/nginx/o/2009/10/01/243581t1h828c.jpg)
Üllatuslik meistritiitel, hulljulge pagemine Nõukogude võimu ikkest, ilusad aastad profiratturina, saatuslik õnnetus, pettumus, alkohol ja saladuselooriga varjutatud lahkumine siit ilmast... Selline oli Jaanus Kuuma saatus – täna saanuks ta 45-aastaseks.
«Minu jaoks oli Jaanus alati helge päikesepoiss, aga temaga koos treeninud ja võistelnud ratturite juttude põhjal tean, et tegelikult oli ta üks hull rabeleja,» räägib Hannele Kutser, Kuuma õde, kes on võtnud südameasjaks traagilise saatusega venna elukäik raamatukaante vahele panna.
Eesti esimese profiratturi kunagiste võistluskaaslaste ja tuttavatega vesteldes on Kutser mõistnud, et treeningutel oli vend justkui silma- ja kõrvaklappidega, pühendunud vaid sportliku eesmärgi saavutamisele.
Õde meenutab, et viielapselise pere neljanda võsuna sündinud Jaanus läks jalgrattatrenni 11-aastaselt. Toona polnud nii väikestel poistel selle ala juurde asja, polnud nii väikese raamiga jalgrattaidki. Nii võetigi ta trenni lihtsalt proovima, arvati, et ega ta kaua nagunii vastu pea – aga Kuum pidas. Sõitis enda jaoks liiga suure rattaga ning pressis kas või pisaratega võideldes endast suuremate kaaslaste sabas.
Viis aastat hiljem sepistas napilt 170 cm pikkune ja kõigest 65 kilo kaaluv poiss aga Klaipedas üllatuse – justkui eikusagilt kerkis ta võistluskavaluse abil koolinoorte spartakiaadil treki grupisõidu võitjaks.
Juba siis lõi välja Kuuma keeruline isiksus. Tõnu Kees kirjutas 28 aastat tagasi ilmunud Spordilehes: «Ta seisab, ratas käekõrval, keset velodroomi. Tema juurde tullakse õnne soovima, õlale patsutama, kätt suruma. Kuid ta seisab ikka endistviisi edasi: käed rippu, pilk maas, otsekui oleks teda äsja rängalt solvatud. Esialgu arvan, et ta on end lihtsalt sedavõrd tühjaks sõitnud. Siis tundub, et ta nutab, seejärel mõtlen, et võiduteade pole lihtsalt veel kohale jõudnud.»
Kõigest 19-aastase noorukina sõitis Kuum Nõukogude Liidu koondislasena Taani võistlema. Ühel ööl teeskles ta kõhuhäda, saalis mitu korda toa ja tualeti vahet ning lõpuks puges läbi akna välja ja oligi läinud. Järgmisel hommikul palus ta juba Norras poliitilist varjupaika. See polnud juhuslik minek, Norras ootas teda vanaisa.
«Kodus ei rääkinud ta oma plaanist kellelegi, teades toonaseid olusid, ta ilmselt kartis meie pärast,» räägib Kutser. «Hiljem ei kirjutanud ta meile isegi kirju, saatis vaid postkaarte. Tema tegemiste kohta saime infot vanaisa kirjadest, kes peitis teated muu teksti vahele.»
Kuigi õde ja vend kohtusid hiljem korduvalt, ei tulnud põgenemise üksikasjad kunagi jutuks. Kutser on vaid kuulnud, et minekule eelnenud päeval sõitis ta hotellist stardipaika rattaga, teistest eraldi, ning jõudis kohale kokkulepitud ajast hiljem. Ilmselt siis peitis ta kuhugi oma riided, uuris Taani ja Norra vahel liikuvate praamide sõiduplaani ning helistas vanaisale.
«Tean, et vanaisa oskas teda oodata. Kuidas aga kõik täpselt oli, pole võimalik kellegi käest küsida, vanaisa lahkus siit ilmast viis aastat hiljem,» märgib Kutser ning meenutab, et alles tagantjärele sai ta teada, et vend üritas minekut juba varem.
«Koos Urmas Karlssoniga mängisid nad mõtetes minekuid läbi. Ükskord Austrias võistlustel viibides teatas Jaanus õhtul Urmasele, et nüüd lähme!» räägib ratturi õde. «Urmas oli aga väsinud, ütles, et ei hakka praegu küll kuhugi minema.
Jaanus võttis siis ratta ja läks üksi, ent millegipärast tuli öösel tagasi. Pärast seda ta enam Urmasega ei rääkinud – usaldus oli kadunud.»
Kuid miks võttis eeldatavalt suure tulevikuga sportlane ette sellise sammu? Kutseri arvates kannustas teda soov end rattamaailmas teostada. Ta teab, et vennal oli unistus sõita olümpial, ent just oli tulnud teade, et Nõukogude Liidu sportlased jäävad 1984. aasta Los Angelese olümpialt eemale.
Loomulikult tekitas Nõukogude sportlase läände putkamine kodumaal skandaali. Väga rängalt kannatas Kuuma toonane treener Vladimir Smirnov. 1990. aasta talvel ilmunud Spordilehes meenutas Smirnov lahkumisele järgnenud sündmusi.
«Parteilane ma pole, aga linna parteikomiteesse kutsuti küll. Büroole. Sõna mulle ei antud, ainult hauguti, et kuidas Nõukogude sportlane saab nii toimida. Ja mis treener see üldse on. TSIKi toonane direktor Anupõld oli samuti bürool, temale pandi süüks, et Kuum lõpetas 1984. aastal TSIKi. Direktori ametist lasti Anupõld lahti.
