Martin Reim: jalgpalli arendamiseks on olnud liiga vähe aega

U21 koondise peatreener Martin Reim. Foto: Mihkel Maripuu

Eesti rekordinternatsionaal ja treener Martin Reim leiab jalgpall.ee’le antud põhjalikus intervjuus, et meie klubidel on Euroopas läbilöömiseks veel pikk maa minna, sest aega jalgpalli arendamiseks on olnud veel liiga vähe.

Euroopa karikasarjade kohtumised annavad pildi meie klubijalgpalli hetkeolukorrast. Kui üksikud sähvatused välja jätta, siis kiidelda pole suurt millegagi. Põhjusi on kindlasti mitmeid.

Põhjusi on kindlasti mitu ja võimalused määravad. Palju on kinni ka rahalistes võimalustes. Aga meie mängijate tase ja valik pole piisavalt hea. Samas on meil noortetöö läinud paremaks. Edu nimel tuleks paremaid mehi klubis kinni hoida, et nad ei jookseks välismaale. Tuleks hoida neid, kes valivad jalgpalli ja töö vahel. Välismaa tugevdused peaks tõesti olema tugevdused, mitte lihtsalt kohatäitjad.

Paremaks tulemuseks oleks vaja...

Kasvõi paremaid treeningtingimusi, et liiga oleks tugevam ja mängijad paremad, et Eestis mängimine oleks atraktiivne ka välismängijatele. Sel aastal on õnneks mõned koondislased kodus mängimas, nemad on taset tõstnud ja atraktiivsust lisanud. Üldiselt on meil aga pikk tee minna. Oluline, et suund on õige. Meil on olnud jalgpalli arendamiseks veel liiga vähe aega suurte asjade tegemiseks. Määravad on ka valik ja rahvaarv. Spordis oleme me isegi olnud väga head tegijad.

Tegelikult ei ole miski võimatu ja parim näide on siin lätlaste Ventspils. Neil õnnestus mängida Euroopa liiga alagrupiturniiril. Kuidas?

Pärast seda nägin nende meeskonda Balti liigas, nägin nende välismängijaid ja peab kohe märkima, et nende meeste ja Eestis mängivate mängijate tasemevahe oli väga suur. Seal olid nemad ikka võtmemängijad, meil aga rohkem kohatäitjad ja tihti hakkavad nad ka alles siin arenema.

Kas väljund oleks superklubi?

See ei anna garantiid ja oleks väga riskantne. Samas kaob neil Eesti liigas igapäevane pinge ja see ei töötaks. Kaob ära võitlus võidu nimel, kõik tuleks liiga kergelt. Ebareaalne, et näiteks kõik koondislased oleks ühes klubis, paar euromängu võib ju saada ja sellele pole ka garantiid.

Pärnu naiskonna puhul on see ikkagi ju edu toonud?

Võimalik, aga ka siin pole alati garantiid. Samas on meeste konkurents tihedam, igas riigis on mitu väga tugevat klubi.

Kas me peaks seadma üldse eesmärgiks olla klubidega rahvusvahelisel tasandil edukad ja jätaks selle nimel oma paremad mängijad müümata?

Tekib olukord, kus klubi on võimeline üldse ellu jääma tänu mängijate müügile, see on teenimise koht. Surmaring. Kui oleks võimalik oma mängijaid mitte müüa, siis paljud klubid seda ka teeks. Kui Levadia edu saavutas, siis oli neil võistkond juba pikalt koos mänginud. Pärast meeste müüki olukord muutus, meeskond uuenes ja alustati otsast. Igal aastal koosseisu muutes on Euroopas raske läbi lüüa.

Äkki panustaks tugevatele leegionäridele?

Kalju on palju panustanud, aga mõned täiendused on alles siin arenema hakanud ja muutunud olulisteks lülideks. Kõigil teistel klubidel on ju ka välismängijaid. Parematele tuleb teha ka pakkumised ja selles osas tuleb jälle teiste klubidega konkureerida.

Kuidas suhtud EJL poolt kehtestatud võõrmängijate piirangusse?

Tahetakse kaitsta oma mängijate võimalusi. Kui välismängijaid tuleb liiga palju võib saabuda hetk, kus meie oma mängijad enam väljakule ei saagi ja neil pole kusagil mängida. Parematele on vaja anda mängimisvõimalus ka Eestis. See on oluline ka koondisele. Näen U-21 koondise peatreenerina, et need mehed, kes Premium liigas ei mängi, ei saa ka rahvusvahelisel tasemel hakkama.

Kui vaadata meie klubide tänavusi vastaseid Viktoria Plzen, Pandurii ja Dnipro, siis pole vist häbenemiseks põhjust?

Kui Narva Trans välja jätta, siis teiste klubide mängule ei saa karmi hinnangut anda. Flora tegi kaks viiki ja häbeneda pole midagi, kuigi oleks võinud paremini minna. Levadia ja Kalju said ju edasi. Kaljul olid vastased neist suuremad ja tugevamad. Üldiselt võideldi vääriliselt, aga loomulikult tahaks, et kõik võidaks.

Kuidas hindad Nõmme Kalju tänavust euroteekonda?

Neile on see klubina kindlasti suur samm edasi ja selles katlas esmane kogemus. See on näha koduliigas, sest kahe euromängu vahepeal ei suudeta kodus end maksma panna. Ei osata end ümber häälestada ja võib-olla pole ka mängijate valik nii hea, et saaks koormust jagada. Aga tublid, et said esimesest ringist edasi ja neli tugevat mängu veel juurde.

