Eesti mehed trotsisid Vene hulle spordiolusid

Tõnu Roosmäe (vasakul) ja Arvi Tammesalu vedamas jooksikute gruppi 1983. aasta rattavõistlusel Tallinna lähedal. Moskvitši aknal mehaanik Kalle Kirsiaed. Foto: Tõnu Roosmäe erakogu

Rattasõit on juba aegade algusest olnud karmide meeste ohtlik ala. Aga millist vett ja vilet nägid omaaegsed rattaässad nõukogude ajal, seda uuris Priit Pullerits.

Kurgan-Tjube on paik Tadžikistanis Afganistani piiri lähedal, kuhu Eesti ratturid Nõukogude ajal kodumaise talvekülma eest treenima sõitsid. Rongi peatus polnud kuigi pikk, mistõttu varustuse perroonile tõstmiseks moodustasid mehed keti. Mahalaadimist raskendasid aga reisijad, kes samal ajal vagunisse trügisid. Üks korpulentne proua, mäletab Jaan Veeranna, elas tal lausa seljas.

Veerannal, vibalikul noormehel, viskas närvi mustaks. Ta ajas kaks näppu harali ja tegi liigutuse, nagu üritaks proual silmi välja susata. Too põrkas ehmatusest tagasi ja kiljatas: «Tõ ne prosto fašist, a originalnõi fašist!»

Sellest ütlusest sai hiljem kõnekäänd, mida Eesti ratturid üksteise sõbralikuks nöökimiseks ikka meelde tuletasid.

Tegelikult olid Eesti rattamehed NSV Liidus kõrges hinnas. Ja lugupeetud. Ainus kord, mil nende vastu umbusk tekkis, oli aastal 1984, mil Jaanus Kuum Norras suure kodumaa lipu alt jalga lasi. Siis, mäletab Indrek Olkonen, «tõmmati eestlastel välismaa kraanid kinni». Kuid mitte kauemaks kui aastaks.

Loputuskast elupäästjaks

Ent muul ajal, kinnitasid endised tippratturid usutlustes Postimehele, said eestlased tänu treenerite headele sidemetele Moskva ülemustega harjutada paremates tingimustes ja sõita parema varustusega kui enamik teiste liiduvabariikide esindajaid.

Tollane Liidu koondise peatreener Aleksandr Gusjatnikov tegi Toomas Kirsipuu väitel enneolematu sammu, saates 1985. aasta MM-võistlustel grupisõidus starti koguni kaks eestlast, tema ja Riho Suuna. «Eestlastel oli suht hea maine,» sedastab Kirsipuu.

Sellegipoolest said ka Eesti rattatipud tunda nõukogude olustikku kogu selle naturalismis.

Talvised treeningulaagrid olid sageli Kesk-Aasias, näiteks Fergana orus Kokandis, kuhu Kirsipuu hinnangul Nõukogude võim ei ulatunudki. Nii käisid seal turul alalõpmata kukepoksid. Sportlased elasid igivanas hotellis, kus tualettruumi aset täitis trepikojas kõrgete astmelaudadega kuivkäimla. Dušši muidugi polnud, aga toas oli vähemasti kraanikauss. «See oli kõva sõna,» lausub Tõnu Roosmäe.

Moldovas Kišinjovis polnud kraanikausist kasu, sest seal anti hotellis vett vaid tund-kaks päevas. Sven Jõgila mäletab, et treeninguhigi mahaküürimiseks tuli kasutada peldiku loputuskasti kogunenud vett. Meestel oli täpselt välja mõõdetud, et igaühele jagus seda kahe piimapudeli jagu. «Loputuskast oli meie elupäästja,» nendib ta.

Samasugune olukord valitses Kirsipuu sõnul Armeenias Sevani järve ääres harjutades – pestes tuli läbi ajada kahe joogipudelitäie veega. «Vaat, kui vähe on inimesele vaja,» tähendab ta.

Krimmi poolsaarel Jaltas, kus samuti külmal ajal treenimas käidi, olid hotellid talviti millegipärast kütmata, meenutab Olkonen. Siis kuhjasid rattamehed telliskivid keset tuba, kerisid neile traadist spiraali ümber ning ühendasid vooluvõrku. Nii sai pisutki sooja.