Minu kohta saadeti partei linnakomiteest spordikomiteesse kiri – teeme ettepaneku vabastada usalduse kaotamise tõttu pedagoogiliselt töölt.»
Samas artiklis kinnitas Smirnov, et pole Kuuma peale pahane, enne ärahüppamist polnud tema kui spordimehe tuleviku suhtes mingit selgust, nüüd on ta aga kõva võidusõitja.
Omad vitsad sai kätte ka Kuum ise. Aasta pärast Eestist lahkumist osales ta juba Norra kodanikuna Austrias ühel velotuuril, kui korraga visati ta teele joogipudel. Äkilise manöövri teinud eestlane kukkus rängalt ning sai mitu luumurdu. «See oli kindlasti KGB töö,» usub Kutser siiani.
Kuuma tippaastateks kujunesid hooajad 1988–1990. Sinna sisse jääb 24. koht maailma mainekaimal velotuuril Tour de France, 9. koht grupisõidu MMil ning mitmed kõrged kohad MK-etappidel ja suurtel velotuuridel. Paraku olid toona proffidele olümpiaväravad suletud.
1993. aastal tegi endiselt rattaproffide maailmas tiirelnud ning koos inglannast tippratturi Maria Bloweriga Monacos elanud Kuum kõvasti trenni, hinges soov jõuda taas paari aasta tagusele tasemele.
Ühel treeningul kihutas ta langusest alla, jõudis ringteeni, kus teisest suunast tuli auto, mille juht ei osanud ratturiga arvestada… Kokkupõrge, teadvuse kaotamine, haigla.
Visa hing ei lubanud siiski veel käega lüüa ning pärast haiglast pääsemist üritas Kuum uuesti treenida. Paraku polnud organism enam selliseks pingutuseks valmis: piisas vaid pulsil liiga kõrgeks muutuda, kui mehe pähe lõi talumatu valu.
Kuid vaatamata rängale õnnetusele oli selles aastas ka midagi väga ilusat, kadunud poeg sõitis koos naise ja pisipojaga esimest korda Eestisse. «Seegi tulek polnud lihtne. Tallinna lennujaamas selgus, et Jaanuse pass on templeid täis, ning neid ei lubatud riiki,» kirjeldab õde venna järjekordset katsumust.
«Lõpuks sõitsid nad Helsingisse Norra saatkonda ja Jaanus sai uue passi. Juba Eestis olles aga varastati vanalinnas liikudes Marialt rahakott ja mobiiltelefon – toona oli see väga suur asi. Eesti jättis Jaanuse naisele nii halva mulje, et ta ei tahtnud siia enam kunagi tagasi tulla.»
Kui Kuum mõistis, et tippspordiga on kõik, kolis ta perega USAsse ning püüdis ennast äris teostada. Loomulikult oli endiselt teemaks jalgrattasõit – ta algatas jalgrataste toomise. Naistele mõeldud sõiduvahend kandis Maria ning meeste sportmudel Jaanuse nime. Näiteks õde sõidabki siiani venna firmas valmistatud sõiduvahendiga.
Paraku polnud see Kuuma jaoks unistuste töö. «Ta tahtis ise vändata ja rabeleda. Poodiumile pääsemine oli tema jaoks alati tähtis,» tõdeb Kutser. «See kõik avaldas Jaanusele mõju, käisin 1998. aasta talvel tal USAs külas ning nägin, et ta pole enam endine. Nägin, kuidas ta käis jooksmas ning oli naastes täiesti läbi.
Kuid ta ei kaevanud oma valusid, temast oli saanud kinnine inimene.»
Õde ei varja, et suutmatus olukorraga leppida lükkas venna üha tihedamini alkoholi ligi, see aga tekitas üha uusi pingeid ning allakäik jätkus.
1998. aasta suvel tuli Kuum üksinda Eestisse, külastas sugulasi ja kohtus vanade kaaslastega. Justkui uut innustust saades lahkus ta kodumaalt Norrasse.
«Minnes ütles, et läheb tagasi sinna, kust kunagi alustas, ning hakkab uuesti otsast peale. Järgmisel päeval oli ta juba surnud…» räägib Kutser ning lisab, et venna viimaseid tunde varjutab saladuseloor.
«Kahjuks kaotas Jaanus lõpuks abikaasa toe. Olen kuulnud, et Norrasse jõudes helistas talle Maria ja teatas soovist abielu lahutada,» viitab Kutsar võimalikule saatuslikule vahejuhtumile.
«Tegelikult ei tea ma sedagi, millesse ta suri,» lisab ta.
2.10.1964 – 27.08.1998
Parimad saavutused:
• Tour de France’i kokkuvõttes 24. (1988)
• Grupisõidu MMi 9. (1988),
26. (1986)
• Vuelta kokkuvõttes 9. (1990),
14. (1989)
Profitiimid: Schwinn-Icy Hot (USA), La Vie Claire (Prantsusmaa), Thosiba-Look (Prantsusmaa), AD Renting (Belgia), Teka (Hispaania), TVM-Sanyo (Holland), Subaru-Montgomery (USA), Trident (Belgia), Carrera Jeans-Tassoni (Itaalia)
/nginx/o/2011/06/01/606586t1hfd1b.jpg)