Janar Talts eelistab jääda varju

Tšiki-priki, trikid-nipid: «Õigus on nendel, kes ütlevad, et kui sa korvpalli oskad, võib see olla väga lihtne mäng,» lausub Janar Talts, Eesti koondise tugi-tala ja raudvara. Foto: Andres Haabu

Eesti üks parimaid korvpallureid teab, milliseid pingeid tekitab välisklubis mängimine,  kuidas olla üle kiibitsejate kriitikast ja kui tähtis on mõistva kaasa tugi.

«Olen palgasõdur, kel pole põues marssalikepikest. Võib-olla ongi see minu probleem, et olen liiga tagasihoidlik ja mul pole tungi olla õhtu täht – tunnen lihtsalt heameelt, kui meeskond võidab ja endal läks ka hästi,» räägib Eesti üks parimaid korvpallureid Janar Talts.

Mees, kes on viimased kümme hooaega mänginud Eesti koondises ja lisaks pallinud Saksamaal, Venemaal ja Itaalias ning on üks viiest eestlasest, kes mänginud tänapäevases Euroliigas. «Eestis kõik ajakirjanikud teavad mind, helistavad ja räägivad, kuid meeldivam oleks jääda varju. See kuninga staatus mulle ei istu, tahaks hoida madalamat profiili ja teha lihtsalt oma asja.»

Seesama 207 cm pikkune mees on oma tagasihoidlikkuses leppinud ka sellega, et vaatamata ilusale karjäärile on ta kõik need aastad püsinud oma hea sõbra Kristjan Kanguri varjus. «Kangur ongi kõvem mees ja mul pole selle vastu kunagi midagi olnud,» kinnitab ta.

«Mina teen omi asju nii hästi, kui oskan.» Ja kui ta nüüd, 30-aastasena vaatab oma senisele karjäärile tagasi, tõdeb ta, et on rahul ja midagi kripeldama ei jää. Mõistagi pole tema korvpallimängud veel kaugeltki mängitud.

Janar Talts, noorteklassis polnudki sa ju tegelikult eriline staar. Kas noorukina tekkisid tuleviku suhtes ka kahtlused?

Ma mängisin ikkagi noortekoondistes ja klubiga olime Eestis oma vanuses mitu korda hõbedal. Mõni hetk tuli siiski peale käegalöömise soov ja teismelisena tekkisid muud huvid – treeningud jäid vahele ja hakkasin vusserdama. Sinna alla käis kõik, mis teismelisele huvi pakub. Korvpallurina olid mul ju nädalavahetuseti alati reisid ja mängud, aga teised said samal ajal käia mööda sünnipäevasid ja pidusid. Õnneks suutis treener

Ralf Lainevool mind korvpalli tagasi vedada. Selleks pidi ta mind läbi vanemate taga ajama, et kus poiss on ja miks trenni ei tule. Keerulised ajad said lõpuks mööda ja usun, et väga hull ma polnud.

Tegelikult olen juba lapsest saati olnud hingelt spordimees. Ema oli kunagi suusataja ja vedas mindki väiksena suusatama või trennisaali. Kuna ta töötas jõusaalis, sain seal ka tihedalt käia – mingi liigutamine käis pidevalt.

Seega erilisi alternatiive sportimisele, täpsemalt korvpallile, justkui polekski olnud.

Praegu ma küll ei näe, et võinuks teha midagi muud. Kui korvpall tuli, siis jäingi selle külge. Tõsi, pärast A-klassi lõppu tekkis oht, et ma ei saagi Eesti meistriliigasse mängima, kuid läbi [treener] Andres Sõbra tekkis lõpuks ikkagi võimalus ja tänu sellele tõusis ka oma huvi. Hakkasin mõistma, et tõesti ongi võimalik midagi saavutada. Sain alguses 1000 krooni palka –  see oli ju täitsa oma raha.

Sinu põlvkonna, kuhu kuuluvad ka Kangur ja Gregor Arbet, tõsisema karjääri algus oli keeruline. Teist räägiti kui Eesti korvpalli põhjalaskjatest ja võrdluses eelmise, kivikõva põlvkonnaga, nimetati isegi beibedeks. Kas mõtlesite ka ise selle peale, et äkki olemegi need, kes Eesti korvpalli hukutavad?