«Ime, et me maja maha ei põletanud,» lausub Olkonen. Ja lisab: «Vene ajal tundusid need normaalsed hotellid, aga nüüd mõtled, et oli ikka kreisi – midagi ei olnud seal.»

Operatsioon tuimastuseta

Isegi arstiabi jättis soovida. Jõgila kukkus kord Krimmis nii valusalt, et sattus Bahtšisarai haiglasse. Põlves haigutas 6-7 cm pikkune haav. Arstikabinet kujutas endast vaid vakstuga kaetud lauda, millele kardin ette tõmmati. Kõige hullem oli aga see, et arst õmbles haava kinni ilma tuimastuseta. «Valus oli,» tunnistab Jõgila. «Aga mul oli ainult võimalus ära kannatada.»

Kõige erksamad mälestused seonduvad eksrattureil toiduga. Veerannal püsib siiani elavalt meeles, kuidas Gruusias pakuti hommikusöögiks viinereid, millega kaasnes «selline hais, et karju appi». Aga kohalikud ei saanud eestlaste krimpsus ninadest aru – peakokk isiklikult oli söönud viinereid hommikuks tervelt viis tükki.

Teine kord pakuti Gruusias vürtsikat seljankat, mille seest ilmusid välja soolikad, nii et ihukarvad tõusid püsti, räägib Veeranna.

Kui kõht Kaukaasias tühjaks jäi, ostsid ratturid Veeranna sõnul kauplusest beebide piimapulbrit Malõš ja kühveldasid seda lusikaga sisse. «Kleepis hammaste külge – ega seda mugav süüa olnud,» märgib ta.

Hobuseliha nagu näts

Rahvaste spartakiaadil Moskvas, jätkab Veeranna toidulugude loetelu, täitis söögiruumi jällegi riknenud kana hais. Kui eestlased kõhutäiest ära ütlesid, ei saanud venelased kuidagi aru, miks nad küll ei söö. Kesk-Aasias tuli aga saia seest putukaid välja õngitseda, enne kui see suhu pista kõlbas.

Olkoneni jutu järgi oli Kasahstanis Almatõs põhitoiduks hobuseliha, mis meenutas talle trossidest tehtud närimiskummi. Venemaal Penzas pakuti alalõpmata aegunud välimusega kotlette.

Selgitamaks, kas kahtlustel, nagu serveeriksid kokatädid söömata jäänud kraami järgnevail päevil uuesti, on alust, märgistasid ratturid ühe kotleti ära. Paari päeva pärast, kinnitab Olkonen, ilmuski see uuesti taldrikule.

Tadžikistanis Dušanbes oli päevast päeva söögiks jällegi kana. 30 päeva järjest, väidab Olkonen. Kui suletükid ja plekki meenutav nahk maha koorida, siis oli see tema sõnul süüa kõlvanud küll. «Vene söögid olid jubedad, aga nendega harjus ära,» nendib ta.

Aga kui Olkonen pärast pikka laagrit koju saabus ja ema teatas, et tegi talle süüa midagi tõeliselt head – kana! –, ei näinud ta poja silmis paraku mingit rõõmumärki.

Ühekülgsest toidust, nagu kohupiim, ja sinna juurde ostetud magusast, nagu vahvlid, tekkis Jõgilal viimaks seesugune küllastus, et kümme aastat pärast spordiga lõpparve tegemist ei võtnud ta neid suu sissegi.

Grillkana leeklambi abiga

Samal ajal ilmutati Nõukogude ajal toiduküsimustes nutikat kokkuhoidlikkust. Puhvetipidajad valasid Jõgila sõnul pooleldi joomata mahlad sageli karahvini tagasi.

Ja Jerevanist püsib tal tänini meeles peakoka ettepanek pärastlõunal kella nelja ajal sööklasse astunud rattureile: «Davaite, obed i užin srazu!» Ehk: võtke lõuna- ja õhtusöök korraga.

Kirsipuu mäletab tänini originaalset grillkana tegemise moodust Sotši lähedal Krasnaja Poljanas armee puhkekodu sööklas. Kokatädi võttis pliidilt hiigelpajast keedetud kana ja tõstis selle leeklambi kohale. Paari hetkega oli kana üleni pruun.

Krimmi mõrvarlik libedus

Kuigi Roosmäe väitel kulusid peamiste treeningu- ja võistluspaikade teed rattureile niivõrd pähe, et nad tundsid iga auku pimesi, polnud valusatest õnnetustest pääsu. Sotši kandis põhjustasid sageli kukkumisi teele ilmunud sead.

