikud tõkked.
Enamgi veel: Seli lisas, et tema nägemuses võiks uus keskus hakata edukalt tegelema ka meditsiiniteenuse ekspordiga ehk teisisõnu välismaa sportlastest patsientide impordiga. «Mitte et piiri tagant tulevad meile ainult sünnitajad,» sõnas ta viimasel ajal Venemaalt Eestisse last ilmale tooma sõitvaile naistele viidates.
Seli on rahvusvahelistel spordivõistlustel kohanud enda sõnul eri riikide koondiste dressides küllaltki palju asjamehi, kes on osutunud Tartu Ülikooli nõukogudeaegse spordimeditsiini haru kasvandikeks või mäletavad siiamaani, et TÜ oli NSV Liidus spordimeditsiini tähtsaim ja nimekaim keskus.
Dr Mardna ei pea Tartus loodud keskust Ortopeedia Arstide konkurendiks, vaid väidab, et pigem aitab kahe ravikeskuse koostöö spordimeditsiini valdkonda Eestis edasi arendada. «Kuna sporditraumatoloogia keskus hakkab tegutsema Tartu Ülikooli juures, siis võimaldab see juba varakult tudengites selle eriala vastu huvi tekitada,» avaldas ta lootust, et Eesti spordimeditsiin saab sedasi peagi järelkasvu.
Ei mingit rivaalitsemist
Uues sporditraumatoloogia keskuses asub täiskohaga tööle dr Rips, kes seni on võtnud aastas vastu keskmiselt 2000 patsienti ja teinud 500 lõikust. Poole kohaga asub keskuses tööle dr Rahu, kel ortopeedi-traumatoloogi kogemust üle kahe kümnendi ning kes on keskmiselt teinud rohkem kui 600 operatsiooni aastas. Samal ajal jätkab dr Rahu ortopeediaarstina tööd ka Tallinnas. Lisaks ootab teda Tartu Ülikoolis doktoritöö, mille kaitsmiseni loodab ta jõuda kahe aasta pärast.
Tulevikus loodab dr Rahu anda oma panuse ka Eesti spordimeditsiini kui teaduse arengusse, sest Tallinnas käib olude sunnil peaasjalikult vaid praktiline arstitöö. «Aga kui sa pole ühtegi artiklit avaldanud,» nentis ta, «pole sa maailmas mitte keegi.»
Kolmanda arstina asub keskuses osalise koormusega tööle dr Aalo Eller.
Dr Rips, kellele oli sporditraumatoloogia keskuse loomisel toeks ka TÜ kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku juhataja dr Rein Kuik, soovib suurendada viie aastaga Puusepa 1a asuva keskuse arstikohtade arvu pooleteiselt kolmeni. Enda sõnul peab ta keskuse rajamist oma suure unistuse täitumiseks, mille nimel on ta loobunud märksa tasuvamatest töödest teistes raviasutustes ja samuti raja taga.
Kommentaar
Dr Leho Rips
sporditraumatoloogia keskuse rajajaid
«Spordimeditsiinis on patsient ravi tulemuse suhtes eriti tundlik. Aga tulemus, tingituna ülemäärastest lootustest, pole alati see, mida loodetakse.
Ma ei arva, et suudame sporditraumatoloogia keskuses kõik terveks teha ja oleme maailma parimad, aga kindlasti suudame pakkuda üle keskmise taseme ravi. Enamikku vigastusi suudame kindlasti ravida piisavalt kõrgel tasemel, et oleks tagatud patsientide rahulolu. Kuid kindlasti ei kao kusagile ka need patsiendid, kes on nn ringijooksjad ehk arvavad, et kuulsam arst ravib igal juhul paremini.
Püüame aidata inimesi, kes ei taha mitte pikka haiguslehte, vaid tahavad saada terveks; püüame aidata neid, kes on füüsiliselt aktiivsed, kes on elu edasiviijad, kes teevad tööd – nende argitööst tuleb ka raha, mida jagub maksudena teiste raviks.»