Olen tõesti mõtelnud, et meie tulek sattus halvale ajale ja võib-olla me polegi tasemelt nii head, kui koondise eelmine tuumik. Nendel meestel oli ju all Nõukogude Liidu karastus, aga meie olime sisuliselt esimesed päris Eesti korvpalli kasvandikud. Selliste asjade tajumine pole kerge, kuid samas ei saa kõiki jutte südamesse võtta.

Ilmselt on see paratamatu, et mingil hetkel tekib tunne, et uus põlvkond pole eelkäijate vääriline. Nüüd tundute ju teie ka väga kõvade meestena, kes uutest noortest selgelt üle.  

Võib-olla me ei tajunud 20-aastastena, et peame olema põhitegijad. Kuid pärast seda, kui käisime esimese tiiru välisklubides, läks kõik ülesmäge – suhtumine muutus ja kogemusi tuli juurde.

Saksamaale Kölni minnes olid veel väga noor mängumees.

Olin 21-aastane, kuid tegelikult oleks võinud minna veelgi nooremana. Minu jaoks oli see kõva kogemus, sain seal veedetud kolme aastaga korvpalli kohta palju tarkust. Kõrval olid ju väga kogenud mängijad, näiteks [Serbia tippmees] Saša Obradović mängis veel esimesel aastal kaasa ja pärast seda oli kaks aastat treeneriks. Õigus on nendel, kes ütlevad, et kui sa korvpalli oskad, võib see olla väga lihtne mäng.

Sinu jaoks ongi korvpallist saanud lihtne mäng?

Olen püüdnud end lihvida ja individuaalset tööd teha, et mängus oleks natukenegi lihtsam – õppida poolhaaki või korvialuseid petteid. Ma pole ju väga pikk ega füüsiliselt tugev tsenter, et lihtsalt niisama korvi all möllata.

Saksamaale minnes tegid klubide tasemel päris pika hüppe. Kas see teadmine hirmu ei tekitanud?

Alguses öeldi, et esimesel aastal ei saa ma nagunii mängida, et teen lihtsalt trenni ja õpin. Siis sai aga üks põhimeestest vigastada ja ühe eurosarja mängu eel ütles treener, et olen põhiviisikus. See tõmbas küll värina sisse ja mängueelsel lõunal ei tulnud magamisest midagi välja. Rünnakul polnud ma toona muidugi eriline jõud, aga kaitses aitasin rohkem. Kokkuvõttes olin rõõmus, et sain Eestist minema. Saksamaa on heaoluühiskond ja midagi põdeda pole, kõik on ette ja taha ära tehtud.

Noor mees üksinda välismaal – sellises olukorras on vist üsna keeruline end joonel hoida.

See on tõsi, et üksinda välismaal olles hakkab mingi hetk kupli all keerlema. Oled ju kogu aeg koos meeskonnakaaslastega ja päevast päeva tiirled treeningute ja mängude vahet – see pole lihtne. Mingit erilist pidu seal siiski ei pandud. Pealegi tegi elu lihtsamaks see, et Kristjan Kangur mängis samas lähistel ja see andis võimaluse Eesti kutiga läbi käia, muidu oleks ammu siibri ette visanud. Tegelikult tekib igal korvpalluril ühel hetkel tunne, et kaua see hooaeg võib veel kesta. Igal mängijal tuleb see erineval ajal, minul lööb tavaliselt veebruaris justkui vasar pähe.

Sellistel hetkedel mõtled, et parem las jääme viimaseks, aga peaasi, et hooaeg juba lõpeks?

Ei-ei, nii ei mõtle, aga ühel hetkel see tunne ikkagi tekib. Oleneb muidugi mängijast, näiteks Reinar Hallikul ei teki seda vist kunagi – tal meeldib kusagil Rumeenias või Hollandis ringi sõita.

Välismaale siirdumise või kodus mängimise dilemma on Eesti korvpallis üks põhilisi vaidlusi tekitavaid küsimusi.

Välismaal tekib suurem konkurents ja alateadlikult pingutad rohkem. Korvpallis tuleb põhitõed endale sisse süüa ja kui konkurent on ka kõva, võitledki juba treeningutel rohkem ja saad ise paremaks mängijaks. Välisklubis mängimise kogemus ei tule kindlasti kellelegi kahjuks.

