Klubide lühinägelikkus takistab noorte korvpallurite esiletõusu

Kristo Mangelsoo (vasakul) ja Kristjan Kitsingu roll piirdub peamiselt kaaslaste ergutamisega. Nii mängumeheks ei saada. Foto: Peeter Langovits

Riia VEFi korvpallimeeskonna peatreener Ramunas Butautas tegi kolmapäeval Kalev/Cramoga mängides julge käigu – EuroCupi sarjas andis ta mänguminuteid alles 17-aastasele tsentrile Anzejs Pasecniksile. Tegemist polnud juhusliku otsusega, ka nädal varem peetud sarja avamängus veetis poisiohtu mängija platsil üheksa minutit. Noore mängija arenemise seisukohalt on sellisel tasemel iga väljakul veedetud hetk kulla hinnaga.

Läti korvpallis pole noorte kasutamises midagi erakordset. Vähemalt koduse meistriliiga karastuse saavad kümned alla 20-aastased või isegi nooremad mängijad. Eestis on aga olukord vastupidine – noori võetakse meistriliiga klubidesse vähe ja need, kes pingiotsale pääsevadki, tõusevad sealt üliharva. Tipptasemel sarjadesse pole aga Eesti noortel üldse asja. 

Treenerina palju järelkasvuga tegelenud ja ka praegu meistriliigas Rapla TYCO peatreenerina noort koosseisu mängitav Indrek Ruut tõi selliste mängijate pildilt puudumise kohta kolm põhjendust.

1. Kas meil üldse on selliseid noori ja andekaid mehi, kellele tuleks mänguaega anda?

2. Eesti tugevamad klubid ei mõtle selle peale, kes neil mängivad kolme-nelja aasta pärast.

3. Treeneritel pole julgust noori kasutada ning tihti ollakse oma otsustes kinni ühe või teise mängija kohta käivates vananenud hinnangutes.

Ruudu öeldule on raske vastu vaielda. Leegionäridele tugineva Kalev/Cramo noorim mängija on 18-aastane Kristo Mangelsoo, kes heal juhul saab platsile koduliiga teise ešeloni vastu. Jättes kõrvale 22-aastase Rain Veidemani, on vanuselt järgmised veel tänavu 23. sünnipäeva tähistav Kristjan Kitsing ja juba selle tähiseni jõudnud Toomas Raadik. Mõlemad «noored» on suurte sarjade mõistes statistid.

Parem pole seis ka Tartu Rockis, kus 20-aastane Kristen Meister ja temast aasta noorem Kent-Kaarel Vene pääsevad mängu siis, kui midagi pole enam kaalul. Pärast 39-aastase Valmo Kriisa vigastust pääses pooleteiseks kuuks Rocki rivistusse 18-aastane Saimon Sutt. Kahemeetrisest tagamängijast on räägitud kui Eesti korvpalli tulevikulootusest, paraku pole tal lootustki meeskonnas kanda kinnitada ja arvestades tema Ameerika unistust, ei pruugi ta seda soovidagi.

Rakvere Tarvas on küll 19-aastane Sander Saare, kuid vigastuse tõttu pole ta tänavu mänginud. Lisaks on nimekirjas kolm 18-aastast noormeest, kuid nende roll piirdub vaid kindlas eduseisus olles kohtumise lõpuminutitel rassimises.

Noorte mängijate kasvulava ei kujuta endast ka koduliiga keskmikud ja autsaiderid. Eesti korvpalli arengule mõeldes on see aga kurjast. Tallinna Kalevis pole ühtegi noort, TTÜs teenib üksikuid minuteid 19-aastane Tiit Talumaa. Pärnus ja Valgas on mõned noored, kuid samuti statisti rollis. Eksivad ka need, kes arvavad, et mullu viimaseks jäänud Kohtla-Järve Hito on noortemeeskond – kaugel sellest, alla 20-aastaseid mängijaid on neil vaid neli. Erandiks on Rapla, kus noortel on tõesti võimalus end näidata. Kuid ettevaatlikuks teeb teadmine, et juba mitu aastat meistriliigas karastunud noored pole suutnud astuda järgmisele tasemele.   

