Mart Poom: ole nii hea, kui vähegi suudad

Foto: Raigo Pajula

Eesti kuulsaim jalgpallur pole pika karjääri jooksul võitnud suuri tiitleid ega uhkeid karikaid. Ometi on tal üks võit, mida ta üle kõige hindab: ta ei ole kunagi raskustele alla andnud.

Esimene silmahakkav asi peale pikkuse (195 cm), mis sunnib alt üles vaatama, on Mart Poomi juures see, et ta on ülimalt vastutulelik ja viisakas. Olgugi et kolmapäeval ootas ees tema lahkumismäng Portugaliga, leidis mees päev varem ikkagi tervelt poolteist tundi, et Pirital Topi hotellis Arteri küsimustele vastata. Kusjuures ei mingit staaritsemist, kuigi tema hea maine ja tuntud nimi võiks seda ju isegi lubada.

Aga Poom käitub kõike muud kui staarilikult. Laua taga istet võttes küsib, kas võib midagi pakkuda. Endal on tal joogipudel kaasas, ja kui sellest korraks lonksu võtab, siis ütleb enne, juttu katkestades: «Vabandust.»

Rohkem pole siin vaja sissejuhatuseks öelda, et teha arusaadavaks, miks kõik, kes Poomi teavad ja tunnevad, teda austavad ja armastavad.

Mart, lõpetasite kooli kuldmedaliga, kuid otsustasite sellegipoolest hakata jalgpalluriks. Kust Nõukogude aja lõpus selle julguse võtsite?

Ema ütles, et kui midagi teed, siis tee seda korralikult, nii hästi kui suudad. Juba esimesest klassist peale mul pea nokkis ja hiljem ei tahtnud endale hinnaalandust teha. Kui hakkasin saama kiituskirju, ei tahtnud seda [rida] enam pooleli jätta, ikka pingutasin. Aga kui teed ühte asja korralikult, tahad ka teist asja hästi teha, kuigi ajaliselt on raske laveerida.

Tahtsin jalgpallis samuti anda endast kõik, kuigi raske oli eesmärke seada: NSV Liidu koondisse oli suhteliselt võimatu saada, sest Moskva Eestis jalgpalli ei soosinud ning noorte tasemel käisid seal altkäemaksuvõtmine ja mahhinatsioonid. Vanemad ka rõhutasid rohkem, et õpiksin hästi. Nad olid mõlemad lõpetanud TTÜ.

Kui lõpetasin keskkooli kuldmedaliga, sain samal, 1990. aastal sisse TTÜ majandusteaduskonda. Siis olid väga keerulised ajad, kuna suhted Moskvaga polnud head ja mitmed poisid Tallinna Lõvidest lõpetasid jalgpalli ära, sest raske oli näha väljundit. Treener Roman Ubakivi üritas aidata poisse Soome mängima, Eesti meistrivõistlused olid amatöörlikud, naljategemine.

1991 enne Eesti taasiseseisvumist tuligi kutse Soome, sain Moskvast isegi loa, aga päev enne ärasõitu löödi mul Flora mängus lõualuu katki. Läksin Soome 1992 ja võtsin TTÜst akadeemilise. Soomes olin aasta, päris läbi ei löönud, aga õppisin iseseisvalt hakkama saama. 1993 tulin tagasi Eestisse ja üritasin edasi õppida. 1994 sain mängima Šveitsi ja edasi Inglismaale Portsmouthi, misjärel oli selge, et tahan ja suudan tippjalgpallurina läbi lüüa. Uskusin oma võimetesse.

Aga 1996 kevadel ma Portsmouthis uut tööluba ei saanud, tulin koju tagasi ja püüdsin majandust edasi õppida. Lõplikult jäi kool pooleli, kui sain kevadel 1997 Derby Countysse, kus tuli ka läbilöök Inglismaal. Mäletan, et TTÜs hoiti mind veel hingekirjas, võtsin akadeemilise, aga siis tuli teade, et mind on eksmatrikuleeritud. Kaks esimest kursust lõpetasin vist ikkagi ära.