Oled mänginud välisklubides päris pikki aastaid, kuid seni oled pidanud leppima rollimängija staatusega: kunagi ei tea, kas pääsed platsile või üldse pingilegi. Selline olukord võib olla vaimselt üsna koormav.

Selline asi hakkab lõpuks tõesti ajudele. Üks asi on olla 25 minuti mees ja saad teha, mis tahad, aga mina olen olnud rollivend. Viimasel hooajal Itaalias polnud mul peatreeneriga head klappi ja ta usaldas teisi mehi rohkem. Klubi president tegi minuga lepingu enne kui peatreeneriga ja nii tekkiski olukord, kus treener ei teadnud minust midagi. Uueks hooajaks Tartu Rockiga liitumise üheks põhjuseks oli soov saada taas mängukogemust.

Kas sul on tagataskus retsept, kuidas välismaal ebasoosingusse sattudes toime tulla?

Kui ma 2010. aasta lõpus läksin poole hooaja pealt Venemaale, siis see käik läks ikka totaalselt p***e! Esmalt palgati mind ja kohe toodi veel üks mees samale kohale ja mina jäingi pingile istuma. Siis pakkus agent välja, et mis sa seal istud, otsime uue klubi. Kuigi rahaliselt oli Venemaal parem, valisin koha, kus saaks natukenegi mängida.

Kui oled kehvas rollis, siis polegi muid valikuid, kui otsida väljapääsu mujale või teha oma tööd edasi ja püüda end näidata.

Venemaale minek näis üldse näppulõikamisena. Said vähe mängida ja nende harvade minutite jooksul ei õnnestunud ka miski.  

Tegelikult saingi ilmselt tänu Venemaal käigule edasi Euroopasse. Mänguliselt oli see kindlasti näppulõikamine, kuid Venemaal oldud aega ei unusta ma iialgi. Kolm kuud seal oli rohkem kui kolm aastat Saksamaal.

Nüüd oled lõpuks tagasi Eestis. Siin aga suhtutakse korvpalluritesse kui lihtsalt ülemakstud kampa. See võib olla üsna häiriv.

Selline suhtumine on valitsenud aastaid – vähemalt seni, kuni mina olen mänginud, on alati nii räägitud. Tegelikult on korvpallurite palgad aastatega palju alla tõmmatud, usun, et tavalised töölised saavad ka mõnes kohas rohkem palka.

Ülemaksmise jutt on kummaline ka seetõttu, et tegelikult on ju igal mängijal oma turuhind. Ma ei saa ju klubi juhile ütelda, et ära mulle nii palju maksa, ma pole seda väärt. Ma tahaks näha inimest, kes nii teeks… aga kiibitsejaid leidub alati.

Usun, et mõnikord on sul hoopis tunne, et võiks rohkemgi palka saada. Töö, mida teed, on ju ränk.

Töö on tõesti ränk. Enamikule mängijatele ongi korvpall töö ja kõik inimesed tahavad ju oma töö eest rohkem palka saada. Olen 30-aastane ega tea, kas jõuan veel kord kõrgemale tasemele ja hakkan saama paremat palka, kuid tahaks loota. Eestis saavad korvpallurid äraelamiseks normaalset tasu, kuid tegelikult on need summad väikesed ja rikkaks siin sellega ei saa.

Üritame lihtsalt teha oma tööd ja tõusta kõrgemale, kuid Eestist välja saada on jube keeruline. Usun, et 90 protsenti tahaks siit välja saada. Need müüdid, et mõni mees soovibki kümme aastat ühes satsis mängida ja lihtsalt palka võtta… ma ei usu seda.

Kas välismaale minnes on tähtsam suur palk või kõrgem sportlik tase?

Kokkuvõttes tõstad parema tasemega ka oma turuhinda ja koos sellega suureneb lootus saada rohkem palka.

Need, kes välismaale mängima läinud, on tihti rääkinud, et sealsed treeningud on palju kõvemad. Kas see tähendab, et Eestis treenitakse kuidagi lahjemalt?