See oli nende maksimum?

Praegusel hetkel kindlasti. Oleks olnud rumalalt optimistlik loota, et Kalju võidab Plzeni. Aga üks viik õnne korral oleks olnud võimalik.

Kas võit Helsingi üle oli ületähtsustatud?

Kindlasti väärt võit. Eks me oleme soomlastele ikka alt üles vaadanud, kuid see mäng näitas, et suudame nende tippklubidega võrdselt mängida. Neil on vaid liiga ühtlasem.

Ja kas üldse on probleemiks, et meie klubid rahvusvahelistes sarjades edasi ei saa? Kui võimalikud rahapatakad välja jätta.

Ega meil ju nii häda ka pole. Liigaseis on ju huvitav. Aga suuremad klubid tahavad endale rahvusvahelist väljundit, see on moodus reklaami teha, tuua enda juurde abistajaid ja sponsoreid. Usun, et kui Kalju oleks jõudnud alagrupiturniirile, oleks neil ukse taga olnud pakkujaid päris palju.

Meil on ju kindlasti ka midagi positiivset. Mis on Eesti klubijalgpalli peamine tugevus?

Me oleme jäärapäised ja võitleme hoolimata raskusest, kannatame selle valu ära ja usume, et helgemad päevad tulevad. Korralik süsteem on ju loodud. Kui suudame kõik andekad üles leida, neid hoida ja arendada, siis saame ka edasi minna.

Ajaloost on tuua üks hea näide. 15 aastat tagasi toimus Sitsiilia saare sadamalinnas legendaarne duell, kus FC Flora jalgpallimeeskond andis ootamatult südi lahingu kuulsale AC Milanile, kellele kaotati 1:2. Kui oluline see tulemus on Eesti klubijalgpalli ajaloos?

Milan oli ja on ka praegu ikkagi maailma tipp, siis olid nad veel eriti eesotsas. Seal oli koos väga kuulus seltskond. Florale oli Milaniga mängimine muidugi suur au. Me polnud nendele küll esimene valik, aga selliseid võimalusi vist enam ei tule, kui just Euroopa sarjades mõni kuulus klubi meie omadele vastu ei tule. Sõprusmänguna on see üpris ebareaalne.

Mis tunne oli kui saite teada, et on võimalus Milaniga mängida?

See oli nii ammu ja tuli järsku, päev enne mängu saime teada ja ei jõudnudki eelseisvale eriti mõelda.

Aga hirm oli?

Kindlasti oli väike värin, sest me ei teadnud ju, mis saama hakkab. Samas oli enamik meestest koondises ja kogemus selliste vastastega mängimisest olemas, kuigi me olime siis rohkem kaotaja rollis. Meie tase polnud siis teab mis, aga kuulsate meeste vastu oli ikkagi põnev mängida.

Kas Flora oli ise hea või alahindas Milan teid?

Me tegime ikka ise väga hea mängu. Loomulikult oleks nad euromängus tulnud meie vastu teise suhtumisega ja vajadusel mõne lisakäigu leidnud. See, et me 1:0 juhtima läksime, äratas nad kindlasti üles.

Mis sellest mängust meenub ja millised olid emotsioonid?

Minul olid küll väga head emotsioonid, sest mängisin siis keskkaitsjana. Neil oli siis kuulus sakslasest pikk ründaja Oliver Bierhoff. Aga ma ei jäänud talle peapallides kuidagi alla, seda oli võib-olla kõrvalt huvitav vaadata. Aga seal oli neid pahategijaid veelgi ja mulle meenub George Weah.

Aga sealt edasi sama meeskonnaga karikasarjas ikkagi nii hästi vist ei läinud?

Floral on jah eurosarjades kuidagi halvasti läinud. Ei tasu rääkida loosidest, sest Eesti klubile ei ole ükski vastane kerge. Kui Eestis isegi meistrivõistlused võidetakse, on mujal tase ikkagi parem. Aga arvan, et Basel oli HJK-st tugevam. Mängijad ei suuda end Eesti liiga pealt maksma panna. Kas on mängijad liiga noored? Võib-olla on kogenud mängijaid vähe ja see on klubile mõtlemiskoht.

Räägitakse kogu aeg, et meie jalgpalli kultuurikiht on veel õhuke ja 20 aastaga ei jõua vajalikule tasemele, aga 10 või 20 aasta pärast?

See oleks super, kui teaks ette. Suunad on võetud, et see asi muutuks paremaks. Toimuvad treenerite koolitused ja infrastruktuuri on arendatud. Jalgpall on omal jõul edasi rühkinud. Elame raske kliimaga piirkonnas, kus aastas mitu kuud ei saa sisuliselt väljas trenni teha. Me oleme 20 aastat ala arendanud ja alles nüüd saime endale esimese täismõõtmetes sisehalli, Eestis oleks neid vaja aga vähemalt viis-kuus. See kõik on kallis lõbu ja klubid pole selleks ise võimelised. Ka inimesi oleks jalgpalli juurde vaja, kes ala arengut ka finantsiliselt toetaks. Eesti firmad esialgu raha välja käia suurt ei soovi. Mõeldakse rohkem teenimisele. Aga oleme ju nii vähe aega sellega tegelenud ja 15-20 aasta pärast on nii mitmedki noored jalgpalliga tegelenud mehed ise juba raha jagajad.