Kui teadlikult olete jalgpallurina karjääriredelil ülespoole roninud või olete lihtsalt võtnud vastu need võimalused, mida saatus pakkus?

Arvan, et olen neist võimalustest, mida elu on andnud, pigistanud välja maksimumi. Olen ikkagi Nõukogude aja laps, ma ei saanud oma karjääri step by step planeerida, sest polnud tingimusi ega väljundit.

Mulle meeldib ütlus, et kui sa ei suuda muuta olusid, siis muuda oma suhtumist oludesse. Nii ka jalgpalliplatsil. Kui sul on vastas maailma parimad mängijad, näiteks Portugalist, siis kuidas sa neid võtad: hakkad kartma, lased ennast häirida või mitte? Püüan ikka anda vaatamata võimalustele endast kõik. Ka elus.

Näiteks Soome ja Šveitsi meeskond, kus algul mängisin, olid poolprofessionaalsed satsid, enamik poisse kas hommikul õppis või käis poole kohaga tööl. Oleksin võinud ka hommikul aega surnuks lüüa, aga tegin sel ajal enda kallal kõvasti tööd. Igal pool, kui sul on tahtmist ja eesmärk, saad oma aega kasulikult kasutada.

Kust ammutasite tahtmist, et muudkui edasi püüelda, kuni kuulsa Londoni Arsenalini välja?

Mul on, jah, olnud hirmus tahtmine ja kirg. Jalgpall on olnud armastus, eneseteostuse viis. Juba maast madalast.

Üks põhimõtteid, mille järgi olen elanud, on «Be the best you can be» (ole nii hea, kui vähegi suudad – P. P.). Olen iga päev mõelnud, mida saan täna kasulikku teha, et olla parem kui eile. Vahel on vaja ka puhata, mis ei ole mu kõige suurem trump (naerab). Aga sellised lihtsad põhimõtted olen kodust ja kasvatusega kaasa saanud.

Mainite juba mitmendat puhku kodu tähtsust. Mis on kõige väärtuslikum, mille olete kodunt kaasa saanud?

Võib-olla jääb jutust mulje, et mul oli ideaalperekond. Tegelikult oli asi sellest kaugel. Ma ei tulnud kergetest oludest, samas mitte kehvadest. Keskmistest.

Isast on mul raske rääkida... Mul ei olnud temaga lähedast läbisaamist. Isa oli tark mees, aga tal oli alkoholiga probleeme, seepärast ka meie pereelu kannatas. Isa suri 1995. aastal, kui ta emaga enam koos ei elanud, ja kahjuks ta minu läbilööki Inglismaal ei näinud. Emaga oli mul palju lähedasem suhe. Ta on väga töökas, põhimõtteliselt üksi kasvatas mind. Emalt tuli töö- ja korraarmastus.

Isa ütles, et minust ei saa mitte kedagi. Oma poistele ei ütleks ma seda kunagi. Kuid olen isale need ütlemised andeks andnud. Tagantjärele olen talle selle eest võib-olla tänulikki – kuigi see on lapsele suur löök, kui sind tehakse maha ja sinusse ei usuta –, sest äkki tänu tema ütlemistele olen nii kaugele jõudnudki, kuna tahtsin salamisi talle näidata, mida ma suudan.

Isa mängis väikestviisi korvpalli ja ma mängisin ka algkoolis päris edukalt Oktoobri rajooni spordikoolis. Põhjus, miks ma jalgpalli valisin, oli [Lõvide treeneri] Roman Ubakivi persoon: ta oli nõudlik ja ma ei julgenud talle «ei» öelda. Tõin emale iga päev oma mustad riided pesta. Ta küüris maha kõik vere ja pori, mis olin igalt poolt koju toonud. Aga ta ei virisenud kunagi selle pärast, alati aitas.