Asi pole mitte niivõrd erilistes treeningutes, vaid konkurentsis. Mujal mängides on eestlane ju leegionär ja kõik tema kõri kallal kinni. Seal pead tegema mida iganes, et end näidata – juba treeningul käib niivõrd meeletu andmine, et ühekski hetkeks ei saa jalga sirgeks lasta ega korvi alt niisama kergelt viskele minna.

Kõik see eeldab meeletut kohanemisvõimet, sest lisaks võõral maal viibimisele vahetuvad tänapäeval ka meeskonnakaaslased tihedaminigi, kui kord hooaja jooksul.

Mulle endale meeldib stabiilsus, olen peaaegu alati olnud meeskonnas rohkem kui ühe hooaja. Ühes klubis püsimine on meeldivam kui pidev ringisiiberdamine. Ma pole nii kõva kohaneja, et lähen uude satsi ja kohe on kõik hästi. Mõni mees on uues kohas, nagu oleks seal mitu hooaega olnud.

Kui palju sa jälgid üldist kriitikat, mis sinu kohta käib?

Kui ma teen enda jaoks otsused, siis mind ei huvita, mida teised räägivad. Alati on neid, kellele mingid asjad ei meeldi.

Aga mängus, kui paned korvi alt mööda ja kuuled, kuidas tribüünidelt hüütakse, et kuradi tont, ei oska mängida…

No see on Eesti tase… Ikka eksitakse, kuid ma ei usu, et ükski korvpallur viskaks meelega mööda ja keeraks käkki. Samas on publiku hulgas alati naljamehi, aga neid ei tohi südamesse võtta, vaid peab edasi mängima. Mis ma muud saakski teha? Kas lõpetan pärast eksimust mängimise ära?

Igal korvpalluril tuleb ette kehvemaid perioode. Kas sellised hetked ja kaasnev kriitika kahandavad su enesekindlust või paned siis lihtsalt tuima?

Tegelikult tulebki tuima panna ja oma emotsioone mängu jaoks hoida. Aga kõik oleneb inimesest, näiteks mina olen juba suhteliselt kivinäoga – ei saa närvi minna. Teen oma asja ja keskendun vaid sellele, küll siis tulemus tuleb. Kiibitsejaid ei jaksa kogu aeg kuulata, kuid elu on juba selline, et neid on palju.

Itaalias on samamoodi – mingi mäng läheb nässu, siis saad kriitikat, järgmine kord paned hästi ja kohe oled jälle jumal. Aga kokkuvõttes tuleb olenemata olukorrast järgmine päev ikkagi trenni minna ja oma asja edasi teha.

Ütled, et oled kivinägu, kuid vähemalt Eesti koondises näid väga emotsionaalsena.

Võib-olla on see nii kujunenud, punt on kaua koos ja ma tõesti plahvatan vahel mingi asja peale. Samas tean, et emotsionaalseks minnes kulutan oma energia ära ja mootor jookseb kokku. Vastupidavus pole kunagi olnud minu trump, ja see kulutab veelgi rohkem energiat. Mõnikord kohe tunned, et tõmbas nii punasesse, et kõik kõrvaline tuleb jätta ja keskenduda vaid mängule.

Saad sellega hakkama?

Nii kerge see pole, aga püüan keskenduda. Pärast mängu riietusruumis olen juba suhteliselt rahulik mees. Pealegi ei saa mängu ajal öeldut hinge võtta. Usun, et kui olen platsil kellelegi kehvasti öelnud, siis mehed saavad aru, et ma ei mõtelnud seda isiklikult. Aga mõnda meest tulebki hurjutada – nad panevad siis palju paremini.

Kuigi sa pole loomult keskmängija, täidad tihti seda rolli. Just sellel positsioonil käib tavaliselt kõige armutum võitlus, kus tehakse haiget ja kasutatakse musta mängu.

Väga hullude trikkide kasutamine ja kõva töötlemine on juba vana kool, enam seda palju ei lubata. Kolm kohtunikku näevad rohkem ja kui seal pusima hakkad, võetakse kergelt viga. Aga natuke ikka üritad lükata ja vastast tasakaalust välja viia, kuid kindlasti pole ma kõige mustem mängumees – on ka hullemaid. Ma ei mäleta ka enda vastu mingit hullu trikitamist, aga võib-olla vaadatakse, et tuleb mingi mees Eestist, et seda pole mõtet töödeldagi.   