Sotšist pisut lõuna pool, Põhja-Gruusias Gagras, tabas teda karjääri üks traagilisimaid avariisid: Žiguli sõitis tagant sisse.

Kuni Roosmäe matsust teepervel toibus, oli keegi tema ümber kogunenuist jõudnud ta prillid juba pihta panna. Aga tühja neist prillidest, kui jalg oli järsku poole paksem. Selgus, et lihased olid seest purud.

Arstid panid jala ümber nn kummikipsi, et vesi kudedesse ei valguks. Hooaeg lendas vastu taevast.

Kõige ohtlikum oli Roosmäe väitel sõita Krimmis, kui vihm muutis teele puhunud musta mulla justkui kliistriks. «Siis oli isegi püsti seista keeruline,» tõdeb ta.

Kord, kui mehed pärast võistlust Krimmi teedel end duši all puhtaks küürisid, ei arutatud Roosmäe sõnul selle üle, kes kukkus, vaid selle üle, kes kui mitu korda kukkus.

Joodik pani paugu

Hoolimata valusatest kukkumistest – Olkonen murdis kolm korda rangluu ja Kirsipuu sai 1985. aasta Liidu tuuril Krimmis laskumisel ette astunud joodiku tõttu sellise paugu, mis andis kogu ülejäänud karjääri tunda – ja vaatamata kohati trööstituile oludele, ei kipu endised rattaässad nõukogude möödanikku üle dramatiseerima.

«See oli ikka üks imede maa – sellist elu ei näe enam kuskil,» resümeerib Jõgila. «Piriseda ei ole midagi: riided olid seljas, toit oli laual, olid isegi mingil määral palgal. Tuli vaid ühte asja hästi teha.» Rattaga kõvasti sõita.

Seda Eesti mehed suutsid.

Noored ratturid said kroonust tulema

Paljulubav noorrattur Toomas Kirsipuu esindas Dünamot, mis tähendas, et sõjaväeteenistus pidanuks tal mööduma piiri- või vangivalvurina, kuid armee esindajad tõmbasid ta ootamatult oma tiiva alla.

Pärast Tartu Miina Härma gümnaasiumi (tollal 2. keskkool) lõpetamist oleks Kirsipuu pidanud minema kroonusse sügisel, kuid armeelased vormistasid ta augustis enda arvele, kusjuures lisasid märke, nagu oleks ta teenistusse astunud juba kevadel.

Kaks korda vormis

«Dünamo vendadel jäi see hinge kripeldama,» meenutab Kirsipuu. «Talvel viidi mind piirivalvesse üle – aga nii, et ise ma kohale ei jõudnudki.» Dünamo esindajad pidid tema enda värvesse tagasi saamiseks nii palju vaeva nägema, et ei hakanud teda tegevteenistusega enam tülitama – las noormees sõidab pigem ratast.

Ühtekokku veetis Kirsipuu teenistuses vaid poolteist aastat, kuid sellegi napi aja vältel pidi ta vormi selga ajama üksnes kahel korral. Esiteks punaarmeele vannet andes ja teiseks armee meistrivõistluste mandaatkomisjonis. «Õudne vedamine,» nendib ta.

Tõnu Roosmäele tuli Riia spordiroodust ohvitser Tallinna järele, et teda endaga kaasa sõjaväkke viia, kuid Viktor Kapitonov, NSV Liidu rattakoondise pealik, põrutas, et homme olgu Roosmäe tema juures treeningul tagasi.

Põrand ootas värvimist

Kui Roosmäe hommikul rongiga Riiga jõudis, viidi ta suurtükiväekooli. Seal anti talle sõdurivorm selga ja automaat kätte, misjärel ta luges paberilt vande maha. Siis anti näppu pintsel ja kästi ühe toa põrand ära värvida. Pärastlõunal istus mees taas rongi ja sõitis Tallinna tagasi.

Veel kahel korral pidi Roosmäe suurtükiväekooli tagasi pöörduma: selleks, et kooli juht välissõitude loale alla kirjutaks. Aga vormi ta seetarvis selga ei pidanud ajama. Ainult juuksed tuli tulevasel abikaasal lasta väeosa värava taga maniküürkääridega lühemaks nüsida.