Oma roll on ka sellel, et olin Nõukogude aja laps, elasime neljakesi – ema, isa, mina ja õde Katrin, kes nüüd on dotsent Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste instituudis – Mustamäel tavalises üheksakorruselises majas üheksandal korrusel kahetoalises korteris. Minuaegsetel poistel olid kehvad olud, valikuvõimalusi ei olnud ja muid ahvatlusi peale spordi ka mitte.

Kui tihti tuli sporditeel ette nõrkusehetki, et aitab küll, jätaks pooleli?

Ma ei ole kunagi tööd kartnud. Need mõtted on tulnud siis, kui on olnud suur trauma. Mul on olnud nii palju ebaõnne: mõlema põlvega on läinud üks operatsioon nihu, ühele põlvele on tehtud kolm, teisele neli lõikust. Kokku on mul olnud 13 operatsiooni.

Üks teine ütlemine, mille järgi olen elanud, kõlab: «It’s about never falling, but it’s about rising every time you fall» (ei ole tähtis, et sa kunagi ei kukuks, vaid tähtis on see, et sa kohe püsti tõuseksid – P. P.). Ei tohi karta kukkumist või ebaõnnestumist, vaid saatusele vastu astuda. Raskused ja vigastused on mind aastatega tugevamaks muutnud.

Julgen öelda, et see on üldse minu kõige suurem võit, et ma ei ole kunagi raskustele alla andnud.

Olete jätnud kindla inimese mulje. Mis on see, millega te enda juures rahul pole?

Igaühel on nõrkusi. Võib-olla mõnele tuleb see üllatusena, aga olen pidanud enda kallal vaimselt vaeva nägema, et oleksin enesekindlam ja agressiivsem.

Ma ei ole loomult selline. Kuna ka kodus minusse ei usutud – ja ma ei süüdista koduseid, sest ka neil oli raske näha mulle väljundit jalgpallis –, on enesekindlus tulnud suure tööga. Vahel olen kadestanud head sõpra Erki Noolt, kelles on head nahaalsust, superenesekindlust.

Inglismaal pidin ikka ja jälle endale tõestama, et väärin kohta meeskonnas. Vahel kippusin ka üle pabistama. Eks see oli väikse riigi inimese kompleks. Lõpuks mulle isegi öeldi, et rahune maha, sa ei pea ennast kogu aeg tõestama.

Samuti kipun igale poole kiirustama või hilinema, ma ei oska ikka veel oma aega korralikult planeerida.

Ja võib-olla mõnikord lähen kodus pisiasjade pärast liiga närvi (naerab). Olen omamoodi pedant.

Profina tuleb palju perest eemal viibida. Kuidas naine sellega leppinud on?

Mul on väga mõistlik ja toetav abikaasa. Ja poisid teevad palju rõõmu, aitavad muresid ja raskusi unustada. Aga see kõik ei ole kerge. Sest tippsportlased, julgen ka enda kohta öelda, on parajad egoistid. Pead olema egoist, kuigi vahel tunned, et perele pole see kerge ega hea, aga sa ei saa muud moodi.

Kodu on väga tähtis. Kui pere on mõistlik ja toetav, suudad oma akusid laadida, ja kodus võid näidata ka oma nõrku külgi.

Mäletan, kui läksin üle Arsenali, jäi naine Sunderlandi lähedale elama. Vanem poiss käis koolis ja noorem hakkas lasteaias käima. Lissel pidi ise hakkama saama, keegi ei aidanud teda. Ta organiseeris vana maja müügi ja kolimise. Ta on ennast palju ohverdanud.

Tunnen kaasa kõigi tippsportlaste peredele, tean, kui raske neil on, eriti kui nad ei saa koos elada. Müts maha nende naiste ees, kes suudavad ikkagi pereelu hoida ja oma abikaasat toetada.

Endal südametunnistus vahel ei piina?

Lissel on selle kõigega leppinud, talle on meeldinud kodus olla. Ta ei ole niivõrd ambitsioonikas. Kui naine tahab ka karjääri teha, siis on küll raske. Aga Lisseli põhimõte on see, et pere peab koos olema. Ta ütleb, et saame igal pool hakkama, peaasi, et kokku hoiame.

