Taaramäe: miskit on väga mäda. Arvan, et tean põhjust, kuid täpsed vastused veel puuduvad

Rein Taaramäe. Foto: SCANPIX

Rein Taaramäe tänavune Tour de France läks pehmelt öeldes sinna, kuhu poleks pidanud minema. Kokkuvõttes sai eestlane koha teises sajas, etapivõidule ei jõudnud 2011. aasta Touri 11. mees ligilähedalegi.

Viimastel etappidel oli raskusi mägedest üle saamisega. Taaramäe kirjutas oma blogis, et on maailma kõige enam vormist väljas rattur, ja ütles Postimehele, et miskit on väga mäda.

Kas oled aru saanud, millest tänavusel Touril kehv vorm?

Arvan, et olen otsad lahti arutanud, kuid täpsed vastused veel puuduvad. Aeg näitab, milline variant tõeseks osutub. Põhjused võivad peituda hooaja alguse ületreeningus, astmas, mingis viiruses või lihtsalt väsimuses.

Kas olid hämmingus, et ei saanud Touril kohe algusest peale jalgu alla? Enne Touri, Dauphine’i velotuuril, suutsid esimestel etappidel sõita küll.

Ei mingit hämmingut, sest Dauphine’i tuuri lõpp oli üle mõistuse katastroofiline. Ja ka sel päeval, kui olin mäefinišis seitsmes, tundsin, et midagi on siiski valesti. Lõpus vastasin küll Alberto Contadori rünnakule, kuid mäe keskel, järsematel kohtadel, oli minek jama. Tulemus tuli kõva motivatsiooni pealt.

Eesti meistrivõistlustel eraldistardis sõitsid ometi välja korralikud võimsusvatid ja ka keskmine kiirus oli hea. Sinu esimene treener Erich Pernergi imestas, et selle pealt pidanuks sa Touril nädala või kümme päeva igal juhul kestma.

Ainult mina võin öelda, mis on mis. Üks päev ei näita vormi headust ega tegelikku väsimust. Näiteks Touri viimasel, mägisel temposõidul, sain 18. koha ja vedanuks mul ilmaga, mahtunuks isegi esikümnesse. Aga eraldistart on lühike pingutus, kestab alla tunni, velotuur kulgeb kolm nädalat.

Kas tasus Touri lõpuni sõita?

Kahtlemata tasus! Esiteks sain hulga kogemusi, lõpetasin tuuri ja pilt sai selgeks, et miskit on väga mäda. Tour on Tour, seda ei jäeta kehva enesetunde pärast pooleli.

Mis edasi? Hispaania velotuur? MMile lähed?

MMide mees pole ma kunagi olnud ja sel aastal kindlasti ei lähe. Idee Vueltale minna iseenesest on, kuid asjale ei tasu täpsemalt mõelda enne, kui saan endaga sotid selgeks.

On sul mingeid mõtteid, kuidas siitmaalt jätkata ja kas Vueltaks või siis tulevaks hooajaks asjad korda saada? Äkki tasuks hooaeg lukku panna ja hakata valmistuma järgmiseks?

Loodan lähinädalatel vastused saada, millest selline jõuetus, kuid ei pruugi. Näiteks 2010. aastal olin samas olukorras – juunist septembrini ei lõpetanud ühtki võidusõitu, ka Touri mitte. Augusti lõpus vajusin astmahoo tõttu pärast võistlust kokku, nii vingerdasin septembri lõpuni.

Järgmine hooaeg tuli suurepärane. Vastuseid, miks ma toona olin nagu praegu, mul pole. Teist korda vajusin kokku tunamullu juuni alguses, aga siis sain rohud, mis aitasid, kuid nüüd ei aita miski.

Kuidas astmaga lood? Eesti arstid pakuvad sulle abi.

Tore kuulda, et abi pakutakse. Spiromeetri näidud olid Touril kõik ebanormaalsed. Võidusõidul, kus vaja rohkelt gaasi panna, tunnen kohe hapnikuvõlga.

Mida sa sellest versioonist arvad, et sul võib olla nii-öelda ärevusastma, tekib liigsetest pingetest?

Naudin rattasõitu. Kes mind teavad, peavad mind pohhuistiks. See peaks ütlema kõik.

Paljud arvavad, et sa peaksid eelkõige oma vaimu puhtaks saama. Arvatakse, et esitad endale liiga kõrgeid nõudmisi ja oled maksimalist. Asju tuleks võtta rahulikumalt. Sinu hapnikutarbimisvõime ja muu võim ja vägi pole ju kuhugi kadunud. Touril sõidavad esikümnesse märksa kehvemate eeldustega mehed. Mida ise sellest arvad?

Ega hapnikutarbimisega tuuri võida. Lisaks peab olema raudne organism ja sellel suured varud. Minul on astma ja allergia ja spordiarstid on mind lapsest saati üldse ühepäevasõitjaks nimetanud, sest mu taastumine polevat väga kõvast klassist. Nii et ilma suure pingutuse ja kõva motivatsioonita ma tuuril kümne sekka ei jõuaks.

Äkki aitaks hea psühholoog sul eneses selgust saada?

Olen korra psühholoogi vastuvõtul käinud. Kuna midagi uut ei tulnud ja positiivset laengut ei saanud, siis teist korda ma sinna ei läinud.