Pole kahtlust, et Kalev/Cramo peatreener Alar Varrak ja Rocki loots Gert Kullamäe valutavad südant noorte arendamise pärast, kuid oma valikutes on nad keerulises seisus. Treenerid teavad, et klubi juhtkond ja üldsus nõuab neil Rapla või Valga alistamist. Peab olema väga sirgeseljaline ja julge, et sellises olukorras noori upitada.

Möödunud hooajal toonitas Varrak korduvalt, et tal pole õigust kaotada. Võidusurve painab Kalevit ka tänavu. Kuna pidevalt on vastasteks endast tugevamad, püütaksegi mängida vaid põhimeestega. Varrak tunnistas ausalt – oleks Kalevil tänavu juba mõned võidud, oleks ta oma otsustes vabam.

Palju olenebki klubi juhtkonna nägemusest. Noortele mängijatele tagaks karastuse mudel, kus seitsme-kaheksa põhimehe kõval oleks neli noort. Sellisel juhul saaksid nad treeningul igal juhul ässade vastu rassida ja kindlasti jaguks neile ka mänguminuteid. Kokkuvõttes see arendaks. Mingil määral ongi Kalev seda teed läinud, kuid nende noored – üle kahekümnesed, aga endiselt andekad – pole enam päriselt noored.

Vahepealsetel aastatel oli Eesti korvpallis noortetöö soikus. Nüüdseks on vähemalt Tartus loodud korralik püramiid, kuhu jagub poisse ja treenereid. On vaid üks häda – esindusmeeskonna jaoks kõlbulikke mängijaid pole veel tulnud. Mis veelgi hullem, meeste esiliigas pallivad Kalevi ja Rocki duubelkoosseisud on keskmikud ja nende koosseisudes pole näha perspektiivikaid kujusid, kes vajadusel saaksid siirduda põhimeeskonna juurde.

Rockis on vähemalt loodud toimiv püramiid ja see tekitab lootust, et lõpuks hakkavad sealt kasvama ka oma pallurid, Kalevis pole aga sedagi. On ju ilmselge, et esindusmeeskonna ülalpidamise kõrvalt pole noortetöö edendamiseks raha jagunud. Nende A-klassi meeskond – needsamad 18-aastased poisid – pallivad omavanuste meistrivõistluste esiliigas, samal tasemel ollakse ka B-klassis… Esindusklubi selline ülesehitus pole tõsiseltvõetav. Ei maksa unustada, et tegemist pole vaid klubiomanike eralõbuga, vaid aastate jooksul on saadud toetusi ka «katuserahadest» ja muudest allikatest. See kohustub mõtlema Eesti korvpallile laiemalt.

Kuid jätame korraks kolm tippmeeskonda kõrvale. Näib arusaamatu, miks ülejäänud klubid ei panusta noorte kasvatamisele, vaid eelistavad mängitada kaheldava väärtusega välismaalasi. Vastus on lihtne. Kuuldavasti on ka väikestes kohtades toetajate surve tulemusele nii suur, et noorteprojekti ei julgeta ette võtta. Väikeklubide juhtidel ja sponsoritel oleks aeg mõistusele tulla ja vaadata Eesti korvpalli laiemalt. Tundke rõõmu sellest, kui suudate noori upitada kõrgele tasemele – teile ollakse selle eest tänulikud.  

Varraku hinnangul pole järelkasvu seis siiski päris trööstitu. Endise nooretreenerina ta teab, et 16-, 17-, 18-aastaste poiste hulgas on perspektiivikaid mängijaid, kuid igast aastakäigust võib esile kerkida vaid mõni üksik noormees.

Lätis osaleb noortele karastuse pakkumiseks U18 koondis meistriliigas. Sarnase sammu astumise vajalikkust on aastaid rõhutanud ka Eesti koondise peatreener Tiit Sokk, kelle nägemuses peaks meeskond tekkima Audentese spordikooli juurde. Selleks peaksid aga kõik noortekoondislased koonduma Audentesesse, mis omakorda eeldab alaliidu sees poliitilist kokkulepet. Seni seda sündinud pole. Praeguse koosseisuga on Audentes isegi esiliigas tavaline keskmik.