Tal pole ka seda muret, kust leiva peale vorsti saada?

Jah, seda ka. Olen suutnud meie elu kindlustada, nii et ta ei ole pidanud Inglismaal tööd otsima. Tähtsam ongi, et ta hoiab kodu korras ja aitab lapsi kasvatada, kui mina ära olen – osutab taksoteenust, sõidutab lapsi kooli ja trenni.

Kui suur tähtsus on teile olnud teenitaval rahal?

Raha ei ole mind kunagi motiveerinud. Kui mängisin 17-aastase keskkoolipoisina Tallinna Spordis, saime toidutalonge, samuti võidupreemiat ja päevaraha. Ja eks ma olen noorena ka Soome viina viinud ja välismaalt nodi toonud.

Aga minu arvates on loogiline, et mida rohkem sa tööd teed, mida edukam oled, seda rohkem kannavad ka muud asjad iseenda eest hoolt.

Aga raha ei ole mulle kunagi olnud eesmärk. Mulle oli tähtis, et saaks Eestist välja, saaks minna profijalgpalli, saaks kõrgemal tasemel trenni teha, ennast proovida. Kui oleksin ainult rahast motiveeritud, oleksin löönud Derby Countys rusika lauale, kui Everton ja Manchester United tegid klubile neljamiljonilise ja Ipswich vist viie miljoni naelase pakkumise. Aga see pole mulle oluline olnud. Kui teed oma tööd korralikult, tuleb ka tasu. See on igal elualal nii.

Mart, on palli tagaajamine üldse õige mehe töö?

Jah, vanemad ka ütlesid, et mis töö see on. Aga olen õnnelik inimene, et mu hobi ja töö on üks ja seesama, ja mulle on selle eest ka makstud.

Mulle on jalgpall eneseteostuse viis. Kui sain selgeks, et sellega võin elatist teenida, andsin ainult minna. Aga ma ka õppisin korralikult ja hoidsin kaua aega Eestis tagavaraväljapääsu, ja soovitan kõigile Eesti poistele, et peate suutma õppida ja tagalat kindlustada, sest Eestist välja saavad mängima üksikud ja kunagi ei tea, millal vigastus võib su karjääri lõpetada.

Aga miks peab jalgpalluritele nii suurt palka maksma? Tegelikult ei ole ühelegi inimesele nii suurt raha vaja.

Nõustun, et ükski mängija ei ole väärt seda, et saada näiteks 100 000 naela nädalas, olgu ta nelja jalaga või mis tahes supertalent. Eriti kui vaatad, mis ümberringi maailmas toimub. Saab palju vähemaga hakkama. Aga nii see elu on, ebaõiglust leidub igal pool.

Olen ka mõnikord mõelnud, kui on tehtud suuri väravavahtide oste, et kas too ostetud mees on minust tõesti nii palju parem, et tema eest pakutakse nii meeletut summat. Aga niimoodi ei saa võrrelda. On klubisid, kes on valmis selliseid summasid maksma, ja on klubisid, kes seda ei suuda. See on süsteemi viga, et asjadel on lastud nii minna.

Kuidas olete hoolimata Inglismaa profiteenistusest ja üleüldisest tuntusest suutnud jääda täiesti normaalseks inimeseks? Ehk nagu öeldakse: miks teie katus ei ole ära sõitnud?

(Naerab.) Ma ei ole kunagi teeninud astronoomilisi summasid. Kõik need suured summad, mis on pandud Eesti kõige rohkem teenivate sportlaste edetabelisse, on mind naerma ajanud.

Kas tahaksite, et te pojad ka jalgpalluri kutse valiksid?

Kui nad tahavad, siis toetan, aga ma ei saa neid suruda. Vanemale, Markusele, meeldib jalgpall. Ta on saanud Watfordi akadeemias kaks hooaega harjutada ja talle pakuti ka järgmist hooaega.