Neljas kümme juba tiksub, kas aastatega muutub korvpallimäng vaevalisemaks?

Minu jaoks oli kõige raskem Itaaliasse minek, kus mängitakse väga kiiret korvpalli. Olin siis kümme kilo raskem ka, aga praeguse seisuga enam väga hull pole. Tunnen, et Itaalias aeti mind päris heasse vormi, lõpuks harjud ju selle jooksmisega paratamatult ära.

Õhtuti annavad ikka mõned kohad tunda, aga jääkottidega ma veel teleri ees ei istu. Ja kui ongi natuke valus, siis olen tablettidega selle ära võtnud. Üldiselt on keha hästi vastu pidanud. Veidike aeglasemaks olen vist aastatega jäänud.

Tegelikult pole sinu sisemine mootor tippspordi jaoks kõige sobivam.

No ei ole mul tõesti seda õiget mootorit – võin küll joosta maratone, kuid see pole mind palju paremaks teinud. Noorema mehena olid mul südamerütmi häired, aga Tartu Rockis mängimise ajal tehti südamesondeerimine ja pärast seda on kõik rahulik.

Pärast sellist asja tervise pärast hirmu ei tunne?

Ikka on hirm… olen iga aasta käinud südameuuringutel, aga seni pole häireolukorda olnud.

Elad juba pikki aastaid koos Kaiaga. Kas võrreldes poissmeheaastatega oled palju muutunud?

Oleme tõesti kaua koos olnud ja nüüd, kui meil on ka väike poiss, kerkib pereelu ikka esikohale. Koju tulles jäävad töömured ukse taha. Klapime väga hästi, Kaia on nii toetav inimene, et isegi siis, kui mul on kehvemad ajad, on temaga lihtne asju arutada.

Kaia oli minu juures juba Venemaa perioodi lõpus ja kui tekkis Itaaliasse mineku variant, leppisime kohe kokku, et ta tuleb minuga kaasa. Nii on palju lihtsam elada. Kui sind oodatakse, siis koju jõudes tõmbad ukse kinni ja korraga pole tähtsust isegi sellel, kas mäng oli kaotatud või võidetud.

Janar Talts

Sündinud 7. aprillil 1983 Tallinnas

Professionaalne korvpallur. Kolmekordne Eesti meister, Saksamaa meister, Itaalia liiga poolfinalist. Alates 2003. aastast mängib Eesti koondises. Hooajal 2006–2007 mängis Euroliigas.

Klubikarjäär:

2001–2002 TTÜ / A. Le Coq

2002–2004 Tallinna Kalev

2004–2007 Kölni Rhein Energie (Saksamaa)

2007–2010 Tartu Rock

2010–2011 Samaara Krasnõje Krõlja (Venemaa)

2011–2013 Cimberio Varese (Itaalia)

2013–...Tartu Rock

Elukaaslane Kaia. Neil on pooleteiseaastane poeg Artur.

Arvamus

Kaia Kont-Kontson

elukaaslane

Kui me Janariga tutvusime, siis teadsin, et ta on korvpallur, kuid see polnud põhiline. Olen ka ise korvpalli mänginud ja seepärast käisin varemgi saalis mänge vaatamas, kuid sellist asja polnud, et Janar oleks mulle seal kuidagi eriliselt silma jäänud. Tuttavaks saime hoopis ühiste tuttavate juures.

Janar oli just lõpetanud mängimise Saksamaal, kuid üsna pea pärast meie kohtumist pidi ta minema Eesti koondise laagrisse. Meie suhe arenes kiiresti edasi ja selle laagri ajal pidasime juba pikki telefonikõnesid. Janar on väga hea inimene ja meil on koos tore.

Kõige rohkem muutus ta pärast poja sündi, ilmselt sai ta aru, et pere ja kodu on elus kõige tähtsamad. Ta tegeleb pojaga igal vabal hetkel ja kui ta peab paariks päevaks ära minema, siis vestleme Skype’i vahendusel.

Kui Janar küsis, kas oleksin nõus temaga koos välismaale minema, siis minu jaoks tundus minek loomulik. Usun, et olen saanud talle seal abiks olla – olen ju see, kellele ta saab muret kurta, kui mängus ja treeningul asjad ei laabu.