Andreas on viiene, talle jalgpall nii ei meeldi. Tema käib korra nädalas tennist harjutamas ja korra ujumas. Ta on teistsuguse natuuriga kui Markus, talle meeldib joonistada ja kleepida, teha käsitööd.

Kas poisid räägivad kodus eesti või inglise keelt?

Eesti keelt, aga eks ingliskeelseid sõnu tuleb lausetesse päris palju sisse, ja mul ka. Mõtlen juba rohkem inglise keeles. Eks meil ole plaan tulla tagasi Eestisse. Alguses saab ilmselt olema raske, peame vist võtma eraõpetaja, et aidata eesti keelt järele, just grammatikat. Poisid on mõlemad Inglismaal sündinud, aga neil on Eesti pass.

Olete mõelnud, millal võiksite Eestisse naasta?

Kõige varem järgmise aasta suvel.

Millest otsuse tegemisel lähtute?

Selliste otsuste tegemisel tuleb perega maha istuda ja kõigi arvamust kuulata. Abikaasa tahab tagasi tulla. Markus ka. Ta tahab jõuda Eesti koondisse. Võib-olla siis, kui ta siia tagasi tuleb, hakkab ta teistmoodi mõtlema, sest kui ta seni on Eestis käinud, on tal olnud puhkus, koolis ei ole pidanud käima, on saanud sõpradega mängida, kaua üleval olla. Aga kui tuleb siin kooli minna... (naerab).

Ma olen ka investeerinud päris palju, et oma jalgpallikool teha. Mind tooks seega tagasi missioonitunne Eesti jalgpalli ees. Olen nii kaua olnud välismaal ja saanud kogemusi, et oleks patt, kui neid ainult endale hoiaksin.

Kui võimalikuks peate eluala vahetamist?

Vahel olen mõelnud, et olin kunagi nii hea õpilane, et kas aju on soiku jäänud. Jah, aju peab ka platsil töötama, aga seal töötab ta teistmoodi.

Arvan, et mu aju ei ole [eluala vahetamiseks] enam valmis. Mu kasutegur oleks suurem, kui jääksin jalgpalli juurde, kas noorte treenerina või väravavahtide treenerina või jalgpalliametnikuna.

CV Mart Poom

Sündinud 3. veebruaril 1972

Lõpetanud Tallinna 49. keskkooli (Arte gümnaasium) 1990

Õppinud Tallinna Tehnikaülikoolis majandust

Kaitsnud aastail 1992–2009 Eesti koondise väravat 120 mängus, seejuures teinud 31 nullimängu. Valitud kuus korda Eesti parimaks jalgpalluriks ja Derby County aasta mängijaks hooajal 1999–2000. Londoni Arsenali väravavahtide abitreener.

Saanud karjääri jooksul 35 traumat, teinud läbi 13 operatsiooni.

Abikaasa Lissel, pojad Markus (10) ja Andreas (5).

Arvamus

Martin Reim

mänginud Poomiga koos 30 aastat, esindanud Eesti koondist 157 korda (Euroopa rekord)

Kui vaadata Mardi vanust, 37, siis sellises eas mängijaid võib Euroopa tipus kahe käe sõrmedel üles lugeda. Enamik on selleks ajaks juba spordiga lõpetanud.

Mardile tuleb au anda: tal on olnud nii palju vigastusi, et paljud oleks nende pärast juba ammu loobunud, sest ei taha end nii palju tagant piitsutada. Tean omast käest, et pärast traumat suurde sporti tagasitulek pole sugugi kerge, sest pead end uuesti tõestama, pead olema kõva võitleja.

Aga Mart seadis endale eesmärgid ja püüdis kogu aeg saada tugevamaks, paremaks. See oligi tema trump, et ta nii kõvasti tahtis ja nii palju pingutas. Ta tegi trenni väga tõsiselt. Omaaegsest Lõvide meeskonnast temast tõsisemat pühendujat küll ei olnud. Ta loobus väga paljust, näiteks ülikoolist, et jalgpallis palju saavutada.